[text]

Täna on

b_250_0_16777215_00_images_artiklid_hoimupaevad.jpgYRO põlisrahvaste pysifoorumi liige Oliver Loode uurib hõimupäeva eel, kas ja kuidas on viimase aasta jooksul muutunud soome-ugri rahvaste ja hõimuliikumise positsioon Venemaal ning milliseid järeldusi võiks sellest teha Eesti. Etteruttavalt olgu öeldud, et Putini läänevastasuse ja kodanikuyhiskonna mahasurumise poliitika on tabanud ka meie hõimurahvaid; lõplikult tõestas seda äsjane põlisrahvaste maailmakonverents.

Soome-ugri rahvad kui põlisrahvad

Rahvusvaheline soome-ugri liikumine on juba aastakymneid määratlenud end osana ylemaailmsest põlisrahvaste liikumisest ning väärtustanud koostööd YRO tasandil. See on igati arusaadav, sest kõik Venemaal elavad soome-ugri rahvad vastavad põlisrahvaste tunnustele YRO mõistes. Lisaks on mitmed soome-ugri rahvad (sh vepsad, isurid ja ka setod) Venemaa õigusaktides tunnustatud väikesearvuliste põlisrahvastena sellest tulenevate eriõigustega.

Määratlemine põlisrahvastena ja suhestumine rahvusvahelise põlisrahvaste liikumisega loob hõimurahvastele lisavõimalusi – teiste põlisrahvastega on võimalik jagada nii muresid kui ka kordaminekuid, tõsta teadlikkust põlisrahvaste õigustest ning võimalustest, kuidas enda õiguste eest paremini seista.

Soome-ugri aktivistid on osalenud YRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (UNDRIP) koostamisel, YRO põlisrahvaste pysifoorumi (UNPFII) ja põlisrahvaste õiguste ekspertmehhanismi (EMRIP) töös. Jätkuv osalemine YRO põlisrahvaste mehhanismide töös on prioriteetse suunana mainitud nii 2012. a Siófokis kogunenud soome-ugri rahvaste maailmakongressi kui ka 2013. a soome-ugri rahvaste noorteliidu (MAFUN) Helsingi kongressi lõppdokumentides.

Sellest tulenevalt oli septembri lõpul New Yorgis YRO Peaassamblee 69. istungjärgul peetud kõrgetasemeline põlisrahvaste maailmakonverents (WCIP) märgilise tähendusega ka soome-ugri rahvaste ja liikumise jaoks. Paraku viisid viimase aasta arengud selleni, et soome-ugri organisatsioonide osalemine maailmakonverentsil blokeeriti Venemaa poolt – see oli omamoodi tõehetk hõimurahvaste ja -liikumise positsioonist tänasel Venemaal.
Olematu soome-ugri separatism

Esimesed märgid sellest, et Venemaa on taas kord võtnud soome-ugri rahvad ja koostöö luubi alla, ilmnesid läinud aasta septembris, kui Venemaa presidendi kureeritud mittetulundusyhingute toetusprogrammist eraldati viis miljonit rubla nn soome-ugri natsionalismi ja separatismi vastu võitleva veebiportaali arendamiseks.

Paljude aktivistide seas tekitas selline käik hämmeldust – kes on vähegi kursis soome-ugri liikumisega, teab suurepäraselt, et mingit soome-ugri separatismi tegelikkuses ei eksisteeri. See oleks võimatu juba tulenevalt demograafiast – soome-ugri rahvad on vähemuses kõigis Venemaa föderaalregioonides ning nende osakaal elanikkonnast on kahanemas pea kõikjal, kohati lausa katastroofilise kiirusega.

Järgnevalt avas Venemaa soome-ugri suunalise poliitika ideoloogiat 2013. a lõpus nn teadusajakirjas Problemõ Natsionalnoi Strategii V. Ivanovi sulest ilmunud artikkel „Natsionaalseparatism Vene Föderatsiooni soome-ugri vabariikides ja välismaine faktor“. Pigem ulmežanri kuuluva yllitise põhisõnumiks oli, et Euroopa Liidu ja USA poolt kontrollitav rahvusvaheline soome-ugri liikumine, mille peamiseks tööriistaks on soome-ugri rahvaste noorteliit MAFUN, kujutab ohtu Venemaa riiklusele. Suure tõenäosusega oli selle artikli näol tegemist Vene võimustruktuuride rahastatud tellimustööga, millel reaalsusega polnud ega pidanudki olema mingit seost.

2014. aasta kevadel saabusid uued signaalid selle kohta, et just noorteliit MAFUN on Vene võimudele pinnuks silmas. Kui MAFUN tegi Venemaa regionaalministeeriumile koostööettepaneku seoses YRO põlisrahvaste foorumi 2014. a istungjärgule kavandatava keelte taaselustamise kõrvalyritusega, siis regionaalministeerium võttis selle vastu, kuid yhe tingimusega – ilma MAFUNi osalemiseta, sisuliselt varastades noorte soome-ugri aktivistide syytu idee.

Taustaks olgu öeldud, et MAFUN on apoliitiline yhendus, mille peamiseks sisuliseks tegevuseks on hõimurahvaste kylade arengule suunatud soome-ugri kultuuripealinnade programmi elluviimine. Kui MAFUNile midagi „syyks“ panna, siis vaid seda, et MAFUNi presidendiks on praegu soomlane (fennougristikadoktorant Sampsa Holopainen) ning et osaliselt tänu sellele ei allu MAFUN Kremli käskudele.

Venemaa suhtumist rahvusvahelisse soome-ugri liikumisse näitasid ilmekalt ka 2014. a mais YRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC) kuulamised, mille käigus otsustati uutele MTYdele ECOSOCi konsultatiivstaatuse andmist. Kandidaatide seas oli ka MTY Fenno-Ugria Asutus, kes Venemaa YRO missiooni poolt esitatud tobedate lisakysimuste tõttu ECOSOCi staatust sel korral ei saanud. Kuluaarides leidis kinnitust tõsiasi, et tegemist oli Venemaa teadliku venitamistaktikaga („Las nad aga vastavad, järgmisel aastal vaatame edasi“).
Skandaalne põlisrahvaste maailmakonverents

Viimaseks tõendiks sellest, kuidas Venemaa suhtub oma soome-ugri rahvastesse, sai 22.–23. septembril New Yorgis peetud YRO peaassamblee kõrgetasemeline plenaaristung ehk põlisrahvaste maailmakonverents (WCIP). Konverentsil oli kavas võtta vastu lõppdokument, mis hoogustaks YRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (UNDRIP) elluviimist liikmesriikide poolt. Laiemalt võttes oli konverentsi eesmärk pöörata rahvusvahelise yldsuse tähelepanu põlisrahvastele ja nende õiguste kaitsmisele.

Vastavalt konverentsi alusdokumentidele võimaldati sellel osalemist ka põlisrahvaste kodanikuyhendustel. Tähtajaks registreerus ka kaks soome-ugri organisatsiooni: MAFUN ja komi rahvusliikumine Komi Voitõr. Vastavalt protseduuridele saatis YRO peaassamblee president seejärel liikmesriikidele kooskõlastamiseks nimekirja 230 organisatsiooniga, millest liikmesriikide poolt laekusid protestid kaheksa organisatsiooni – nende seas nii MAFUNi kui ka Komi Voitõri – osas. Loomulikult oli soome-ugri organisatsioonide protestide taga Venemaa. YRO otseallikate sõnul ei esitanud Venemaa oma protestidele yhtki adekvaatset põhjendust.

Veelgi karmimaks läks olukord vahetult enne WCIPi toimumist, kui 18.–21. septembril takistati vähemalt kuue Venemaa põlisrahvaste aktivisti ja eksperdi, nende seas vähemalt kolme soome-ugri rahvaste esindaja (sh koolasaami parlamendi esimehe Valentina Sovkina) osalemist maailmakonverentsil, kasutades selleks kriminaalseid võtteid alates autorehvide läbitorkamisest kuni lehtede väljarebimiseni välispassidest.

Nyydseks on see ilmselgelt Venemaa riiklike struktuuride poolt tellitud kampaania leidnud laia rahvusvahelist kajastust – võimalik et rohkemgi, kui konverents ise. Venemaa tegevust on hukka mõistnud põlisrahvaste liikumise liidrid, riigipead (ka Soome ja Eesti presidendid), YRO ametiisikud ja inimõiguste valvekoerad (nt Human Rights Watch). Mingit ametlikku selgitust, rääkimata vabandustest, pole Venemaalt siiani tulnud.
Hõimurahvad vajavad solidaarsust

Kahtlemata on Venemaa poliitika oma soome-ugri rahvaste ja eriti rahvusvahelise soome-ugri liikumise suhtes viimase aasta jooksul karmistunud, omandades kohati lausa kuritegelikud mõõtmed. Seda võib vaadelda osana Putini yldisemast läänevastasest propagandast, sõltumatu kodanikuyhiskonna ja meedia tasalylitamise poliitikast.

Ilmselt ei maksa loota, et Venemaa käitumist ja poliitikat soome-ugri rahvaste ja liikumise suunal on võimalik väljastpoolt, sh Eestist, kuidagi paremuse poole muuta. Kuid samas ei tohiks hõimurahvaste õiguste räigete rikkumistega leppida, seda kas või eetilistel põhjustel.

Eesti kui hõimurahvaste käekäigust – ja yldisemalt, inimõigustest hooliva riigi ylesandeks on jälgida ja dokumenteerida soome-ugri rahvaste õiguste rikkumisi, nõudes vajadusel Venemaalt selgitusi tema käitumise osas ning kutsudes Venemaad korrale, kasutades selleks kõikvõimalikke vahendeid ja kanaleid, kaasa arvatud YRO systeemi. See puudutab otseselt ka mainitud juhtumeid, millel ei tohiks lasta lihtsalt unustusse vajuda.

Praeguses keerukas geopoliitilises olukorras vajavad meie hõimurahvad, eriti aga need vähesed iseseisvalt mõtlevad aktivistid, kes vaatamata riiklikule propagandale ja survestamisele pole joondunud Putini võimuvertikaali alla, solidaarsust rohkem kui kunagi varem. Mõelgem selle peale, kui heiskame rahvuslipud hõimupäeval, 18. oktoobril.

Lugu ilmus lyhendatult Eesti Päevalehes 17.10.

Oliver Loode
MTY Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige
YRO põlisrahvaste pysifoorumi liige (2014–2016)

Fenno-Ugria

spacer.gif