[text]

Täna on

Aasta algusõn kirut’ Tarandi Kaarli Äripäävä lehen, et ku mi riigil ei olõ rahha tuu jaos, et inemiisile pääliinast kavvõmban bussõ käymä jättä, puutõ, postkontoriid ja arstipunktõ tyyn hoita, sis peas inemise säält kavvõmabist nulgõst sinnä ymbre kolima, kon rahvast rohkõmb.

Sinnä, kohe jäävä enne nuu, kiä esi är minnä ei taha ja ilma riigi abilda toimõ saava, võiss tuvva mõtsaeläjä. Sis saava suurõ saksa mi riigist ja muialt tulla sinnä jahilõ ja muidu lusti lyymä. Ja tiidläse haruldaisi kasvõ uuri ja mõtsa imetellä, kirotas Uma Lehes Nõlvaku Kaie.

Muiduki om taa tsusijutt vai hauss kirutõdu syämetävvega.

Tuu om õigus, et pall’u rahvast om Eestist vällä länny, enämbyisi noorõmba. Kõgõpäält lätt perekunnast yts kavvõdõ tyyle lyhkys aos, et medägi suurt osta saanu vai võla är massa vai… Saa häste palka, timäga oldas rahul, mis on inemise jaos pea niisama tähtsä ku palk, ja ei taha enämb tagasi tulla. Sis lätt joba terve pere. Hää om, ku mõnõ aasta peräst tagasi tultas, a alasi nii ei lähä.

Armõdu ammu kõnõldas, et palga omma väikese ja inemise ei saa tuu raha iist kavvõmbade tyyle kävvy. Nuilõ latsilõ, kelle vanõmba vähä tiinvä, om toetuisi rohkõmb vaia ku nuilõ, kelle vanõmbil rahha pall’u. A ku medägi ei tetä, et asi paranõsi, sis lääväki noorõmba minemä.

Ku riik tuu raha, mea om hõelalt elävä rahva ja nällätside latsi kokkulugõmisõ ja muu tyhä rehkendämise pääle raisanu, olõs nuidõ inemiisi elu parandamisõs kulutanu, olõs noorõmbidõ hulgan kah minejid vähämb.

A kaege hendä ymbre! Meil om viil peris pall’u säänest rahvast, kiä umast kotust kohegi ei lää, tõistõ riigi viirdegi, ammuki sis riigist vällä!

Nuu pedävä meelen, et sääl om hää, kon meid ei olõ, ja et ku kuigi enämb ei saa, sis kuigi õks saat. Sõidõtas kambaga autuga peris kavvõdõ tyyle, selle et bussi käävä enämbyisi sandistõ, kasvatõdas karduliid, porkniid vai maaskiid, käydäs suvõl mõtsa marja.

Ku nyyt viil tuu Tarandi Kaarli kirätyky pääle mõtõlda… Nuid eestläisi olõs vist peris pall’u, kes indiaanlasõ viisi sis kah umma kodupaika jääse, ku sääl tõtõstõ enämb saa kilumiitre ymbre puuti ega tohtrit ei olõ.
Esiasi, medä meil viil tiidläisile näydädä olõs, ku sääne ryyvlityy luudusõn edesi käy, nigu põra võimalik om.

Ku Virumaal omma inemise hädän fosforiidi himustajidõga, sis Eesti riigi lõunapiiri veeren om nyyt löyty yles lubjakivi, medä umal aol Venne riikki es taha, et väega vähä kraami ja pall’u tyyd.

A ei, nyyt om pääle kasunu säänest rahvast, kiä omma nõun kõik rahas vahetama – las kuius suur ja uhkõ suu, las saava hukka ilusa mõtsa!

Nuid mõtsu võetas meil egäl puul maaha säändse huuga, nigu olõs tegemist hainaga, mea egä aasta vahtsõst kasus. Rahha om vaia, ja pall’u! Ausalt yldä nakkas jo tii pääl palgikuurmid näten halv, mõtlõt, et kost taa jäl võeti.

Egä aasta koolõs mehiläisi, selle et hoitku tuu iist, ku rapsi ja muud nurmõ pääl kasuvat õigõl aol ja tublistõ ei kihvtitä. Sis ei saa ju kyländ rahha!

Nii et vaivalt meil kavvõst tulnuilõ pia enämb medägi näydädä om, ennegi ku vast tuud, mis sis saa, ku inemine kõik rahas vahetas.

Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri


Uma Leht