[text]
Täna on

t_Hiitekaart.gifLugu ilmus põimukuus ajakirja Loodusesõber unistuste sarjas

Tänavu varakevadel esilinastunud Rein Marana filmis Hiite lummus näeb hiiepaikade, põliselanike ja pärandiuurijate kõrval korraks Eesti kaarti, mida katavad hiiepaiku tähistavad sajad tulukesed. Täpsemalt on kaardil tähistatud 843 hiit, hiienimelist või hiielaadset paika. Need on ajaloolised pyhapaigad, mille kohta on meieni jõudnud andmeid arhiivide või viimastel aastatel toimunud väliuuringute vahendusel.

Paraku on osa Eesti hiitest rajatiste ja kaevanduste tõttu juba lõplikult hävinud ning paljud kehvas seisus. Väga paljud pyhapapigad on lähemal ajal kadumas unustusse.

Pärimuse kohaselt on oma hiis olnud igal kylal. Ajaloolisi kylasid on meil aga kaugelt yle tuhande. Valged laigud haigutavad hiiekaardil paljude põliskylade kohal. Hulk hiiepaiku on meie jaoks jäädavalt kadunud, sest keegi ei mäleta nende olemasolu.

Hiied on suuremat maa-ala hõlmavad kogukondlikud pyhapaigad, mis on loomulikus olekus kaetud põlismetsaga. Vähesed hiied asuvad  asustusest kaugel merel, laantes või soosaartel. Peamiselt on nad ajalooliste kylatuumikute lähikonnas. Hiite ymber on inimene harinud maad, karjatanud loomi ning majandanud metsi kaua aega.

Sageli asuvad hiied kõrgendikel, kuid neid on kyllalt ka tasandikel, orgudes ja märgaladel. Samavõrra eripalgeline kui on hiite aluspõhi, pinnas, vee- ja ilmaolud on ka hiite taimestik ja loomastik. Seetõttu leidub hiites tammikuid, -männikuid, -kuusikuid, -pärnikuid, -kaasikuid, -lepikuid, -saarikuid ja kõige enam segametsi ning neile iseloomulikke kooslusi.

Maailma paljudel põlisrahvastel ja nii meilgi on hiielaadsed pyhapaigad olnud puutumatud loodusalad. Inimene kylastab neid aupaklikult ja säästlikult pyhadel päevadel ja erilise vajaduse korral, kuid suurema osa ajast seisavad nad puutumatus loomulikus rahus. Just seetõttu on hiied inimkonna ja samuti Eesti vanimad looduskaitsealad.

Hiite kaarti vaadates on selge, et hiis ei ole erand, vaid on meie maa ja rahva koelõngadesse kirjutatud reegel.  Hiis kuulub lahutamatult Eesti loodusse  ja vaimsesse maastikku. Oma kyla puutumatu hiielooduskaitseala on olnud läbi paljude sajandite tuhandetel Maavalla kyladel. Asudes inimeste majandatud ja muudetud maastikel on hiied olnud pikka aega seal oluliseks elurikkuse pelgupaigaks. Tänase Eesti elurikkus ja maastikuline mitmekesisus pärineb olulisel määral hiitest.
Meie looduse hea tundja ja jäädvusaja, vanameister Rein Maran on öelnud, et unistab ajast, kui Eestis hakatakse hiisi taas hiitena, see tähendab puutumatute looduskaitsealadena hoidma. Hiis on ju meie põline viis looduse mõistmiseks ja kaitsmiseks.

Panen mõttes käe Rein Marana õlale ja vaatan tulevikku koos temaga.

Yhel heal päeval kohavad sadade Eesti kylade lähedal taas võimsad, varjulised, liigirikkad ja eriilmelised hiiemetsad. Silm puhkab neil ja väsinud keha ja hing leiab sealt alati kosutavat meeliylendavat rahu. Vaim leiab sealt tuge ka kodust kaugel viibides. Tähtsamatel pyhadel kogunetakse oma koduhiide, hiiemetsade sygavuses loidavad lõkked ning kõlab regilaul.

 Inimesed ja samuti riigivõim tunneb hästi pyhapaikade tähtsust ja tähendust ning iga hiiepaika hoitakse hoolega.  Ajaloolised hiied otsiti yles ja võeti pyhapaikadena looduskaitse alla juba mitu põlve tagasi. Tasapisi on hiied kasvanud ka uute kylade ja asulate juurde ning puutumatud salud on igas linnaosas. Hiisi hoides on inimesed taas õppinud austama nii loodust kui ka esivanemate pärandit. Eesti maa ja rahvas on saanud terveks. Eesti eeskuju on sedavõrd veenev, et hiisi on asutud taastama ja rajama paljudes riikides.

Enne kui lõpetan selle loo, vaatan korraks oma koduhiide Mahu Tammealusel. Astun läbi väärika värava. Jalgrada lookleb vanade puude vahel ning laskub orgu Silmaallika juurde. Kostub laste rõõmsaid kilkeid. Mu poja-poja tytre pere on tulnud pisitytrele nime panema. Meie pilgud kohtuvad hiieallika veepeeglis.

Ahto Kaasik