Uma Leht
Roose Celia, Lyllemäe kooli vahtsõnõ muusigaoppaja
Algklassi laulikidõ seen om tõisi rahvidõ laulõ inämb ku eesti rahvalaulõ
Olõ neli aastat eläny jäl Karulan, kon omma mu juurõ. Kogukund om meil tukõv ja ma olõ arru saanu, et piät iks esi kah sinnä uma osa andma. Taha tuud suurõ rõõmuga tetä, sisemäst vereringet manu luvva – selle lätsigi seost sygysest Lyllemäe kuuli muusikaoppajas.
Kuul om väega tähtsä ja om tulnu sääne aig, ku sääl omma tähtsäs saanu esitegemine ja esimõtlõminõ. Oppaja piät olõma iks esi kimmäs, miä timä jaos väärtys om.
Ku käve Lyllemäel muusikaklassi kaeman, sis edimäne mõtõ oll’, et säänest asja kylh es tahtnu: latsõ vahtva ytstõsõ kukladõ ja sis laulva sääl yten. Nä võissi ytstõsõlõ silmä kaia.
Päält latsilaagrit, kon olliva ka võru keele tunni, tull’ mõtõ, et nakka tunnin kõnõlõma võru keelen.
Ku opsi Villändi kultuuriakadeemiän regilaulu, sis palssi tudõngi, et ma opaku näid võru keelen.
Näi esi, et sis inemise muutusõ maru tähelepandjis ja kullõsõ, midä kõnõlõt.
Egä ma latsi käest ei nakka nõudma, et nä piässi kõik aig vasta kõnõlõma, ja esi pyvvä kõnõlda niimuudu, et kõik iks arru saava.
Mis sundsõ minnu kah kuuli minemä, oll’ rahvalaulu ja eestikiilse muusikaoppusõ osa muusikatunnin.
Programmõn, millega muusikaoppajit ette valmistõdas, om rahvalaulu osa kas puudu vai valikainõ. Kylh om dþässmuusika-jagu maru kõva.
Mõnõ väikumba klassi laulikust loet tõisi rahvidõ laulõ kokku rohkõmb ku eesti rahvalaulõ. A tuu om tähtsä, et lats mõistassi ummi rahvalaulõ, eesti ummi.
Kuna ma olõ taad asja nii pall’u tenny, sis ma näe ju är, midä kõkkõ rahvalaulust oppi saa. Mitte õnnõ muusikalisõlt, a ka sisulidsõlt ja keelelidselt.
Nii ma pyvvägi yten kõnõlda oppajidõ ettevalmistusõn, et inämb rahvalaulu muusikatunni tuvva.
Opikava om mul põh’alikult läbi loetu ja ku no haridusministri ytel’, et tuust võissi poolõ alalõ jättä, sis om jo hää valli säält...
Mõni pelgäs: perimysmuusik tulõ kuuli – mis nyyt saa?! A ma olõ ju esi kah klassikalidsõ muusikaharidusõga ja põhiväärtyse omma teedä. Ei taha ju latsi valimisvõimalusõst ilma jättä.
A innekõkkõ tulõ lats laulma panda.
Olõ opanu Villändin Kodály-systemi perrä (Zoltán Kodály, ungari muusik ja muusikaoppaja), pruuknu Võru muusigakoolin timä jo-le-mi-systemit ja tuuga olõ-i rassõ latsi laulma saia.
A Eesti muusigaoppusõn om võet õnnõ tehniline kylg, seo jo-le-mi.
Kodály nägemine oll’ pall’o laemb. Timä meelest oll’ kõgõ parõmb latsi uma maa rahvalauluga laulma opada.
Viil plaani perrä uuri, mis latsilõ miildys ja midä näide mõttist saa edesi arõnda. Latsõ võiva tuvva yten muusikat, mis näile miildys.
Laulupidolõ kah vast läämi. Direktri ytel’, et tulõ minnä. Ja pillimängu nakka oppama, midä Lyllemäe koolin tähtsäs peetäs.
Tuud usku olõ kimmäle, et egä latsõ seen om musikaalsus, õnnõ tuu vallategemise vormõ piät mitmõsugutsit otsma.