Eile, neljapäeval 09.05. Tallinnas Riigikogus toimunud looduslike pyhapaikade arengukavale pyhendatud konverentsil toetati yksmeelselt seisukohta, et pyhapaikade arengukavaga tuleb kindlasti edasi minna. Kiiremas korras tuleb jätkata hävimisohus olevate pyhapaikade kaardistamist ning teha pyhapaikade kaitsmist võimaldavad seadusemuudatused. Väga oluliseks peeti ka avalikkuse paremat teavitamist pyhapaikade osas ning ametkondade ja teiste osapoolte senisest tihedamat koostööd.
Ettekannetest selgus, et kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast peab looduslike pyhapaikade kaitsmist tähtsaks. Pyhapaigad on ajalooliselt kõige ohustatum ja vähem kaitstum mälestiste liik Eestis ning eeskätt unustamise tõttu on sajad pyhapaigad eelolevatel kymnenditel jäädavalt hävimas. Euroopa kontekstis on Eesti looduslikud pyhapaigad aga ylimalt haruldased.
Tartu Ülikooli looduslike pyhapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku sõnul on ette valmistatud ja Muinsuskaitseametile yle antud looduslike pyhapaikade arengukava eelnõu aastani 2020. Selle yks mahukamaid eesmärke on kaardistada ja inventeerida 70 Eesti kihelkonnas ligikaudu 2500 pyhapaika. Arengukava maksumuseks on kavandatud ligikaudu 6 miljonit eurot. „See summa on suur, kuid kultuuripärandi teistes valdkondades tehtavaid investeeringuid silmas pidades kahtlemata jõukohane. Ainuyksi Tartu Jaani kiriku renoveerimiseks on kavandatud sama palju raha, kui kulub kahe ja poole tuhande hävimisohus oleva loodusliku pyhapaiga kaardistamiseks, inventeerimiseks ja pyhapaikade arengukava teisteks tegevusteks kokku,“ ytles Ahto Kaasik.
Riigikogu looduslike pyhapaikade toetusryhma endine esimees ja Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas ytles oma sõnavõtus, et looduslikud pyhapaigad on lisaks muinsus- ja looduskaitsele ka rahvusliku julgeolek kysimus. „Traditsioonide säilitamine ja oma territooriumi hingestamine on laiemas plaanis iga rahva riigikaitseline tegevus,“ ytles Lukas.
Kärt Vaarmari Keskkonnaõiguse Keskusest tutvustas eelmisel aastal valminud õigusanalyysi, mille kohaselt puudub Eesti seadustikus pyhapaikade eriregulatsioon. Arheoloogia- või loodusmälestistena on võimalik kaitsta pyhapaikade teatud aspekte ning pyhapaikasid saab käsitleda ka keskkonnamõjude hindamise ja metsaseaduse raamistuses. Looduslikke pyhapaiku kui terviklikke mälestisi aga praegu kaitse all ei ole.
Keskkonnaõiguse Keskuses koostatud seadusemuudatuste eelnõu kohaselt on muinsuskaitseseaduses kavas luua looduslike pyhapaikade mälestise liik ning eritingimused nende kaitsmiseks. Looduskaitseseadust on kavas täiendada võimalusega määrata yksikobjektina kaitse alla võetud pyhapaigale sihtkaitsevöönd. „Eelnõu on miinimum, mida saab pyhapaikade kaitseks õiguslikult teha ning pole kahtlust, et seadustes olevate puuduste kõrvaldamine on vajalik,“ ytles Vaarmari.
Muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustalu sõnul on hiiekohtade kaitset raske korraldada arheoloogiapärandile rakendatavale loogikale ja kaitse kriteeriumidele tuginedes ning seal tuleks koos kaitsta nii keskkonda kui kultuuripärandit. „Ajalooliste looduslike pyhapaikade puhul on rahvapärimuse kõrval kindlasti mälestise yheks tunnuseks maapind ise kui loodusteadusliku info kandja, aga ka sealsed looduslikud kooslused, mille kaitsemeetmeid võiks kujundada looduskaitses välja töötatud meetodite alusel,“ ytles Uustalu.
Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn lisas, et pyhapaikade kaitse tuleb tagada võrdselt nii muinsus- kui looduskaitseseaduse muudatustega. Seadusemuudatustele ning uuringutele lisaks tuleb tingimata tegeleda ka inimeste teavitamise ning pyhapaikade väärtustamisega.
Riigikogu looduslike pyhapaikade toetusryhma liige Liisa-Ly Pakosta ytles oma sõnavõtus, et ootab asjaosalistelt veel sel kevadel seadusemuudatuste ettepanekuid.
Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja ning Muinsuskaitseameti looduslike pyhapaikade ekspertnõukogu esimees Heiki Valk käsitles oma ettekandes Eesti looduslike pyhapaikade haruldust. Euroopa läänepoolsetes riikides on looduslikud pyhapaigad ja nendega seotud traditsioonid hävinud juba sajandite eest. Eesti pyhapaikade rohkus ning nendega seotud vaimne pärand on sellel taustal erakordne. Paraku on Eestis pyhapaigad kiiresti hävimas. Pyhapaikade kaardistamine on võimalik yksnes koostöös kohalike elanikega. „Maal toimuvad kiired demograafilised muutused muudavad pyhapaikade kaardistamise varsti võimatuks,“ ytles Heiki Valk.
Faktum & Ariko uuringujuht Kalev Petti tutvustas 2011. ja 2012. aastal toimunud avaliku arvamuse uuringuid, mille põhjal peab looduslike pyhapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks 65-70 % elanikkonnast. Kolmandik Eesti elanikkonnast on valmis pyhapaikade kaitsmises ka ise osalema. Pyhapaikade kaitsmisega seotud peamisi probleeme nähakse selles, et avalikkus ei tea nende asukohti, majandustegevust, ajakirjanduse huvipuudust ning seda, et riik eraldab nende uurimiseks liiga vähe raha.
Ave Anniste Hiite Maja Sihtasutusest tutvustas Kesk-Länemere programmi Cult Identity raames valminud pyhapaikade haldamise vabatahtlikult järgitavaid suuniseid. JÜri Metssalu Eesti Rahvaluule Arhiivist kõneles Muhu ja Juuru kihelkonna pyhapaikade inventeerimisest. Tiit Kaasik Hiite Maja Sihtasutusest tutvustas 2012. aastal toimunud Põlva kihelkonna pyhapaikade inventuuri tulemusi. Marju Kõivupuu Tallinna Ülikoolist andis ylevaate viiel eelneval aastal toimunud hiite kuvavõistlusest ja Hiie sõbra valimisest ning kuulutas välja tänavuse aasta hiite fotovõistluse.
Konverentsi "Looduslikud pyhapaigad kui rahvuslikud kaitsealad - vajadused ja võimalused 2008 - 2020" korraldasid Tartu Ülikooli looduslike pyhapaikade keskus, Hiite Maja sihtasutus ja Riigikogu looduslike pyhapaikade toetusryhm. Konverentsi korraldamist toetas osaliselt Kesk-Läänemere programmi projekt Cult Identity.