Juba kolmandat korda tähistame Eestis hõimupäeva kui riiklikku tähtpäeva ja lipupäeva. See on päev, mil peaksime mõtlema emakeele ja oma rahvusliku identiteedi peale. Kui me seda teeme, siis paratamatult seisavad meie ees president Lennart Mere palju tsiteeritud kysimused: kes me oleme, miks me oleme ja kuidas me oleme? Neile kysimustele pole yhest vastust. Selge aga on see, et need kysimused on seotud soome-ugri rahvastega, kirjutas Sirbis Jaak Prozes.

Ehk ongi sel päeval just eriti põhjust mõelda eestlusele laiemalt, eelkõige eestlusele soome-ugri vaatenurgast, haarata natukene sygavamaid ja laiemaid mõtteviise. Need peaksid meid panema mõtlema eelkõige Venemaa soome-ugri rahvastele, kes on väga kiirelt lahkumas maailma ajalooareenilt. Näiteks ajavahemikul 2002–2010 vähenes mordva keelte valdajate arv 614000-lt 393000-ni, karjala keele kõnelejate arv 53000-lt 26000-ni. Need on hirmsad arvud ja kurb tõsiasi. See ei ole olnud pikaldane protsess, vaid juhtunud kaheksa aastaga. Aeg on näidanud, et see protsess kiireneb yha ja järgmine rahvaloendus toob meie ette ilmselt veelgi kurvema pildi.

Kerkib paratamatult kysimus, kuidas peaksime sellesse suhtuma meie. Tegemist on ju meie endi keele- ja kultuuriruumi kiire ahenemisega. Ja kui kaob see ruum, siis millise rahvuse ruum on järgmine? Just sellepärast nõuabki soome-ugri kysimus ja soome-ugri rahvaste toetamine erilist tähelepanu.

Pikemalt ajalehes Sirp