[text]

Täna on

t_KiigeoruHiies_yld1V.gifHiljutisel hingedeajal, veidi enne kultuuripärandi aasta lõppemist oli Sensa kylaliseks looduslähedast eluviisi armastaval perel, kus rõõmsate lastekilgete saatel laotus elutuppa laiali lugematul hulgal elulisi ja meie pärandiga seotud teemasid.

Ajakiri Sensa
Lugu: Terje Metsavas


Eestlaste jaoks, kes pole kirikukylastamises just kõige agaramad, on pärimus ja traditsioonid need, mille kaudu arutletakse – kes ma olen, miks ma teen asju just nii, nagu teen. Selle kõige peale mõeldakse rohkem siis, kui synnivad lapsed, kes tähendavad kestvust ning seeläbi tajutakse, et tuleb oma järeletulijatele midagi suuremat edasi anda. Juurtest kasvab enesekindlus ja vägi.

Kaasikute peres Tartus on ennelõunane argipäevahommik. Tuul tuhiseb toas paljalt ringi ja Laas kipub juba õue. Pooleteiseaastane ja kolmene pesamuna on saanud oma nimed loodusest ennetena: ema Liisa ja isa Ahto on juuri tunnetades ja rahvapärimusega tegeledes oma pojad esivanemate kombel allikal nõnda nimetanud.

Räägime tasase regilaulu saatel pereema Liisaga, kes katsub end jagada oma tragide pojakeste vahel yht imetades, teisele klotsitorni ehitades ja vaiksel häälel Sensa kysimustele vastates. „Mida oled õppinud oma esiemadelt, yrgnaiselikkuse või teadmiste-sygavuse tarkustest, et olla hea ema lastele, naine mehele ja toeks oma teekaaslastele? Missugune on olnud areng naise ja inimesena ja tee oma keskme juurde jõudmiseks.... – voolavad kysimused yksteise järel noore naiseni.

„Kui jäin oma esimest poega ootama, uurisin kirjandusmuuseumist ja raamatutest pärimuskatkeid ja pyydsin tajuda, kuidas meie esiemad rasedusse suhtusid. Siis teati, et hing tuleb lapse sisse umbes poole raseduse pealt ning sinnani vajab õrn lapsealge saladuses hoidmist. Tänapäeval aga kohtab sedagi, et esimene ultrahelipilt riputatakse sotsiaalvõrgustikku maailmale vaatamiseks. Meie esiemadel oli tänapäevasest erinev taju ja väärtushinnangud, emalt tytrele edasi antud sygav naiselik tarkus. Hoiti ja kaitsti, mis hoidmist väärt. Tunnen, et esiemadelt on palju õppida ja pyhendan aega syvenemiseks, olen oma sydame avanud selle vastuvõtmiseks.“

Otsingud

Mõtestatud eneseotsingutega alustas noor naine 19-aastasena, kui lai maailm tedagi kutsus ja ta suveks Ameerikasse tööle läks. „Mul oli tunne, et lähen nii raskele katsumusele vastu, et vajan vaimset tuge ja kaitset. Pyydsin esialgu leida seda vaimsust kristlusest, tajusin sidet inglitega, sealt edasi tulid järgnevail aastatel mu ellu reiki, jooga, vabastav hingamine. Otsisin terviklikku maailmapilti, oma kohta elus. Rännakud viisid mind viimaks Indiasse Amma ja Sai Baba ašramitesse“ meenutab Liisa.

Tartu Ylikoolis õigusteadust õppinud naine töötas toona Tartu Linnavalitsuses juristina. Laulis naiskooris „Emajõe Laulikud“, oli koori president, tegus ja innukas vallaline naine, enamus õhtuid sisustatud kõikvõimalike kultuuri- ja esoteerikasyndmuste, trennide ning kursustega...  kuni yhel päeval kohtus ta oma tulevase abikaasaga. Ahto jäi Liisale silma töökoha poolt korraldatud väljasõidul looduslikesse pyhapaikadesse. „Teda vaadates mõtlesin vaimustunult – kui innustav ja ilus on näha inimest, kes kõnnib oma sydame juhatatud teel. Minu jaoks kehastas Ahto endaga täielikus yhenduses olevat meest, kes teeb kogu sydamest midagi väga olulist“ meenutab naine, kes äkitselt armununa oli valmis isegi loobuma ammu kavandatud India reisist. Kolmenädalase eemaloleku ajal Indias sai Liisa kõikjalt sõnumeid – mine koju tagasi, oled vales kohas.

Tänaseks on Liisa leidnud oma õige koha Ahto kõrval, abikaasana ja laste emana. Perekonda kuuluvad ka mehe täiskasvanud tytar Mana ja teismeline poeg Kiur eelmisest abielust. Ahto töötab Tartu Ylikooli looduslike pyhapaikade keskuses, on Maavalla koja vanem ning on pyhendunud esivanemate pärandi uurimisele ja looduslike pyhapaikade kaitsele. „Olin seni nagu yks keskmine eestlane ikka, ma ei olnud suvatsenud syveneda hiite tähendusse ning rahvapärimuse tarkusse. Seni igapäevaselt käeulatuses olnud kuid märkamatuks jäänud esivanemate salamaailm avanes, kui sain Ahto kaasaks,“ sõnab õnnelik naine, kes tänaseks pyyab näiteks ka kodus leiba kypsetades tajuda selle tegevuse tähenduslikku poolt.

Elumõnu

t_KiigeoruHiies_sidumineV.gifPäris elu hakkab pihta abiellumisega, teadis vanarahvas. Maarahva kombel regilaulude, pillimängu ja iidsete tavade saatel toimunud ning koos mehega loodud pulmapidu meenutades särab Liisa nagu mõrsja. „Minu jaoks oli pulma kõrghetk tanutamine, millega tanutamise järjepidevust kandev naine annab noorukile edasi sajanditega kogutud naiste väe. Maarahva mõistes pole abielu enne kehtiv, kui mõrsja saab tanutatud... Aga kui kaugele me sellest oleme läinud. Õnneks leidub siiski veel tanutatud vanaemasid ja viimasel ajal ka noori naisi, kes saavad iidset järjepidevust noorikutele edasi anda..

Unustusse vajuvate teadmiste ja tavadega yhes oleme kaotamas ka elumõnu. Lakkamatu tõttamine, kõikjalt kaela tulvav teave ning leviv tehnikasõltuvus – nina nutitelefonis oleme kaotamas võimet olla hetkes, lõdvestuda, tulla kohale siia ja praegu. Aga siin ja praegu on päris maailm – loodus, teised inimesed ja mis kõige tähtsam – sa ise oma tunnete ja mõtetega. Pulm, varrupidu, jõulud ja pyhad olid vanasti sydamlikud rõõmupeod, kus pere ja kyla kokku sai. Kui muul ajal tehti kõvasti tööd, siis pyha või peo ajaks unustati vaev ja mured, lõdvestuti ning tantsiti, lauldi, naerdi, tehti vempe ja seda kogu sydamega! Pulm on noorpaari elu seeme ja kes peol kõvasti tantsu vihub, naerab ja lõbutseb, see loob rõõmsat elu noorpaarile.“

Synni vägi 

Oma eluseemnekeste puhul otsustas Liisa aastaid enne rasedaks jäämist, et tema lapsukesed saavad kodus syndima. „Soovisin väga kogeda syndi turvalises keskkonnas, abilistega, keda usaldan. Pelgasin haiglat sealsete masinate ja ettekirjutustega. Aastasadu on lapsed syndinud kodus ja mulle oli suureks kindluseks seegi, et kaasa tunnustas mu soove. Mu esimese poja synd kujunes siiski pikaks ja vaevarikkaks, kuid kõik läks lõppeks väga kenasti ning mina ja lapsuke olime vaprad ja väsinud, ent hea tervise juures. Esimese lapse synni vältel syndisin ka mina ymber väriseva alahuulega tydrukust emaks, oma väge tundvaks naiseks. Ämmaemanda ja synnitoetaja sõnul tuli mul lausa teine nägu pähe.“

Liisa tegi mõlema raseduse ajal endaga vaimselt ja kehaliselt tööd, lisaks uuris ja tunnetas synnituspärimust ning järgis esiemade õpetusi. Alanud synnitusest ei räägitud kellelegi, et synd oleks kiirem ja kergem, ruum suitsutati puhastava nõmmliivateega, naise juuksed ja keha vabastati paeltest, ehetest, sõlmedest. On toimingud, mis vastsyndinud lapsega tehakse, et kindlustada talle hea tervis ja õnn eluks ning eriliselt koheldi ka emakooki ehk platsentat, millega lapse ning ema elu ja tervis ka synnijärgselt seotuks jääb.  
 
„Teise lapse synd oli minu senise elu kõige kaunim, enda juurde toovam kehaline ja vaimne elamus. Olin täiesti keskendunud, lõdvestunud ja lapsega yhenduses. Laps tuli ilmale nii kiirelt, et ämmaemand ja synnitoetaja jõudsid kohale alles siis kui pojake juba minu ja Ahto kaisus meid uuris. Tõstsin pilgu ja mõtlesin tänu ja rõõmupisarais – ma kogesin just sellist syndi, millest olin unistanud!“

Nimede ime

Laste nimede puhulgi lähtub põlisrahvas loodusest ja vanarahva elutunnetusest. „Poegade syndidele vahetult eelneval ja järgneval ajal olime Ahtoga ärkvel ja tähelepanelikud kõikidele erilistele märkidele. Loodusendeid on täiesti võimalik jälgida ka linnakeskkonnas. Nimeks sobib põhimõtteliselt kõik see, mis looduses või inimese meeles on olemas ning millel on oma vägi. Seeläbi saab väe ka nimi ja laps, kes seda kannab. Õige vägi valib ise lapse välja ning ilmub ta synni paiku. Usuti, et kui lapse nime välja öelda enne kui see lapsele pandud on, jääb laps kogu eluks nime taga kerjama, kuna nime kuulja saab osa nime väest endale.“

Liisa meenutab noorema poja Tuule varrupidu ja nimelugu: „Kolm nädalat peale tita syndi keset kaunist varasuve korraldasime uhked varrud. Taevaskoja Emalättel andsime lapsele nime ning seejärel kogusime varrupidulised enese ymber sõõri ja teatasime uhkelt kõigile ootvel kylalistele lapsukese nime. See oli ylev ja pidulik hetk. Pärast sõitsime autorongis Tartusse, kus toimus rõõmus varrupidu lõbusate tavandimängude, rahvamuusika, laulude ja kodutoiduga.“ Vanema poja Laane nimepanekust on lõiguke Rein Marani filmis „Hiite lummus“.
 
Tarbijast loojaks

t_KiigeoruHiies_yldV.gifTundmata ning väärtustamata iseenese juuri, maailmapilti ja keelt, ei saa me päriselt mõista ka teisi, leiab naine. „Kui me siit ei leia vastuseid ja tõde, siis vaevalt kuskilt võõrast ja välismaisestki.“ Liisa ja Ahto peres on oluline rääkida võimalikult puhast eesti keelt ning Laas ja Tuul ei oska okei-tsau’de peale midagi kosta. „See keel, mida räägime, meie emakeel, on meie tunnetuse ja maailmapildi aluseks“ teab ta ning välistab teadlikult ja sihikindlalt oma kõnest välja tarbetud võõrpäritolu sõnad ja väljendid. Haritud inimesena tunneb Liisa võõrsõnu hästi, kuid pyyab neid kasutada vaid siis, kui vastavat mõistet emakeeles tõesti pole.

Kui ta mõtleb vahel aastatetaguse noore naise peale, kes käis vastuseid otsimas mujalt ja proovis erinevaid teid, leiab naine, et kõik see oli tema naisena kasvamisel vajalik. „Mu teekond naiseni, kes olen täna, on olnud käänuline, kuid tunnen, et nyyd olen jõudnud õigele rajale. Loodan siiski, et kõik ei pea käima Indias selleks, et tulla tagasi ja tajuda, et vastused on siinsamas“ arvab Liisa, kes uurib vaimset pärandit eelkõige enese pärast.

„Minu jaoks on meie esivanemad olnud alati loojad kõigis oma elu tähtsyndmustes – lapsele nime andmisel, pulmades, varrupeol, matustel. Ei ole „kõik-yhes“ valmislahendusi ja inimesi, kes oleks väekamad või oskuslikumad meist endist. Pyyan samamoodi elus mõtestada oma tegevusi ja tunnetada enda väge just loojana. Oma laste synni ja pere loojana, ja loojana kõiges, mis käsile võtan. See tähendab sygavamat tunnetust ja vastutust, kuid ka suuremat eneseväärikust ja väge.“


Kuvad: Võnnu kihelkonna Kiigeoru hiiesalu, Liisa Kaasik. Merilin Kaustel-Lehemets