Tänavu mahlakuus möödub viis aastat päevast, mil kultuuriminister Laine Jänes kinnitas looduslike pyhapaikade valdkondliku arengukava. Täna, kaks aastat tagasi, myrises haruldases Maardu sanglepahiies aga raietraktor ning pyhapuud lõigati soojuselektrjaama kytteks. Eelmisel kuul toimunud dokumentaalfilmi Hiite lummus esilinastusel tõdes loodusfilmide vanameister Rein Maran, et unistab ajast, mil hiied kui Eesti vanimad looduskaitsealad võetakse uuesti kaitse alla, kirjutas Ahto Kaasik ajalehes KesKus.
Kunagi on looduslikud pyhapaigad olnud omased kõigile Euroopa rahvastele. Hiied on andnud olulise panuse maastike mitmekesisuse ning elurikkuse säilimisse. Sallimatuse sajandid on teinud aga oma töö ning praeguseks on Eesti pyhapaikade rohkus ning nendega seotud vaimse pärandi elavus muutunud erandlikuks. Vähemalt õhtumaises Euroopas ei ehi hiiepaigad linnu ega rikasta nende kylade elurikkust. Hiite nägemiseks tuleb sõita Eestisse.
Kuid kauaks veel on Eesti hiite maa? Võrreldes teiste loodus- ja elmamälestistega on pyhapaigad Eesti kõige ohustatum mälestise liik. Vähese uurituse, tuntuse ja kaitstuse ning õigusliku määratlematuse tõttu rikutakse isegi kaitse all olevaid hiisi. Eelolevatel kymnenditel on jäädavalt kadumas sajad meie pyhapaigad.
Mitte ykski teine mälestiste ryhm pole olnud ajalooliselt nii ulatusliku ja pysiva surve all. Eestis valitsenud Saksa, Rootsi, Vene jm ilmalikud ja kiriklikud võimud on kuni XX sajandini näinud pyhapaikades suurt ohtu ning pyydnud neid hävitada, hõivata või vähemalt kahjustada. Olles muudetud seadusevastaseks nähtuseks, kahjustas pyhapaiku lisaks laienev majanduslik tegevus. On kyll andmeid sellest, et põlisrahvas on hiiehävitajatele korduvalt vastu hakanud, kuid valdavaks kaitsetaktikaks sai siiski pyhapaikade varjamine ylekaaluka vaenlase eest.
Eelnevast tingitult pole varasemad vallutajad loonud ka meie pyhapaikade registreid, ega neid uurinud. Alates 1925. aastast on võetud mingil moel kaitse alla ligikaudu 500 pyhapaika. Ylejäänud ligikaudu 2300 pyhapaika ootavad alles kaardistamist.
Eesti Wabariigis olid hiied kui rahvusliku ja teadusliku väärtusega muistised riigi kaitse all. Muinasvarade seadus sätestas loodusmuinasvaradena hiite, ohvripaikade jt looduslike pyhapaikade kaitsmise. Põlistele taavadele tuginedes oli pyhapaikades keelatud „hiiepuude raiumine, hiiepaikade harimine ja kaevamine, samuti neil asetsevate põõsaste raiumine, hiieallikate kuivatamine, kraavitamine, rookimine.“ Sõjajärgne Eesti Vabariik lähtub aga pyhapaikade osas siiani nõukogudeaegsest ateistlikust Muinsuskaitseseadusest ning käsitleb hiisi arheoloogiamälestistena. Arheoloogiamälestistel kaitstakse seejuures yksnes inimese loodud materiaalset kultuuripärandit, on kinnitanud Muinsuskaitseameti peadirektor.
Eesti seadustikus puudub loodusliku pyhapaiga mõiste. Seetõttu ei ole ka yhtegi looduslikku pyhapaika kui sellist seni riigi kaitse alla võetud. Arheoloogia- või loodusobjektina on teadaolevast ligikaudu 2800 pyhapaigast mingil määral kaitstud 18%. Näiteks asub Eesti yks tuntumaid pyhapaiku Ebavere hiiemägi spordikeskuseks muudetud Ebavere maastikukaitseala sihtkaitsevööndis. Hiljuti ryystatud Maardu hiiemets asub aga Rebala muinsuskaitsealal. Pyhapaiga loodus, sellega seotud vaimne pärand ning mälestise terviklikkus on jäetud yldiselt saatuse hooleks. Olemasoleva kaitse tõhusust vähendab seegi, et sageli on kaitse all vaid väike osa pyhapaigast, näiteks yks puu või allikas kogu hiiest.
Olgu selle kaitsega kuidas on, kuid valdav enamus pyhapaikadest on seni kaardistamata. Ei kodanikul, omanikul ega riigil ei ole võimalik isegi mitte kaaluda, kas ja kuidas neid hoida. Faktum & Ariko korraldatud avaliku arvamuse uuringutest on selgunud, et kaks kolmandikku Eesti elanikest peab hiite kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks. Pyhapaikade kaitsmist arvatakse takistvat eelkõige teabe vähene kättesaadavus, majandustegevus ning see, et riik ja poliitikud neid paiku piisavalt ei väärtusta ega toeta.
Eelmisel aastal lõppes looduslike pyhapaikade arengukava I viisaastak, mis oli mõeldud pyhapaikade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks. Selle peamise saavutusena valmis pyhapaiku puudutav õigusanalyys ning muinsus- ja looduskaitseseaduse muudatuste eelnõu ja seletuskiri. Algas pyhapaikade andmekogu loomine ning pyhapaikade inventeerimine. Paraku jõuti Eesti sajakonnast kihelkonnast kaardistada pyhapaigad kõigest viies.
Kuigi valitsusliidu programm näeb ette pyhapaikade arengukava rakendamise, sai selle peamiseks takistuseks vähene ja ebapysiv rahastamine. Kavandatud tegevuste eelarvest toetas riik kõigest 19,37%.
Ettevalmistamisel on pyhapaikade arengukava aastateks 2013-2020. Selle peamine ylesanne on teha pyhapaikade kaitsmist võimaldavad seadusemuudatused, kaardistada ja inventeerida pyhad paigad ning võtta kaitse alla. Sellest tööst sõltub, kas meie maastike ja rahvuskultuuri jaoks yliolulised pyhapaigad päästetakse. Päästmine sõltub aga yksnes valitsuserakondade poliitilisest tahtest aengukava kiiresti kehtestada, teha vajalikud seadusemuudatused ning rahastada arengukava tegevusi vajalikul määral.
Vaata lisaks:
Hiite kaitsmine on rahvusliku julgeoleku kysimus