Läbiuurimata paikades kulgev Rail Balticu trass ähvardab hiisi ja kotkapesi.
«Kui ma Rail Balticu trassialternatiivide kaarti esimest korda nägin, võttis see mind väga tõsiseks, sest nägin, et see on planeeritud läbi meie kõigi koduruumi ja maastike,» ytles arheoloog Jüri Metssalu. «Seda elanike ja kogukondadega arvestamata.»
Jüri Metssalu nimi on tõenäoliselt vähestele tuntud, sest ametilt on ta arheoloog, rahvapärimuse uurija, kuid viimastel kuudel on ta esinenud pressikonverentsidel, andnud intervjuusid, kirjutanud artikleid ja käinud riigikogulastega kohtumas, sest ta ei taha nagu tuhanded eestimaalased leppida sellega, kuidas ja kuhu tahetakse rajada «sajandi suurprojekt» – Rail Baltic (RB). Metssalu kutsuti palgatööle tööryhma, kus pidanuks ilmselt tantsima võõra pilli järgi ehk andma RB-le positiivseid hinnanguid, aga ta keeldus, kirjutas ajalehes Pealinn Andrus Allika.
Palun selgitage, miks te keeldusite rahaliselt tõenäoliselt ahvatlevast pakkumisest.
Suve lõpus pakuti mulle seda võimalust, mõtlesin-kaalusin tykk aega, vaatasin trassialternatiivide pilti ja tundsin, et ei saa seoses RB-ga võtta vastu rahaliselt tasustatavat tööd, sest see oleks ebaeetiline ja vaimselt võimatu. Põhiline probleem on see, et alusuuringuteks jääb liiga vähe aega. Kui võtame näiteks eluslooduse uuringu, mis keskkonna hindamise strateegilises programmis on kõige põhjalikumalt läbi kirjutatud ja metoodika kõige paremini esitatud, siis oli eluslooduse uuringu jaoks jäetud vähem aega kui yks terviklik vegetatsiooniperiood. Iga bioloog teab, see on algtõde, et taimed õitsevad aastas eri aegadel ja neid on võimalik looduses tuvastada eri ajal ehk paari kuuga seda teha ei saa.
Ka Eesti ornitoloogiayhingu seisukohad on sõnastatud ysna sarnaselt sellega, millele mina tähelepanu olen juhtinud. Nad peavad akadeemilise nõukogu moodustamist heaks ja vajalikuks lahenduseks, kuid ometi on see vaid asendus- ja hädameede olukorras, kus projekti ajakava ei võimalda planeerimist ja mõjude hindamist soovitava põhjalikkusega läbi viia.
On väidetud, et põhjalikuma uurimise käigus ei pruugi juurde tulla rohkem kui 20 protsenti uut informatsiooni. Kas see viiendik on tõesti nii murettekitav?
On, ja olenemata sellest, kas lähtuda loodus- või muinsuskaitsest. Näiteks kui enne oli trassi alal ametlikult registreeritud viis looduskaitse all oleva kotka elukohta, siis selgus, et kohalikele oli teada veel ka kuues kotka elukoht. Ehk see ongi umbes 20 protsenti. Kuna see kotkapesa on just yhel trassi alternatiivil, võib see olla väga määrava tähtsusega.
Kui võtame kogu kavandatud RB trassi pikkuse Eestis ehk umbes 200 km, tähendab 20 protsenti 40 km läbiuurimata maad, mis minu meelest on loodusele väga ohtlik. Kui kogu see teadmatus kontsentreerida yhte lõiku, siis nagu oleks läbi uurimata kogu ala Tallinnast kuhugi Kohila ja Rapla vahele.
Oleme seni rääkinud lindudest, kuid te olete ju arheoloog ja pärimuseuurija. Palun selgitage, millised on probleemid teie valdkonnas.
Olen umbes kymme aastat uurinud Raplamaa maastikku ja tunnen seda väga hästi. Olen teinud välitöid ka mitmes teises piirkonnas ja kogemuste põhjal võin öelda, et viieliikmelisel tööryhmal oleks vaja vähemalt aasta aega, et RB trassi alasid uurides saada piisav pilt olemasolevatest väärtustest. Praegu on ära tehtud töö andmebaaside ja arhiividega, aga välitööd on planeeritud alles pärast trassi väljavalimist. Osa väärtuslikke paikasid on aga teada vaid kohalikele elanikele, ja väga paljud neist paikadest ei ole yldse muinsuskaitse all.
Mida te täpsemalt uurite?
Minu uurimisvaldkond on hästi yldiselt sõnastatult kohapärimus – põlvest põlve edasi antud teadmised, oskused, traditsioonid, kombestik, uskumused, mis on seotud maastikuga. Maastikuobjektid võivad olla arheoloogilise väärtusega, kuid osa võib olla seotud teatud vaimse tähendusega, kus ei pruugi olla kindlat fyysilist objekti, mida kaitsta.
Pärimuspaikade liike on väga mitmesuguseid, need on tähenduslikud, sajandeid rahvale tähtsad olnud paigad. Seal on looduväärtusi – suured vägevad kivid või puud, millega on seotud vaimsed tähendused nn legendid või siis uskumused. Need on yhtaegu nii kultuuriväärtused kui ka loodusväärtused. Seega puutun oma töös kokku nii muinsuskaitseliste kui ka loodusteaduslike väärtustega ehk näen maastikku ysnagi terviklikult.
Mis rohkem ohus on – loodus, pärimus, mälestised, inimesed, ehitised?
Trassialternatiivid on proovitud joonistada nii, et need lähevad mööda Natura 2000 aladest. Euroopa Liidu suunalt vaadates on Eesti loodus väga väärtuslik ja Natura kaitsealad on väga tähtsad ehk raudtee tuleb viia kaitsealadest mööda. Seda on ka yldiselt jälgitud, samuti on pyytud trassivariandid viia mööda konkreetsetest eluasemetest.
Kui vaatame kaarti, siis on see RB trasside roosa joon tõmmatud eluasemeid tähistavate mustade täpikeste vahelt, justkui sellega oleks kõik probleemid lahendatud. Tegelikult lõhutakse kylasid, lõhutakse põllumajandusettevõtteid, häiritakse inimeste loomulikku miljööd. Tegelikult on meil ka selliseid kaardi peal olevaid talusid, kus keegi enam ei ela ja on vaid mõni laut pysti. Kontoris kaardi pealt mingit õueala vaadates me ei tea, kas seal tegelikult inimesed elavad või mitte.
Mõju kogukondadele, kyladele või peredele saab võrdlema hakata alles pärast põhjalikku tööd. Tuleks vähemalt kõik kylavanemad läbi käia, nendega rääkida, et teada, milline on tegelik pilt praegu.
RB ja teiste taoliste projektide vastaseid pyytakse sageli näidata kui mingeid tyype, kes on igasuguste maanteede, kaevanduste jne vastu, sest see puudutab nende erahuvisid. Aga poolt ollakse siis, kui need on kuskil kaugel, ja siis räägitakse riiklikest või yldrahvalikest huvidest. Kuidas teiega on?
Meie sõnum on, et me oleme raudtee poolt, sest see on kindlasti keskkonnahoidlik transpordiliik. Me ei võitle raudtee vastu, aga me pyyame saavutada seda, et raudtee ehitatakse võimalikult mõistlikult, võimalikult sobivasse kohta ja võimalikult väikeste keskkonnamõjudega. Me katsume rõhutada just yldiseid probleeme.
Veidi isiklikumalt – te olete Raplamaa mees, kyllap puudutab uus raudtee kuidagi ka teid?
Tartu ylikooli tööryhma uuringus soovitatakse kasutada kõige läänepoolsemat trassivarianti (12A – toim), sest kõige idapoolsem (12C – toim), mis mõjutaks minu koduruumi kõige rohkem, on ka muististe mõttes kõige tiinem. Alates juba Jõelähtme, Rae ja Kiili vallast, kus on väga palju kivikalmeid ja vanu asustustuumikuid, ja Raplamaal on Salutaguse ja Angerja piirkonnas muistne asustusala olnud väga intensiivne ja muistiseid väga palju.
Minu koduruumi puudutaks kõige läänepoolsem variant kõige vähem, ja kui ma oleksin oma õue kaitsja mees, siis ma kiidaksin takka ja ytleksin, et las see variant jääb. Aga ma ei ole, ma olen teadlane ja ytlen, et ehkki see uuring on tehtud nendes ajalistes raamides väga hästi, ei saa me trasside võrdlemisel sellega praegu arvestada.
Kui palju ainuyksi põhjalikud arheoloogilised uuringud maksma läheksid ja kui kaua kesta võiksid?
Tartu Ülikooli uurimisryhma juht Valter Lang pakkus välja erinevate trasside välitööde tõenäolise kestvuse ja eelarve suuruse – need olid tohutult erinevad. Pealegi ei tea kunagi, mis maa seest välja tuleb, tavaliselt lähevad arheoloogilised väljakaevamised prognoositust palju kallimaks maksma. Suurusjärgus läheks see maksma umbes 10 miljonit eurot – ja kestaks aastaid!
Kuna ajanappuse tõttu tuleks väljakaevamisi teha ka talvel, telkides, soojapuhuritega – ma olen ise nii töötanud –, siis muudaks see kõik veel palju kallimaks. See on praegu väga tugev argument läänepoolse trassi valiku suunas.
Erialaselt võttes võiks ju teile hoopiski meeldida arheloogidele kõige suuremat tööpõldu pakkuv idapoolne trass.
Kui valitakse kõige idapoolsem trass, saaksid Eesti arheoloogid ikka õigeks mitmeks aastaks tööd. Arheoloogia jaoks oleks ju väga hea, kui võimalikult suur ala uuritakse läbi, aga samas tahan ikkagi loota, et ei valita kõige muistiserikkamat trassi.
Kui valitakse kõige läänepoolsem trass, kus on kõige vähem kaevamist, siis ikkagi tuleb palju tööd ja minul tekib järjekordne eetiline kysimus, et mis mina siis teen. Mind väga huvitab, mis minu kodukandis tuleb välja maa seest, ja olen praegu otsustanud, et kui hakatakse RB alust välja kaevama, siis võin minna väljakaevamistele, aga kindlasti ma ei võta selle eest raha vastu.
Palun tooge mõni näide, kuidas RB inimeste elu pea peale pöörab.
Neid kylasid on kymneid, mida RB pooleks lõikab. Näiteks Pae kylas lõigatakse kylavanema elamine koos naabertaludega muust kylast ära. Sealsamas kylavanema maja lähedal on yks suurte lohkudega tähenduslik kivi, mida võib ka ohvrikiviks nimetada. Kivi ymber on metsatukk ja sellest metsatukast on see trass läbi planeeritud. Kivi miljööd kindlasti raudtee rikuks. Selliseid juhtumeid on väga-väga palju. Seepärast on väga tähtis, et kompenseerimisel ei hinnataks yksnes raudtee alla jäävat maad ja maja, vaid hinnataks inimeste tegelikke kahjusid.
Meie valitsus peab praegu majandust kõige olulisemaks ja on jäetud tähelepanuta, kuidas RB võib kahjustada inimeste, sealhulgas ettevõtjate huve.
Avalikel aruteludel on RB esindajad rõhutanud, et esmatähtsad on riiklikud, mitte regionaalsed huvid, kusjuures Eesti on kolmest Balti riigist ainus, kes seda on kuulutanud. Kuidas suhtuda sellesse, et uue raudtee uued rongid sisuliselt kihutavad Eestist läbi, Tallinna-Pärnu suunal on ju ka tegelikult jaama asukohaks planeeritud Sindi?
Väga tervitatav on see, et kolm maavanemat tegid hiljuti avalduse, et RB puhul tuleks ikkagi lähtuda ka regionaalsetest huvidest ja trassi valikul pidada silmas seda, et edasiste maakonnaplaneeringutega oleks võimalik rajada RB raudteele jaamasid ja arendada regionaalliiklust, et raudtee läheks meie keskustest ikkagi võimalikult lähedalt läbi.
See aspekt tuli esile pärast seda, kui RB planeerivad inimesed käisid Rootsis Botnia liini vaatamas. Seal oli rahvas ka alguses väga vastu, aga kui planeeriti regionaalsed jaamad ja rong läks käima, siis inimeste pahameel vaibus, sest isegi kinnisvara hinnad olevat hakanud tõusma.
Kui kallis lõbu arheoloogia on?
See ei ole tõesti kõrgelt tasustatud töö, arheoloogia pidevalt kerjab raha. Saame hakkama, aga meil on kogu aeg kitsas käes. Tuleb ka selleks valmis olla, et võtab aastaid, enne kui mingi pilt hakkab tekkima, mingi uus kvaliteet hakkab kerkima kogutud materjalist. Mul on aeg-ajalt selline tunne, et ei jaksa enam. Või näen kõrvalt, kuidas teistel inimestel on see tsykkel kiirem.
Meie real läheb ikka aastaid, kui saab valmis mingi väärika publikatsiooni. See nõuab teatud meelelaadi, et sellega tegelda. See suur töö, mida mina plaanin, Juuru kihelkonna kohapärimuse raamat, võtab mul veel võib-olla paar-kolm aastat aega. Meie tööryhm tegeleb vana pärimusega, mis on arhiivis juba Hurda ajast. Eriti mahukas on 1939. aastast pärit õpilaste kohamuistendite võistlus ja nõukogude ajal läbi viidud ekspeditsioonide tulemused. Me oleme neid jõudumööda sisestamas andmebaasi. Nende vanade teadete põhjal teeme välitöid, otsime yles vanades teadetes mainitud paigad, kaardistame, pildistame ja kogume uut pärimust, mida praegu inimesed teavad rääkida. Nii saame teada, kuidas motiivid on aja jooksul muutunud, mis on inimestele tähtis, mis on pysinud, mis kadunud, kas need kohad on fyysiliselt alles või kuidas need on muutunud.
Kui oluline on teie jaoks lisaks otsimise rõõmule leidmise rõõm näiteks mõne Kalevipoja aseme yle?
Ma sain sellel kevadel eriti olulise õppetunni – syvenesin Kehtna vallas Lau kyla pärimusse, kus me käisime ka 2009. aastal, aga ma tegin täiendavaid intervjuusid ka inimestega, kes on seal lapsepõlves olnud ja hiljem mujale kolinud. Selle tulemusel leidsin seni teadmata hiiekoha, yhe ravikivi, yhe Kalevipoja kivi ehk tuli juurde mitu olulist objekti, mida seniste välitööde käigus ei teatud. Mul läks pool aastat Lau kyla uurimise peale. Mul läheks 20 aastat veel, kui uuriksin Juuru kihelkonna 40 kyla sama põhjalikult.
Kuulen kuskil talus mõne memmekese juures, keda ma enne yldse ei teadnud, jutte, mis ulatuvad sajandite taha. Iga selline elamus on nii väärtuslik, et ma ei tahaks seda teistega võrrelda. See on nii rõõmustav, kui mingi koht vaimselt jälle elule ärkab.
Aga kui rääkida Kalevipojast ja hiidudest, siis varateismelisena Rapla Vesiroosi gymnaasiumis õppides mõtlesin, et miks me seda õppima peame, see on muinasjutt, väljamõeldis, jama ju.
Paljude maastikuobjektide kohta on räägitud, et nad on liikunud – näiteks järv on vahetanud asukohta, sest talle ei meeldinud, et kylanaised temas titelappe pesid, aga tema tahtis olla puhas. Või et mõni yksik suur puu on jäänud metsade rändamise ajal kuhugi yksinda seisma, sest tal tulid pastlapaelad lahti ja ta jäi teistest maha. Kui tavamõistuse jaoks paigalseisvad objektid on rahvasuus kunagi liikunud, siis see tähendab, et need pyhad kohad on olnud rahva tajus tervikuna elavad. Puu elab, hiiekoht elab, järvekoht elab, kivi elab.
Kas ohvrikivide ja muu taolise kõrval runolaulmiseks ka veel aega jääb?
Ylikooli ajal oli meil Sinimaniseele, kus olid nii poisid kui tydrukud, ja sealt võrsus ka meestelauluansambel Tsõdsõpujaleelo. Viimasel jaanipäeval tuli Tsõdsõpujaleelo yle väga pika aja kokku, me olime Sargvere mõisa pargis ja oi kui hea oli laulda. Nii värske, nagu mingi uus kvaliteet oleks tekkinud. Viimati enne seda laulsime 2008. aastal Viljandi folgil, kuhu meid kutsuti regilaulu pesa tegema. Regilaulu tubasid olen ka hilisemal ajal läbi viinud.