[text]
Täna on

t_MaarduHiis2.gif10221. (2008) aasta Maavalla hiite kuvavõistluse peaauhinna sai ylesvõte Maardu Hiiemetsast. Võidutöö jäädvustanud Tarvo Tiivits kirjutas:

„Maardu mõisa taga asub kaunis lehtpuumets, mis on kunagise ohvrihiie asupaik. Seal olnud Maardu järve toitnud allikad. Metsas asub ka ohvrikivi, mis jäi seekord leidmata. (Järgmine kord tuleks ennem fotoretke ka kaarte uurida.“

Hindamiskogule meeldis, et Tarvo Tiivitsa ylesvõte annab ilmekalt edasi hiiepaikade põlisust, elurikkust ning salapärasust.

Maardu Hiiemets on teadaolevalt viimane meie päevini säilinud sanglepa hiis Eestis. Haruldane hiiena ning muljetavaldav sanglepikuna. Eriti veel, kui arvestada hiie asukohta. Maardu hiiemetsast on Tallinna Raekoja platsini linnulennult vaid 15 kilomeetrit.

t_Maardu12.gifSeetõttu keeldub terve mõistus uskumast, et mullu ja käesoleva aasta alguses raiuti suur osa Rebala muinsuskaitsealal asuvast hiiest Muinsus- ja keskkonnaameti loal maha. Aasta varem oli riik myynud selle osa hiiest metsafirmale OÜ Eremka. Praegu haigutavad Lagedi-Kostivere teest Maardu järve suunas raielangid.

Ajalooliste andmete põhjal on Maavallas teada ligikaudu 600 hiiepaika. Suurem osa neist on halvas seisukorras – majandatud ja ryvetatud. Vaid vähestes pyhapaikades myhiseb veel mets ning leiab varju elu.

Kirjanik Berk Vaher on öelnud, et hiied on eestluse kaitsealad ning pärimuseuurija Mall Hiiemäe sõnul hoiavad nad eestlase kodutunnet.

Esivanemad on hoidnud hiisi puutumatute loodusaladena, kus on käidud järgimas pyhi tavasid ning ammutamas jõudu. Hiiest ei või oksagi murda, seda reostada või selle rahu rikkuda ka meie. Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) kinnitab, et looduslikud pyhapaigad on inimkonna vanimad looduskaitsealad.

Hiite kuvavõistlusele oodatakse ka tänavu ylesvõtteid looduslikest pyhapaikadest, nende elurikkusest, sinna jäetud andidest, pyhapaikade hävitamisest jm.  Rohkem teavet kuvavõistluses.

Maardu hiiest


Ahto Kaasik
Loodusesõber