Sel nädalavahetusel, 25.-28. heinakuud Juminda poolsaarel toimuva Indiaanilaagri ehk neljapäevase vaimse kogunemise syda on indiaanirahva pärimuse kandja, yks 13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu asutajaliikmest, väekas Naine - Mona Polacca Arizonast.
Mona Polacca on rahvuselt pool-hopi ja pool-hawasupai. Polacca tähendab hopi keeles liblikat, liblikas aga tähistab inimese muutumist. Mona on omamoodi indiaani printsess, kuna mõlemad tema vanaisad on viimased rahva valitud juhid, kirjutas Alkeemia.ee.
Mona on esimene kõrgharitud inimene oma suguvõsast. Õigemini – valgete inimeste poolt kõrgharitud. Nn põlist haridust on saanud indiaanlased läbi aastasadade oma kodukyladest. Kui Mona hopi-vanaisa lubas valgete algkooli oma reservaati, oli palju neid, kes teda sellepärast reeturiks pidasid. Vanaisal aga olid omad põhjused: "Kui kool on siin, tulevad lapsed õhtul koju ja saavad õiget haridust, kui aga kool on kaugel, siis ei näe me oma lapsi kunagi." Kylainimesed mõtlesid pisut ja nõustusid.
Mona Polacca on lõpetanud Arizona ylikooli sotsiaalteaduste alal. Ta on avaldanud uurimustöid indiaani naiste elu ja käitumise kohta, käsitlenud oma töödes naistevastast koduvägivalda, naiste õigusi ja põlisrahvaste sõltuvuste muresid, sealhulgas indiaani kombetalituste mõju narko- ja kuritegevuse ennetusena.
13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu (The International Council of 13 Indigenous Grandmothers) on 2004. aastal asutatud nõukogu, kuhu kuuluvad peamiselt indiaani päritolu vanaemad nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikast, ent nende seas on liikmeid ka Aasiast ja Aafrikast. Vanaemade nõukogu eesmärk on esindada põliskultuure kogu maailmast.
Indiaanlased, nagu enamik põlisrahvaid, on aga alati lugu pidanud vanaemade arvamusest. Näiteks on vanaemadel õigus otsustada, kellest võimalikest peaks saama suguharu pealik, ning eemaldada see, kes ei sobi – vanaemad on ju näinud kõiki poisse kasvamas ning oskavad hinnata, kelle isikuomadused on valitsemiseks sobivad. Monal endal on kaks poega, yks tytar ja seitse lapselast.
Vanaemad käisid paavstilt aru pärimas
Vanaemade nõukogu ei tegele vaid kogukondlike asjadega. 2008. aasta suvel läksid 13 vanaema Vatikani, et paavstilt aru pärida, miks õnnistas Vatikan omal ajal hispaanlaste sissetungi Ameerikasse ning miks pole selle pärast siiani vabandatud. Asi pole vaid vana vimma pidamises – siiani on endistes indiaani asupaikades kohti, kus kummitab nii, et inimesed ei saa ligigi minna. Neis paigus tapsid konkistadoorid omal ajal kõik, sylelastest vanainimesteni, ning põletasid majad maatasa, et inimestel poleks kohta, kuhu tagasi tulla. Sellise ylekohtu pärast läksidki vanaemad Vatikani.
Paavst ei andnud end näole. Vanaemad laotasid maha oma teki, võtsid välja trummi ja pyhad esemed, ning hakkasid laulma ja palvetama. Loomulikult tekitas selline käitumine segadust nii paavsti kaaskondlastes kui ka uudistavates turistides. Kui mõne tunni pärast tuli sõnumitooja teatega, et paavst on nõus vanaemasid vastu võtma, pakkisid vanaemad oma asjad kokku ja teatasid: "Pole vaja, me rääkisime juba tema ylemusega," näidates taeva poole.
Väekas Naine julgeb kysida ebamugavaid kysimusi
Sõnakusest pole Monal kunagi puudu olnud. YRO põliselanike kysimuste alalise nõupidamise esindajana esitas ta pool aastat tagasi YROs erinevate usutegelaste (juudid, kristlased, moslemid jt) ees ainsa naisena esinedes kysimuse: "Miks teie rahvad tapavad yksteist, jumala nimi huulil, samal ajal kui teie istute siin yksteise kõrval sama laua taga?" – Tekkis vaikus. Mõne aja pärast tõusid tähtsad mehed yksteise järel pysti ja läksid laiali. Lihtsale kysimusele ei osanud keegi vastata...
Eestisse sattus Mona 1996. aastal tänu vendadele Urbidele, kelle ta mõni aasta varem oma vendadena "lapsendanud" oli. Sama aasta kevadel oli tulnud vendadele Urbidele yhe indiaani kombetalituse ajal mõte kutsuda indiaani vendi ja õdesid Eestisse, et taastada eestlaste veremälu, kus on kombetalitused veel sees. Me ei tea täpselt, mida tegid meie esivanemad enne ristiusku, ent põlisrahvaste uskumusi arvesse võttes pidi see olema ysna sarnane indiaanlaste eluolule – piisab, kui vaadata meie pystkodasid või sauna tähtsust. Kui vennad New Yorki tagasi jõudsid, ootas neid kiri Eestist, kus paluti abi, et kutsuda n-ö õigeid indiaanlasi Eestisse. "Õiged indiaanlased on olemas," oli vendade vastus. "Ja ajalugu oligi syndinud," räägib Tarmo Urb.
Pärast esimest indiaanilaagrit Rocca al Mares toimus esimene indiaani vaimse yhenduse kombetalitus Kanakylas Peeter Ilusa talus, kus õnnistati eesti rahvas sisse põlisrahvaste vaimuvõrku. Ka järgmised indiaanilaagrid, nii olnud kui ka tulevad, on toimunud/toimumas selle nimel, et tugevdada eestlaste oma vaimuväge.
Raadiosaates "Hallo, Kosmos!" vastas Mona Polacca Ingrid Peeki kysimustele. Allpool väljavõte usutlusest.
Mona, mis on meie elu alustaladeks?
Elu alustaladeks on maa, õhk, tuli ja vesi. On oluline näidata nende suhtes yles austust. Olge head ja lahked ning armastage oma õdesid ja vendi. Pyydke alati hoida suhted heal pinnal. Ja suhete all ma ei mõtle ainult suhteid inimestega, vaid ka suhteid nende nelja põhiväega ja kõigi elusolenditega.
On yks hopi ytlus: "Te ise oletegi need, keda te oodanud olete". Mida see tähendab? Kuna me oleme pikalt lasknud teistel enda eest otsustada, siis oleme nyydseks jõudnud sellisesse kohta, kus me oleme andnud ära oma valikuõigused. Näiteks, me oleme andnud ära vastutuse sellise olulise asja eest nagu seda on vesi. On juhtumeid, mil suurtööstused on myrgitanud põlisrahvaste elukoha läheduses oleva veekogu; tänapäeval võib ka kodukandi allikas vabalt olla mingi veefirma omand ja sa pead oma vett minema kellegi käest ostma. Nyyd tekibki kysimus, et kuidas sai see juhtuda, et meie yhine omand kuulub kellelegi, kes on selle lihtsalt meie käest ära võtnud. On aeg mõista, et mul ei ole mõtet oodata kedagi, kes asjad korda teeb. See on minu elu ja minu vastutus. On aeg tegutseda oma õiguste nimel.
Kes või mis on jumal? Mis on tema roll inimese elus?
Meie kutsume teda loojaks ja tal ei pea olema sugu. Maad nimetame me oma emaks ja päikest oma isaks, kuud vanaemaks ning vesi on samuti vanaema vesi, tuli on vanaisa tuli. Lisaks on ka vaimud. Rääkides vaimudest, räägime me kõige nelja ilmakaare vaimudest. Erinevad hõimud tunnistavad erinevaid jumalusi. Meil on ka erilised pyhakohad, millel on erilised väed ja jõud, kus toimuvad erinevad kombetalitused, kuhu me läheme kindlatel aegadel, palvetame ja jätame ande. Meie jaoks on see au, et meil on toit ja vesi ning andidega näitame me oma tänulikkust. On suur au olla elus.
Indiaanirahva jaoks on peyote pyha. Mis on peyote lugu? Kuidas sai kaktusest selline oluline vahendaja?
Peyote kasvab ainult yhes teatud piirkonnas USA edelaosas ehk Mehhikoga piirneval alal. Selle kohta on erinevaid lugusid. Yks lugu räägib haigest naisest, kes palus end jätta surema. Ning indiaani tava kohaselt nii ka tehti. Yksi jäänuna hakkas naine loojat paluma, et see ta enda juurde võtaks. Yhel hetkel ta kuulis häält, mis ytles talle, et ta võib naist aidata. Hääl ytles: "Söö mind, ma olen siinsamas." Naine vaatas ringi ja nägi väikest kaktust. Ning ta tegi nagu hääl talle ytles ja sõi kaktuse kyljest. Sellel kaktusel on ravivõime. Naine sai terveks ning viis selle taime ka oma rahva juurde. Kui seda hakati kasutama, siis mõned inimesed kogesid nägemusi, kus seesama taim rääkis nendega ning õpetas neid, kuidas ennast kasutada. Nii sai ka see tava alguse. Sellest sai pyha kombetalitus.
Mona, kui sa peaksid praegu inimkonnale tervislikku seisundit hindama, siis milline see oleks ja mis võiks olla ravim?
Ma ytleksin, et väga laialt on levinud lõhenemine. Meel ja keha on justkui eraldatud, kusagil on tekkinud lyhis. On levinud tarbijameelsus, mis ei vii kokku põhjust ja tagajärge. Ei saada aru, et see, mida inimene põhjustab, on väga lõplike tagajärgedega, mis õõnestab kogu inimkonna jalgealust.
Aga ravimit on raske soovitada. Inimeste häda on ka see, et enne kui ollakse tõeliselt pikali maas, ei võeta midagi ette. Meil, põlisrahvastel on kombetalitusi, tuletamaks meelde elu väärtusi. Ravi on võibolla see, et me teadvustame olulist enda jaoks. Läbi vaimsete toimingute taasavastame põhilist. See võiks viia lahendusteni.
Mona, sa tuled igal aastal, et osaleda Indiaanilaagris. Miks see on sinu jaoks oluline?
Esmakordselt tulin siia 1996. aastal. Olles kuulnud eesti rahva lugu, mõistsin ma meie sarnasust ja kõiki neid seoseid. Ma tundsin, et me mõistame yksteist. See on nagu vahetus, me anname ja me võtame vastu. Ma tunnen, et olen teretulnud ja iga uus kogemus on parem kui seda oli eelmine. See on justkui minu teine kodu.
Mis on elu mõte?
Elu mõte on seiklus. Ma võtan iga hetke kui väärtuslikku ja suurt kingitust. Ela rõõmus!
Tänavune Indiaanilaager toimub sel nädalavahetusel, 25.-28. heinakuud imekauni Juminda poolsaare rannas. Veel on võimalik end osalemiseks kirja panna! Lisateavet leiab nii Facebookist kui veebilehelt Indiaanilaager.ee.
Kogu usutlust Mona Polaccaga saab kuulata Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" võrgulehel
Allikas: Alkeemia.ee