Kui palju on tänapäeva eestlases maausulist: testi end, kas oled maausuline?

Maausuliste pealik Ahto Kaasik, kes kyll ametlikult kannab tiitlit Maavalla koja juhatuse vanem, meenutab päeva, mil tema paljunäinud silmad avanesid. Ta istus oma kodutalu köögis, vaatas aknast välja kartulipõldu ja vestles emaga, kes mitte sugugi ei tahtnud välja öelda sõna kartulimardikas. Yhel hetkel, kui ta kardetud sõna ymberseletamisega tegelevat ema kuulas, mõistis ta miks ema põikles kõrvale selle sõna välja ytlemisest. Meie esivanemad ei tihanud välja öelda soovimatuid nimesid, uskudes, et kus soest räägid, seal susi kohal. Uskumus, et olendite vahel on nähtamatu side, saab alguse muinasajast ning elab oma elu edasi ka tänases päevas. Tänapäeval räägitakse lihtsalt telepaatiast ja ollakse ettevaatlik „ärasõnamisega", kirjutas Rae Sõnumites Signe Heiberg.

Mida endast kujutab maausk ja kui palju me oleme maausulised, sellest ja paljust muust räägime Ahto Kaasikuga.

Milline aasta, kuu ja kuupäev on täna maausuliste järgi täna?

Sydakuu 22. päev on täna ja aasta on 10226 (intervjuu toimus 22. jaanuaril). Paljud maausulised seda teavad ja ka kasutavad, kuid see ei ole seotud usundiga ega kindlate tõekspidamisega, vaid tegemist on geoloogilise ajaarvamisega. Teatavasti 10 226 aastat tagasi murdis end toonane Balti jääpaisjärv Rootsi aladelt välja ookeani. Enne kattis see veepind  suuremat osa Eestit. Geoloogid on setete järgi kokku lugenud, et nii palju aastaid tagasi see juhtus ja umbes sama kaua on siin elanud inimesed. Võib-olla veidi rohkem, võib-olla veidi vähem, kuid see ei ole oluline, ligikaudne suurusjärk on tähtis.

Milline inimene on tänapäeva maausuline. Millist elu ta elab?

See ei erine väga palju Eesti yhiskonnast laiemalt. Maausuliste hulgas on väga erinevaid inimesi - kylamemmesid, folkloristikadoktoreid, sõjaväelasi, ehitajaid, õpetajaid, kirjanikke, talunikke, arste, myyjaid, kohaliku elu edendajaid, ettevõtjaid, töötuid, koduperenaisi, õpilasi, yliõpilasi... Ei saa öelda, et maausk on teatud laadi inimesele oluline, see on täiesti tavalisele eesti inimesele oluline. See, mis meid seob on see, et me peame esivanemate pärandit oluliseks, järgime seda võimaluse korral ja soovime seda edasi anda.

Mida te siis usute?

2010. aastal korraldas Tartu Ülikooli usuteaduskond religiooni teemadel avaliku arvamuse uuringu. Saamaks teada inimeste tegelikke eelistusi, sõnastati  erinevate usundite usutunnistused ilma usundeid nimetamata. Tervelt 51% vastanuist leidis, et talle on omane maausuline usutunnistus: „pean pyhaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalusel vanu rahvausu kombeid. „ Sama uuring kinnitas ka 1994. aastal Eesti Põllumajandusülikooli uuringus saadud tulemusi, mille kohaselt 65% eestlastest usub, et puul on hing.

Enamus inimesi kannab maausulist pärandit, sõltumata sellest, kas ta peab end uskmatuks, kristlaseks, maausuliseks või kellekski teiseks. Usume maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, raviallikaid, pihlakaoksa väge, armastame sauna ja kiikumist, peame hingedeaega, jõule, munapyha, laseme vastlapäeval ligu, teeme jaanituld ja järgime veel väga paljusid maausulisi uskumusi ja tavasid. Osad meist peavad seda pärandit lihtsalt eriliselt väärtuslikuks ja kutsuvad end maausulisteks. Rohkem või vähem kannab maausulist pärandit edasi iga eestlane, kuid yldjuhul ei omista sellele erilist tähendust. Osad inimesed aga teadvustavad pärandi väärtust, pyyavad seda mõtestada ning on end määratlenud maausulistena.

Maausuline võib vormiliselt kuuluda mistahes kogudusse ja austada vaajduse korral ka võõraid jumalaid, kuid meile on omane, et meie hing ei kuulu mitte yhelegi jumalale. Meie esivanemaid sunniti aastasadu kirikus käima, kuid seda tehti maausulistena. Sundusliku võõramaise riigiusu kõrval austati oma jumalaid, haldjaid ja esivanemaid ikka edasi.

Kuidas teile tundub, kas maausk on praegu auasi?

Kui me vaatame sisu, siis mis ta tegelikult on? See on pärand, selle edasi kandmine ning see on kyll palju enam väärtustatud kui meie lähiajaloos. Inimesed otsivad oma juuri, nad vajavad neid. Sedakaudu on maausk sisuliselt tõusu teel. Aga see sõna ise ja enesemääratlemine sõna maausk kaudu, ma arvan, et see ei ole kindlasti mitte moodne. Mistahes usuga on tegemist, eestlased ei taha end yldiselt sellega siduda. Eestlase jaoks tähendab usk yldiselt midagi võõrast, imelikku, võib-olla vägivaldset, see on midagi, millega ei soovita end samastada.

Ma kasvasin yles perekonnas, mis oma uskumustelt ja tavadelt oli maausuline. Olen 1987. aastast yles kirjutanud oma perekonna maausulisi uskumusi ja tavasid. Neid on kogunenud kymneid lehekylgi. Alguses kysisin oma sugulastelt, hiljem panin kirja mida märkasin ja kuulsin. Toon mõned näited, millised tavad võivad kuuluda maausuliste ellu. Toas ei tohi vilistada, õhtul ei tohi leiba ja saia lahti lõigata, leiba või saia ei tohi panna lõigatud poolega akna või ukse poole või selili, Võõrast inimest ei lasta lauta loomade juurde, eriti kui seal on noorloom, reha ei tohi panna pulkadega ylespoole, sest hakkab vihma sadama. Ma isegi lapsena panin selle reha nimelt pulkadega yles poole, et hakkaks sadama ja pääseks sellest hirmsast heinateost. Ja see töötas (naerab).

Meie ajalukku mahub periood, kui maausku on tõsiselt häbenetud. See oli siis kui maarahvast said eestlased 19 sajandil.

Eestlaseks saamine ei toimunud juhuslikult, seda tingisid mitmed tegurid. Majanduslik ja poliitiline olukord mõjutas, suur osa maarahvast elas viletsuses, ilma maata ja tulevikuväljavaadeteta. Samal ajal juba paarsada aastat oli kylakoolides tambitud pähe, et kohalikud tavad ja uskumused on kui mitte saatanast, siis deemonlikud, rumalad, vaimupimedad ja ykski õige ristiinimene neid ei järgi. Kõrval oli aga majanduslikult võrratult paremal järjel olev  saksakeelne yhiskond, kuhu paljud muserdatud esivanemad tahtisid jõuda, et viletsusest pääseda. Muidugi tundus selline võimalus eriti ahvatlev mõisasõbralikele kubjastele-aidameestele. Yhel hetkel sai aga ylejooksikuid liiga palju ning baltisaksa yhiskond ei võtnud neid enam vastu. Sellise rahva jaoks sai väljapääsuks eestikeelset saksa kultuuri viljelev yhiskond, mida nad looma asusid.

Uue rahva koelõimedesse oli sisse kirjutatud oma juurte häbenemine ning kõige võõramaise austamine. Mingil määral kestab see protsess praegu edasi. See on jõudnud meie riigi-  ja teadusasutustesse teatud hoiakute ja tavade näol ning jätkab põlisrahva väärtuste hävitamist. Kuidas teisiti selgitada, et riigiasutused korraldavad või soosivad ikka veel igal aastal mõne pyhapaiga laastamist. Samal ajal on yhiskonnas ka neid suundumusi, mis väärtustavad põliselma. Ka yks ja sama inimene võib samaaegselt näiteks edendada ja väärtustada rahvariideid ja rahvalaule, aga meie pärandi teisi ilminguid halvustada ja nende vastu sõdida.

Võib-olla maausu sõna reformimine võib suhtumist maausku muuta?

Me oleme sellele mõelnud ja kyllap on ka neid inimesi, kes on end teadlikult määratlenud maausulisteks, kuid see sõna kriibib hinge. Yhtegi piisavalt head asesõna pole aga veel leitud. Tean, kuidas rahvamuusikute noorem seltskond otsustas, et loobume sellest rahvamuusika sõnast ja võtame kasutusele pärimusmuusika. Rahvamuusika seostus eelmiste põlvkondade muusikalise tõlgendusega, mis nooremaid enam ei kõnetanud. Võeti kasutusele uus sõna pärimusmuusika ja nyyd on koos uue sõnaga nähtus kui selline muutunud vägagi menukaks ja yhiskonnas oluliseks.

Kui lähme vastlaliugu laskma, kas siis väärtustame maausku või kanname edasi rahvausundit?

Mis on rahvausund? Rahvausund koosneb tänapäeval, maausust, kristlusest, idamaistest õpetustest, horoskoobiusust ja kõikvõimalikust esoteerikast. Ufousk sealjuures. See on kogum kõigest, mida yks rahvas parasjagu usub ja järgib. Rahvausund on pidevas muutumises nagu rahvakultuurgi. Keskmise eestlase maailmavaates on omamaise ja põlise maausu kõrval ka piiri tagant lähtuvaid kristlikke, idamaiseid ja esoteerilisi uskumusi. Nii loeb yks keskmine eestlane vastlapäeva hommikul ajalehest päevahoroskoopi, laseb päeval töökaaslastega liugu ja läheb õhtul joogasse või kaubanduskeskusse. Liugu- ehk vastlapäev on aga selles mõttes muidugi väga oluline, et see on yks väheseid maausulisi tavasid, mida tänapäeval kogu Eestis kogukondlikult järgitakse.

Liugu lastakse mujalgi maailmas. Põlisrahvaste eeskujul on hiljem kristlasedki hakanud liugu laskma, kiikuma, mune värvima, veega õnnistama ja paljut muud tegema.

Mis tähendus vastlaliu laskmisel on olnud teiste põhjarahvaste jaoks, eestlastel on see olnud teatavasti seotud linade pikkusega.

Rahvakultuur on väga mitmekesine ja mahukas ja mida aeg edasi, seda kitsamaks muutub valik, mis antakse edasi. Liugu lastakse mitte ainult linakasvu, vaid kogu majapidamise edendamise nimel. Olen mõnevõrra  uurinud soome-ugri kalendrit ja sealgi on liulaskmine seotud naiseliku väe ning majapidamise edendamisega - tervise, viljakuse ning yldise heaolu loomisega. Varem oli liulaskmine eelkõige naiste ylesanne. Naine ehk emand on seotud majapidamises edenemisega. Et lapsed synniksid, kasvaksid ja oleksid terved, et vili ja kari kasvaks hästi ja kogu majapidamine toimiks hästi.  Kui naine läheb laskma liugu ja tunneb end hästi, mõjub see kogu majapidamisele edenevalt, puhastavalt, kasvatatavalt.  Edendamise kõrval on olnud liulaskmise juures oluline ka puhastamine. On sõidetud läbi õletule, isegi kui on sõidetud reega lausmaal.

Nii, et inimesed on jõudnud erinevaid teid pidi yhtede ja samade asjadeni?

Keskkond mõjutab meid kõiki vääramatult ja sõltumata sellest kas me seda märkame või teadvustame. Teatud arusaamad ja tavad on aga niivõrd iidsed, et kuuluvad soome-ugri või isegi inimkonna yhispärandisse.

Kas olete mõelnud suurema rahva loodusteadlikkuse nimel käivitada mõnda liikumist? Esimese Eesti ajal midagi sarnast tehti.

Taarausu liikumine loodi 1920. aastate lõpus ja 30. alguses selleks, et Eesti rahvale luua oma kaasaegne usund. Seda tegid eestlased ise eesti rahva jaoks, lähtudes olemasolevatest teadmistest ja väärtushinnangutest. Niimoodi nad lõid monoteistliku jumala -Taara. Mitmele poole erinevatesse Eesti paikadesse asutati usuyhinguid, mida nimetati hiiteks ja väga väikse aja jooksul kasvas liikumine ulatuslikuks, kaasates 17 000 inimest. Oma tegevuse kaudu mõjutasid nad yhiskonna suhtumisi ja tähistamisi. Näiteks jyriöö ylestõusu tähistamine pärineb taarausulistelt. Kodukaunistamise liikumises ja nimede eestindamises oli neil oma mõju.

Taarausuliste eesmärk oli väga hea, aga puudulik oli selle asutajate ja juhtide arusaamine oma pärandist. Nad leidsid, et meie usund on hävinud ja sellest on järel ainult riismed ja sealt ei olegi midagi võtta. Ka suur osa neist arvatavatest riismetest olevat mandunud. Ju nad pidasid seda madalaks ja mittekultuurseks.

Taarausuliste liikumine väga pikalt kesta ei jõudnud, mis oli selle põhjus?

Taarausuliste yhendused keelustati koos muude usuorganisatsioonidega, kui Eesti okupeeriti 1940. aastal.  Paljud taarausuliste juhid vahistati või hukati. Saksa okupatsiooni ajal tagakiusamine jätkus, sest ka sakslased nägid selles liikumises enesele ohtu. Kui nõukogude okupatsioon 1944. aastal jätkus, siis taarausuliste organisatsioon oli ainus, mis ei saanud enam taastuda. Nõukogude võim tajus taarausulisi enesele eriti ohtlikuna.

Kui taarausk oleks jäänud kestma ...

Juhul kui liikumine oleks arenenud ning oleks hakanud väärtustama ka esivanemate pärandit, näiteks regilaulu ja tavasid, siis vaieldamatult oleks see olnud väga hea. Eesti riigile oleks olnud see suur võit. Iga rahvas, kes austab oma esivanemaid, väärtustab oma elma ja annab edasi, jääb pysima. rahvad, kes unustavad või hylgavad oma esivanemate väärtushinnangud ja kultuuri, saavad paratamatult osaks muudest rahvastest ja hääbuvad.

Mida rohkem inimene või rahvas tunneb ja austab oma juuri, oma esivanemate vaimset pärandit, seda enam peab ta enesest lugu. See omakorda on aluseks teiste inimeste ja rahvaste austamisele. Esivanemate pärandit austavad inimesed on ka tugeva ja jätkusuutliku majandusega riigi aluseks.

Paljud yldised suhtumised jõuavad meile mujalt maailmast. Võib-olla jõuab meieni ka see aruaam, et oma juurte tundmine on midagi väärtuslikku.

Testi end, kas oled maausuline?

•     Oled veendunud, et usk, tõekspidamised on iga inimese isiklik asi.
  
•     Sa võid kuuluda mistahes usuyhendusse, kuid ei järgi täpselt selle õpetusi.
  
•     Usud, et igal teol on tagajärg ja igayks vastutab kõigi oma tegude eest ise.
  
•     Pole olemas jõudu, mis võiks teo-tagajärje ahela tyhistada.
  
•     Usud kõrgemasse jõusse, kuid mitte ainujumalasse.
  
•     Usud, et kõigel on oma vägi. Vägi on näiteks toidul, joogil, laulul, tantsul sõnal jne.
  
•     Usud, et kõik siin ilmas on mingil moel omavahel seotud.
  
•     Usud, et loodus on hingestatud.
  
•     Pead pyhaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgid võimalusel vanu rahvausu kombeid.

Mida rohkem vastuseid „ jaa", seda rohkem on õigust end pidada maausuliseks. Maausus on põhirõhk maarahva uskumustel ja maailmapildil, mida tõlgendatakse avardunult, lakkamatult voolava ja arenevana.

Signe Heiberg
Rae Sõnumid