Nigu savvusanna kytmises, piät ka sannan käymises ja sääl ihohäti tohtõrdamisõs aigu võtma, kirotas Uma Lehes Nutovi Mirjam.
Vanastõ oll’ savvusann võrokõisi päämine tohtõrdamisõ kotus. Sannah tohtõrdamisõ kuntsõ om uurnu ja pruuvnu Linnu Mare, kiä olõ-i esi võrokõnõ, a eläs joba aastit Võromaal Ruusmäe kyläh Hurda taloh. Sannah tohtõrdamisõst kõnõl’tä suitsusannapääväl Ruusal.
«Mi tulli perrega taaha Põh’a-Eestist ja es olõ sanna inne uma silmäga nänny, a vana pernaanõ and’ mullõ edesi uma tiidmise ja kylä päält jaeti kah,» ytel’ Linnu Mare. «Sannah ravitsõmisõ mõistminõ andaski edesi põlvõst põlvõ, imält tytrele, esält pojalõ.»
Lasta-i inämb sannah aadrit, panta-i kuppõ, ei mõsta koolnuid, kõnõlõmalda sääl latsi ilmalõtuumisõst.
Ummõhtõ om alalõ mitmõsugumaidsi ravitsõmiisi ja tallituisi, midä viil parhillaki sannah toimõndõdas.
Savvusann olõ-i nii väega seebitämise kotus, a inämb lõunõvõtmisõ ja märgotamisõ kotus, koh olõmisõs piät aigu võtma.
Sanna tohe-i minnä pahanult, sannah ei või vandu ega tylly yles kisku. Niisama ei kõnõlda sannah rahast, muido lätt rahaõnn ylepää käest är.
Ka piät kaema, et sannah midägi ollõst kangõmbat ei pruugi, ja tubak ei käy ka sannaga kokko. Kiä taht, või päält sanna ussõ iih piipu popsuta.
Sannah muidoki peris rasõhit haiguisi tohtõrda ei saa, noid arstva õks tohtri.
«Sann om innekõkkõ palvõ ja väe kotus,» ytel’ Mare. «Ku sa väega pallõt ja usut, sõs võetas su tahtmiisi ka kuulda.»
Sannah saat praavita nii hengehalu ku iholiidsi häti. «Hääs hengetoes om tasalik lõunõvõtminõ, jutuveerytämine vai ka peris umaette olõminõ,» selet’ Mare. «Hää om henge ku iho jaos, ku saat hõnguhainu leotusõga lõunõt hiitä.»
Talvõl ollõv kõgõ parõmb tetä pedäjänõklust hõngulõunõt – seo lyy hengämise valla, om noho vasta hää ja mõos ka vere ymbrekäymisele. Pedäjänõklu tulõ kiiväh viih 15-20 minotit havvuta ja kõrralikult kurnada.
«Ihohäti tulõssi praavita neläpäivilde. Vana kuuga saa hätist vallalõ – täiest, kõõmast, luuhalust. Noorõ kuuga tetäs kuntsõ, minka tahetas väke, latsilõ tervyst, naisilõ perreõnnõ, miihile tukõ saia,» kõnõl’ Mare.
«Sannah om iholõ hää ka tasominõ. Tasotas pääsuuni, kässi-jalgo, kangit lihassit ja hää olõs ka seo man suula vai mett pruuki. Tasomisõ pääle tulõs viil viheldä kah. Perreväe manosaamisõs piäs naanõ umma miist sannan tasoma,» opas’ Mare.
Nuu viha, minka võõra inemise hinnäst sannah vihtva, tulõs peräh är palota, uma perre vihtu või viil tõõsõ voori ka pruuki.
Mare soovit’ kävvy sannah inne tähtsit juhtumiisi – olkõ tuus eksämil käyk, mõni pikemb reis vai muialõ kotusõlõ minek. «Sõs tulõ kõik korjunu halv maaha mõskõ, et vahtsõlõ puhtana vasta minnä,» opas’ tä. Sannah käydäs ka päiv inne suuri pyhhi.
«Lõpus om nii, et ku ti tulõti sannast vällä ja teil om hää olla ni ti tahas kõiki kallista, sis võiti kimmäs olla, et nii iho ku heng saiva puhtas,» ytel’ Mare lõpõtusõs.
Tohtri mano päsemine olõ-i ka prõllatsõl aol kuiki lihtsä. Tervysehätile või api saia rahva hulgan teedä tohtõrduskuntsõst. Kirotagõ, mändsit häti olõti esi vai om ti perren sannan tohtõrdõt ja kuimuudu om api saadu: Eichenbaumi Külli, Võro instituut, Tarto 48, 65609 Võro liin.