[text]
Täna on

t_susi_1.gifHundiuurija Ilmar Rootsi pajatab looduskalender.ee-s, et aasta looma – kriimsilma on meie esivanemad pidanud tähtsaimaks loomaks metsas.
 
 
Nii kaugele kui meie rahva pärimus tagasi ulatub – osa sellest juba muinasaega – ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Meie ootasime temalt kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Me pole hunte poonud, nagu tehti Saksa- ja Prantsusmaal. Me pole neid elusalt nylginud, neid elusalt põletanud, silmi välja torganud, nagu tehti mineviku Venemaal.
 
Eestlaste pärimused hundist on rikkalikud ja mitmekesised, meil on temast ligi 500 eufemismi (kriimsilm, hallivatimees, võsavillem, pajuvasikas jne). Karjast pyyti teda yksnes eemal hoida, jättes talle eluõiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust, rebase või karu taoline käitumist mõisteti teisiti.
 
Rahvapärimustes on hundile antud täiesti eriline koht teiste metsloomade hulgas. Kyti- ja kalastajakultuuris polnud hundil kaugeltki seda tähtsust, mis maaharija ja karjakasvataja juures. Nii on ka eesti rahva hundist rääkiv pärimus kasvanud välja suures osas just karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karju ohustavaid hunte pyyti kõigi võimalike vahenditega kariloomadest eemal hoida. Olid ju koduloomad meie esivanemate ainus rikkus, millest sõltus suurel määral elu. Seda kinnitab ka 1839. aasta Gresseli „Eesti-ma rahwa kalender ehk täht-ramat” (Tallinn, 1838; lk 20), kus on kirjutatud: „Lojus on tallopoia rikkus, siis polle ka imme, et temma eest holega murret peab [---] kuidas karja kaitsta kahjo eest ja siggidust temmale sata”.

Väärtuslikke lojuseid pyyti kaitsta nii tavaliste vahendite (tökati (kasetõrva), petrooli, isegi pyssirohuga) kui ka taigade ja loitsudega. Hundile jäeti ikka eluõigus. Tuginedes sõna jõule ja usule, et hunt on kergesti mõjutatav, n-ö „ära räägitav”, pöördub karjane järgnevalt toodud sõnadega hundi poole – loitsuga, mis on kirja pandud 1894. aastal Vigala kihelkonnas. „Metsa sikku, metsa sokku, metsa kuldane kuningas, metsa halli harvalõuga, metsa peni pikkalõuga! Ära salva salajalta, ära näksa nägemata, ära puutu minu pulli, ära katsu minu karja! Mine sohu sobistama, mine laande luusimaie, pikki puida murdemaie, kivi kylga kiskumaie!” (Vigala kihelkond, kogunud M. Aitsam, 1834).
 
Kriimsilm oli ka endeloom, kelle ulu, kylla või õue tuleku, teel kohtamise, nägemise järgi ilmsi või unes ennustati ilma, viljasaaki, inimese enda ja ta karja käekäiku. Yldse on susi eestlaste pärimuskultuuris tähtis loom. Juba yksi sõnade ’hunt’–’hundi’, ’susi’ –’soe’ sage esinemine meie keelekasutuses tunnistab ta
tähtsust rahva elus. Nii on hunt täiusliku kiskjana, tugeva, vastupidava ja elujõulisena, vaimult erga ja targa loomana valitsenud sajandeid meie esivanemate mõtte- ja tegudemaailma yle. Ka inimene omakorda pole jätnud hundile mõju avaldamata, muutes teda kohanemisvõimelisemaks, mille tulemust võiks väljendada yle Eesti tuntud vanasõnaga: „Hundil on yhe mehe jõud, aga yheksa mehe aru.”
 
Ilmar Rootsi artikkel soest ilmus ajakirja „Loodusesõber“ kaante vahel eelmise aasta porikuus.

Kuva: Wikipedia


Allikas: Looduskalender