Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nysty mahhe piim ja tsärre kuruslauk
Egäl rahval piät olõma uma rahvuslidsõ värmi ja tunnismärgi. Naa omma nigu puudri kinä tytrigu põski pääl, miä tegevä tä õnnõ ilusambas.
Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köyt inemise ytte ja ylendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas syänd.
Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ytesysest.
Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täys. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm kylmi öie tähehelge ja lumõlille läyge.
Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nysty mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaysäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle.
Ma andse uma hely kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ rahul.
Tuu otsus es synny siski kergele. Katsakand om joba umajagu kulunus muutunu kujund, midä saa õi õnnõ soomõ-ugrilasilõ umatsõs pitä.
Kõgõ inämb segäsi minnu tuu, et yte valitsuseräkunna logo om sammamuudu yles ehitet katsakanna motiivi pääle. Nii poliitiku mi ikooni är näpsigi…
Vällänägemise poolõst om võrukõisi lipu katsakand õnnõs hoobis tõist masti. Taa muistinõ märk nigu oleski syndyny vana Võrumaa katsa kihlkunna kujutamisõs!
Tõsõ lipukavandi kõgõ suurõmb nõrkus oll’ mu meelest pall’u valgõ taust.
Säändsel viisil oles taa võinu lumitsidõ põldõ vai helle taiva tagaperäl peris är kaoda. Rohilinõ jääs silmä, om sykäv ja tõsinõ.
Lipu vällävalimisõst võtse ossa tsipa veidemb ku tuhat inemist. Ku rehkendä, et võrukõistõ hulk jääs kohegi 70 000–80 000 kanti, sugõnõs sääne tunnõ, et tähtsä otsusõ tekk’ õnnõ yts väikene as’ast syväste huvitet kamp.
Taast huul’mada om põhjust luuta, et lipp võit egä võrukõsõ poolõhoiu Harglõst Räpinäni.
A kiä naa võrukõsõ ylepää omma? Miä naid periselt ytte köyt? Kas tuu või olla aoluulinõ maakund? Esivanõmbidõ kiil? Seo ilma kõgõ parõmba sõira tegemise kommõ?
Vast taa kõik ja viil tsutikõnõ ytte ja tõist. Võrukõsõ omma olnu Eestimaa markkrahvi, veerepäälse kotussõ valitsõja.
Egäsugudsõ muutusõ, tuulõ ja maru omma siiä iks tasaligult jõudnu.
Taaperäst ma tihkagi kellädä, et võrukõsõ omma neo ehtsä vana eestläse, kiä omma kadajasakslasõ ja võsajänki kombist rikmalda. Tugõva hindätiidmisega maainemise, kiä ajasõ umma asja.
Võrukõstõl omma jämme juurõ, naidõga saat esiki jyväldä liivakivist edesikestmises tarvilidsõ mineraali vällä sõklu.
Vahtsõnõ lipp om niisaandõ märk tuust, et Võrumaa pysys ja rudis lyhykeisi sammõga edesi – iks ummamuudu ja uma tahtmisõ perrä.