Rapla maakonna Kullamaa valla Sipa kylas asub Eesti yks suurimaid pyhapuid. Hiiepuuks, Niinepuuks ja Pärnapuuks kutsutud puu kasvab Kasari jõest 475 m lääneedelas, Märjamaa-Koluvere maanteelt 400 m loodes heinamaal. Napilt 50 m pärnast põhja ja lääne pool laiub suurlaut ja selle teenindusmaa.
Juba kaugelt silma hakkav pärn on 13 m kõrge ning kahara võraga. Eri aegadel on pärna tyvede arvuks loetud 5, 7 ja 8. Tyved hargnevad maapinna lähedalt ning enne seda on puu jämeduseks mõõdetud enam kui 9 m.
Pärnapuu asub madalal Seljamäel, kus rahvapärimuse järgi kasvanud varem hiiemets: “Vanasti on asetsenud seal suur vanaeestlaste palvetamiskoht – hiis. Nyyd on aga suur pärnapuu yksi sellest veel järel jäänud.“ Pärna juures käidud palju ohverdamas ning kivil võinud sageli näha leiba, soola jm andeid. Armastajad käinud ohverdamas pärna õitsemise ajal. Hiiepuu juures peeti ka pidusid jm rahvakogunemisi.
Põhjasõja ajal põgenenud armastajapaar katku eest hiiepuu alla ning pääsenud seetõttu eluga. Neile syndinud järgemööda seitse poega. Kõneldakse, et selline õnn ootab teisigi paare, kes käivad puu all kohtamas. Seitsmeharulise pärnapuu õnnenumbriks olevat seitse.
Hiiepuul on eriline mõju ka koduloomadele. Nii olla veel 1950. aastail käidud pärna all hobuseid paaritamas.
Mäe lõunaotsa juures kasvanud tammed ning seda kohta nimetatud Taara tammikuks ehk Tammaruks. Sealgi olnud ohvrikivi.
Sipa viimased mõisnikud olla hiiepuust väga lugu pidanud ning keelanud ka ohvrikivi puutuda. Õnnetul kombel olla siiski Sipa silla ehitajad ohvrikivi 20. sajandi algul õhku lasknud ja nii olevat kivi poolikuks jäänud.
Mõisnikule olla hiiepuu nii palju meeldinud, et ta lubanud 100 rubla sellele, kes puu mõisa õue toob. Puu jäi siiski oma kohale ning raha välja maksmata.
Ilmselt raiuti Selja mäel kasvanud hiiemets maha mõisa ajal. Hiiepärna lähedal asus varem Selja karjamõis ning enne seda kupja elamu. Mõis kasutas kruusast seljandikku põllu- ja karjamaana. 1920. aastatel kaevati mäe kõrgemast osast kruusa. Nõukogude ajal lagastamine jätkus, hiiepaika rajati laudad ja sõnnikuhoidlad.
1996. aastal eetrisse läinud Osooni saates kõneleb keskkonnaministeeriumi looduskaitse nõunik Veljo Ranniku, et Sipa pärn on ilmselt jäänuk suuremast salust. Hiiega seotud tavad kandusid edasi yksikpuule ning siin käidi ohverdamas ka hiljem.
“Ohvripuust oksa ei murtud, ta oli pyha. Pärn vahendas inimest oma esivanemate ja vanade jumalatega. Seoti oksa mõni lõngake või riideriba ja paluti karjale õnnistust. Või toodi puu alla veidi uudsevilja lindudele ja paluti õnnistust viljale, või käidi niisama mõtisklemas, sest pärn on soe puu. Pärn pidi soojendama inimese hinge ja viima ära mured.
Nyyd on yks oks murdunud, aga on kokku lepitud, et me seda enam ei puutu. Olgu ta siis nii ja näitab selle puu loomulikku elukäiku. Ma tahaks uskuda, et pärn ootab oma järglasi, et ta enne ei hääbu, ta on ju pyha puu“ kõneles Veljo Ranniku.
Osooni saadet Sipa pärnast saab vaadata siin:
https://arhiiv.err.ee/vaata/osoon-polispuud-3-sipa-ohvriparn
Sipa kylas on asunud teinegi hiiepärn. Teisel pool Kasari jõge, Sepa talu juures asunud muinsuskaitsealune hiiepuu murdus 1935. aastal. Peale seda nägi talurahvas unes väikest halli vanakest, kes palus puud mitte ära vedada, sest see olevat tema kodu. Murdunud puu jäetigi oma kohale. 2002. aastal istutas kylarahvas selle asemele noore pärna.
Kuva: Hendrik Relve
Ahto Kaasik
Loodusesõber