[text]
Täna on

 Harju Ülle
Uma Leht
 
Minevä kolmapäävä sai Eesti kirändysmuusõum esierälidse kingityse: raamatuhe kokko kor’adu 242 täyde lännyt unõnäko. Raamat jõudsõ muusõummi päiv inne autori Järve Antsu 100. synnyaastapäivä.

«Esä kor’as’ unõnägosi aastakymnit, inne ku kymme aastat tagasi raamadu kokko säädse,» kõnõl’ Järve Antsu tytär Aili (59), kiä tyytäs Võro keskraamadukogon.

Timä jutu perrä miildy Antsulõ inemiisiga kõnõlda: tä läts’ esi bussin, haigõmajan vai muial mano ja kysse, kas nä omma midägi säänest unõn nänny, miä om ildampa täyde länny.

Näytyses sai yts inemine unõn poja synnyao teedä. Tohtri istsõ unõn sängy veeren ja ytel’: «28. märdsil synnys sul poig!» Kõgõ pikembähe ettenägejä oll’ yts Vanakylä miis, kedä koolnu imäkene oll’ tulnu unõn hindä mano kutsma. Miis ajanu vasta: «Sa näet, mul om jo mitu hoonõt poolõlõ: elomaja, laut ja mitu muud hoonõt kõrraga käsile võet.

Ma ei saa jo aigu!» «Ma anna sullõ aigu – 25 aastat ja kymme kuud,» ytelny imä vasta. Mehe naanõ kirot’ hummogu tuu kuupäävä kallendrihe yles ja ytskõrd, ku miist matõti, otsõ tuu vana kallendri vällä: oll’gi myydä täpsele nii pall’o.

Naabrimiis kõnõl’ uma esä käest kuultu luu: 1917. aastal tulnu piirimiis Jaaska näide poolõ ja ytelny, et näkk’ unõn, kuis keisriherrä Nikolai II pakk tälle viina ja käe omma väega musta.

Järgmädsel pääväl tull’ vallamajast teedys, et keisri oll’ maaha võetu...

Ants näkk’ esi pall’o asjo ette. Kymme aastat tagasi kitt’ tä Umalõ Lehele, kuis tä Hitleri lõppu näkk’: «1940. aastal oll’ Nõvvokogo võim parajahe sisse saanu ja näe: Hitler tulõ tagatarõst, mytsy es olõ pääh ja tahtsõ mi mano tulla. Meil oll’ siih pikk söögilaud ja rahvas lugi lavva man lehte, taht’ ka tulla siiä lavva mano. A sis saistas’ viil läve mano tagasi, tõmmas’ no uhkõ saapa ka jalast. Pall’a jala jäivä. Sis tull’ lavva mano ja ytel’: «Mussolinist, sitast, olõ-i sõamiist, tä om vilmikirotaja. A nyyt om tä, kurat, kõik läbi!»

Stalini kuulminõ võtt’ päält unõnägemist tsipa inämb aigu: katõssa aastat.

Ants oll’ Võrol ehitystrustin ja yyse näkk’ unõn, et om pikk ruum, nigu haigõmajan kalitor.

«Lenin ja yts tõnõ miis saisva rahulikult paigal, a vana Stalin lask kipõ sammuga edesi-tagasi ja täl omma väega lyhkese seerega saapa jalah!» Ants jäi magama ja näkk’ viil tõsõ unõ: «Eesti mehe, nii nigu mõtsamehe, õnnõ mõsuga, hammõkäysse nii-nii lyhkese!»

Sändside mõistu-unõnägodõga läts’ Ants hää unõseletäjä Otsa-mammi mano, kiä elli Võro kerigu takan Karja uulitsan. Tuu ytel’ õkva, et Stalini valitsõminõ saa läbi ja Eesti miihi vaiv olõ-i inämb pikk.

Järve Aili ytel’, et sändside poliitiliidsi unõnägodõ kotsilõ om hää lukõ, a inämbjaolt om esä unõnäoraamat kyländ rassõ: unõn om iks päämidselt halvu asju ette näydät, nigu Ants esi näkk’ ette uma naasõ kuulmist. Ka Aili om unõn halvu asju ette nänny.

Järve Antsu unõnäoraamadu soovit’ kirändysmuusõumilõ anda Aili tytre Ehti oppõjõud – Ehti pruuksõ vanaesä raamatut uma ylikoolityy man.

Kirändysmuusõum: unõnäoraamat om tõõlinõ varandus!

«Mi kogon oll’ inne 200-300 täyde lännyt unõnäko, seo raamat tõi suurõperäse lisa,» rõõmust’ Eesti kirändysmuusõumi folkloristika osakunna juhataja Kõiva Mare, kiä om esi kah unõnägosi uurnu.

«Järve Antsu unõnäokogo kõgõ suurõmb väärtys om tuu, et kokko om kor’atu yte kandi inemiisi saatusligu unõnäo eri aastist. Korjaja om olnu eräkõrdsõlt tähelepanõlik inemine.»

Järve Antsu unõnäoraamat om Kõiva jutu perrä nii esieräline, et muusõum tahassi seo peris raamatuna vällä anda – kõigilõ huviliidsilõ lugõmisõs.

Kõiva Mare ytel’, et Eestin naas’ kõgõ edimädsena inemiisi käest unõnäkõ seletyisi kysymä rahvaperimyse korjaja Hurda Jakob. Inämb unenäoseletyisi om peri 1920.-30. aastist, sis om pikemb paus ja vahtsõnõ huvi nõssi Eestin 1980. aastil.

«Inemise nägevä ette sändsit asjo, miä näide ello kõgõ inämb mõotasõ, tuuperäst nätäski kõgõ inämb halva ette,» kõnõl’Kõiva Mare. «Nätäs ette esihindä vai ummi lähkyidsi inemiisi surma, a ka terve rahva kannatuisi: näytyses sõa aol unõn nätty kuusõmõtsa maaharagominõ näydäs’ ette järgmädse päävä suurt pommitamist, kon väega pall’o miihi hukka sai.»


Uma Leht