[text]

Täna on

HeikiValkUL
HeikiValkUL
Kõgõ parõmbidõ tundva Pyhhä jõkõ nuu inemise, kiä eläse jõõperve pääl, kirotas Valgu Heiki Uma Lehes.
Mille taad jõkõ naati pyhäs pidämä, ei tiiä kiäki. Tuu om vanavana värk.

Kõgõ edimäne tiidmine Pyhäjõõ pyhäs pidämisest om mi mano jõudnu Urvastõ keriguopõtaja Johann Gutslaffi raamatust.

Raamat tull’ vällä 1644. Kats aastat inne tuud oll’ Pyhäjõõ sõda. Tuu sõa pääle Gutslaff raamadu kirot’ki. Tä kirot’, et Liivimaa rahvas kõik tiidse Pyhäjõõ nimme. Kotusõpäälidse talopoja kutsõva taad jõkõ päält tuu viil Võhandu nimega.

Pyhäjõõ sõda tull’ tuust, et Sõmmõrpalo mõisnik ehit’ 1640. aastagal Pyhäjõõ pääle veski. Järgmädsel aastal tull’ põud, vili läts’ hukka, sykys ja kylm tulli varra. Kevväi tull’ kah kylm.

1642. aasta keväjä sai rahval kannatus otsa ja tulti kokko Osola kyllä veski mano.

Rahvas tahtsõ veskit är häötä, a mõisaprovva ja yts Tarto raeherr mõistiva tuukõrd inemise är kõnõlda. Tuu rahvas oll’ mäeltpuult: Koigu, Otõpää ja Koorastõ kandi rahvas. A hainakuu 8. pääväl tull’ rahvas vahtsõst veski mano. Seokõrd Rõugõ, Kasaritsa, Vahtsõliina ja Räpinä rahvas, ja nä häötigi veski är.

Häöti selle, et ilma lätsi päält veski ehitämist är. A mille lätsi, tuun oll’ rahvas kattõ miilt. Ytsjago rahvast arvas’, et Pikne eläs Pyhän jõõn ja kongi tan veski kotussõ pääl om Pikse välläkäymise kotus. Pikne es saa jõõst inämb vällä, pahasi är ja tulli halva ilma.

A tõsõ inemise mõtli, et jõgi esi om pyhä: taht olla puhas ja timä vuulu ei tohe sekä. Kõik mõisa veski sekäse jõõ juuskmist, jõgi pahanõs är ja saat rahvalõ halva ilma karistusõs.

Tuu oll’ kõigilõ selge, et Pyhäjõgi om pyhä ja tuud ei tohe puttu.

Jõõlõ ohvõrdõdi egä keväjä. Munapyhhi aigu tull’ rahvas kokko. Kutsuti uma piksepapp – Erästvere mõisa talomiis, vana Vihtla Jyrgen. Tuu sis lugi palvõt ja ohvõrdõdi härg. Härg ohvõrdõdi Piksele egä aastak – et tulõsi hää ilm.

Jõõ abiga arvati ette, määne ilm tulõman om. Jõkkõ panti kolm mõrda ja kaeti perrä, kiä tulõ keskmäste mõrda sisse. Ku tull’ luts, vähk vai ilma soomussilda kala, sis oll’ tuu halv märk. Tuu näydäs’, et ilma ei lää hääs. Sis tull’ ohvõrda härg. Ku ilm es lää parõmbas, sis tull’ jäl panda mõrra sisse ja kaia, kiä keskmäste sisse tulõ. Ku jäl luts, vähk vai ilma soomussilda kala, sis ohvõrdõdi tõnõ härg.

Ku ilm iks edesi halv oll’, sis panti mõrra kolmandat kõrda sisse ja ku iks viil tull’ keskmäste sisse luts, vähk vai ilma soomussilda kala, sis ohvõrdõdi lats.

Rahvaluulõ arhiivin om kirjapandmiisi, et Pyhäjõgi või esi kätte massa, ku kiäki tege määnestki halvust tälle vai häötäs jõõperve päält är mõnõ pyhä kotussõ. Yts jutt kõnõlõs, et lainõ tull’, võtt’ är ja uput’ kerigupapigi, ku tuu naas’ jõõperve päält pyhhi puid maaha ragoma. Tõnõ lugu om tuust, kuis naanõ mõsk’ jõõn latsõmähkmit ja rahvas hukas’ timä tuuperäst är – et pyhhä jõkõ lepytä.

Pyhhä jõkõ peris vannamuudu ja kõvva inämb pyhäs ei peetä – ao omma tõsõ –, a nimi om alalõ. A või iks olla, et midägi inäbät om kah. Tuud, mis tunnõ jõõga köydyssen om, kuis jõõga läbi saias, tiid kõgõ parõmbidõ rahvas, kiä eläs vai om eläny jõõ perve pääl vai man.

Ma tahassi viil seol aastagal valmis saia yte artikli tuust, mida rahvas om Pyhästjõõst kõnõlnu ja pidäny, kuimuudu jõõga läbi saanu.

Vannu jutussidõ ja rahvaluulõ ylestähendyisi perrä om ytte-tõist teedä, a olõs viil vaia kokko kor’ada tuud, midä rahvas parhilla mäletäs.

Kas tuust om määnestki tähelepandmist, et Pyhäjõgi võisõ pikset mano tõmmada? Mille taad iks Pikse elämise kotussõs peeti? Mändsit esieräliidsi juhtumiisi om Pyhäjõõga köydyssen tähele pantu?

Ku kiäki midägi tiid vai om kuulnu vanno inemiisi käest kas vanaaoliidsist pyhhist kotussist jõõ veere pääl vai lähkyn, jõõviiga ravimisõst vai midägi muud tähtsät, sis olkõ hää, andkõ mullõ teedä:See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; tel 5845 1490.

Uma Leht