Vanalt Võromaalt Harglõ kihlkunnast peri rahvaperimyse uurja Kõivupuu Marju (53) saaminõ Eesti aasta kodanikus lämmistäs uma rahva syänd, kirotas Uma Lehes Elleri Kalle.
Teno Marjulõ om pästety, alalõ hoitu ja suurõlõ rahvalõ tutvas saanu hulga mi rahvaperimyst. Kõgõ inämb om Marju är tenny ja kõnõlnu ristipuiõ hääs – kadonukõsõlõ puu sisse risti lõikaminõ om kõgõ esierälidsemb võrokõisi puhtõkommõ, midä vaihõpääl harvesteri hamba väega jyräsi.
No om riigimõtsa majandamisõ keskus vällä lubanu, et riigimõtsan inämb ristipuid maaha ei võeta.
Ristipuid putu-i ka erämõtsaumanigu, kelle kõrvu om jõudnu Marju krõpõ seletys, midä vanarahvas ristipuu maaharagojalõ ette kuulut’...
Ristipuiõ kaitsmisõ iist anti Marjulõ minevä-aasta ka «Hiie sõbra» tiitli.
Kukki Marju eläs parhilla pääliinan ja kodokanti trehväs harva, om joudnu tä suvõylikuuli juhata, perimysaasta saadikuna rahvaga kõnõlda... Tä piä-i eski esi paiga pääl olõma, et umalõ rahvalõ häädmiilt tetä – võro keele nädäli aigu opas’ tä Raadio 2n võrokeelitsit sõnno telefoni tiil Budapestist.
Marju mõttit umast ja hääst, elost ja surmast, kodost ja muust omma saanu lukõ ka Uma Lehe lugõja. Aituma Marjulõ!
Uma Lehe toimõndus
*Aastaga kundlanõ
Kõivupuu Marjut seo aastak sõs avvustõdi ni naksi mõtlõma, kuis taad aasta kodanikku võro keelen jutusta.
Eesti keelen om kats sõnna. Edimäne paistus peris rahva umast pruugist ollõv: kodakondne, majakondne. A vet tõnõ sõna om vast peri 1890.–1920. aastist, sõs oll’ keele arõndajil õga kotussõ pääle, miä märk määnestki inemist, nigu õkva võtta õnnõ taa nik-liidys.
Ku kaia ymbre, sõs mõni kiil om saanu ta as’a är aia tymega «liin». Inglyse citizen (city), vinne гражданин (город-град). A ammu naa liina tulli võrokõisi mano.
A vet kihlkunna omma olnu ja Võro maakund om olnu ja ku meid om parasjago kongi, no sõs sadakund vast õks. Sõs halgas’ sõna «kundlanõ». Niida olõs Marjukõnõ sõs saanu Eesti vabariigi aastaga kundlasõ avvu.
Elleri Kalle,
vana võrokõnõ