Kuulsin hiljuti yhe loo, mis jäi mällu kummitama. See räägib kuivanud puust ja mehest, kes selle maha saagis, kirjutas Maalehes metsa- ja loonasõber Leili Mihkelson.
Oli hiiepuu, mis sai piksetabamuse ja aastate pärast kuivas ära. Tuli kylamees ja mõtles, et mis ta siin kasutult seisab, parem teen ahjupuudeks ja viin koju. Saagiski puu maha, tykeldas pakkudeks ja vedas ära. Varsti kadus mehel jõud, jäi haigeks ja suri.
Mõtlen sellele, kui vaatan hiljuti tehtud pilti eelmise aastatuhande algusest pärit kalme läheduses. Juhtun sealt aastas korra või paar mööda sõitma. Seal olevat kunagi ohverdamiskoht olnud, võibolla ka hiis? Aastakymneid tagasi oli kalme kõrval muinsuskaitse tähis. Nyyd millegipärast pole. Teises kohas, mis jääb linnulennult paar kilomeetrit eemale, on vana tähis põlluserval alles, maaharijad teavad ega kynna kalmekohta yles.
Kohalikud, kes lugusid suust suhu edasi kandsid, on vanaks jäänud või koos rääkimata jäänud juttudega kiriku taha surnuaiale puhkama kantud, nooremad on ilma mööda laiali ega tea vana aja asjadest suurt midagi. Maid-metsi myyakse edasi, kuid lugusid koos nendega kaasa ei anta. Äkki peaks?
Kui paljud praegustest ostjatest oleksid valmis lubama, et tema kirves ei tõuse mitmesaja-aastase tamme või pärnapuu pihta, et tema käsi ei nihuta põliseid piirikive teise paika, ei aja täis vanu kaevusid ega lammuta kivikeldreid. Kas võime olla kindlad, et aegu mäletav puu jääb pysti ka siis, kui tema okstel kevadeti enam lehepungad ei puhke? Millest algab ja kus kaob elamise väärtus?
Kuva: Kunagi Muhumaa tuntuima Võlla hiietamme kuivanud tyvi murdus peale seda, kui mõtlematult langetati selle ymber kasvanud noored hiiepuud.