[text]

Täna on

Arvamuslugu ilmus lyhendatult Eesti Päevalehes 4.12.14.

Ohekatku Hiiemägi
Ohekatku Hiiemägi
Reformierakonna senine kultuuripoliitika sunnib kysima, mitu hiit maksab yks kirik? Ajal, kui valitsus on paigutanud kymned miljonid eurod kirikuhoonete ja mõisaparkide remontimiseks, ei ole hiite kaardistamiseks raha jätkunud. Pole kahtlust, et kultuuriväärtusega mõisaid ja kirikuid on vaja korrastada, kuid miks eelistab valitsus järjekindlalt kirikuid looduslikele pyhapaikadele ning laseb hiitel hävida?

 

Hiite päästmiseks on jäänud loetud aastad

Tänavu suvel leidsid pyhapaikade uurijad Tartu lähedalt  hiiepaiga, millest kõnelesid kyll varasemad pärimusteated, kuid selle asukoht oli teadlastele teadmata. Kohalike elanike kysitlemisel selgus, et hiie olemasolu ja asukohta mäletab veel vaid yks 79 aastane naine. Temagi tuli kohale sõidutada Tartust. Liigutav oli näha, kuidas kahele kargule toetuv vanainimene tuli koos uurijatega hiiemäele, et oma teadmised edasi anda. 

Yks hiiepaik sai kadumisest päästetud, kuid kuni 3000 hiit ja muud ajaloolist looduslikku pyhapaika on unustamise ja teadmatu inimtegevuse tõttu lähematel aastatel hävimas. Nii võib järeldada uuringute põhjal, mille Tartu Ylikooli looduslike pyhapaikade keskus on seni 4,5 kihelkonnas korraldanud. Võimalus paljude pyhapaikade kaardistamiseks kaob koos viimase taludeaegse põlvkonnaga.

Jakob Hurda päevil oli pärandmaastiku  tundjaid rohkesti ja piisas, kui pärimus lyhidalt yles märgiti. Täna leiab tyhjaks jäänud kylades maastiku lugu hästi tundvaid põliselanikke harva.  Aga otsida tuleb, sest  sageli on vaid nende kaasabil võimalik vanad arhiiviteated maastikuga siduda. Niimoodi kuuleb ysna sageli ka pyhapaikadest, millest pole seni  teateid talletatud. Seepärast on just nyyd hädavajalik  viimased pärimusetundjaid yles otsida, neid hoolikalt kysitleda, helisalvestised tekstindada ning pyhapaikade andmekogus uurijatele kättesaadavaks teha. Hiljem on aega kaaluda, kas ja kuidas neid paiku kaitsta või kasutada.

Riiklikul tasandil on Eestis pyhapaikade väärtust ja ohustatust deklareeritud juba kymmekond aastat ning see on kirjutatud erinevatesse dokumentidesse.  Pyhapaikade päästmist on arutatud laiapõhjalistes nõukogudes lugematu arv tunde. Tulemata on jäänud vaid hädavajalikud toetused. Aastatel 2008-2012 toiminud pyhapaikade arengukava vireles rahapuuduses. Vähesed toimunud uuringud said teoks eeskätt Riigikogu roheliste ja IRLi saadikute katuseraha ning vabayhenduste toel.


Eesti kõigi hiite päästmine maksab sama palju kui 1 kiriku remont

Kultuuripärandi rahastamisel haigutab sarnaste valdkondade vahel hiiglaslik lõhe.  Nii eraldas riik eelmistel  aastatel mõisaparkide korrastamiseks 6,35 miljonit eurot, kirikute remondiks 9,23 miljonit eurot ning hiite päästmiseks 0,3 miljonit eurot. 2013. a lõppenud pyhakodade programm sai Kultuuriministeeriumilt koheselt jätku, kuid 2012 lõppenud pyhapaikade arengukava jätkamisega venitatakse siiani.

Käesoleva aasta kevadel valmis looduslike pyhapaikade eksperdinõukogus hiite kaardistamisele keskenduv jätku-arengukava 2015-2020 eelnõu.  Arengukava maksumus on 6,2 miljonit eurot. Sama palju on maksma läinud ainuyksi Tartu Pauluse kiriku remont.

Pole kahtlust, et kirikuid ja mõisparke on vaja hooldada, kuid on mõistetamatu, miks lastakse hiitel hulgaliselt hävida.  Looduslike pyhapaikade järjekindel ebavõrdne kohtlemine on kylvanud põhjendamatult viha kiriku vastu ning on õhutanud  yhiskonnas kunstlikult pingeid. Kymne aasta jooksul on korduvalt vahetunud nii ametnikud kui ministrid. Samaks on jäänud vaid juhtiv võimuerakond, kes jagab raha.

12.11. Kultuuriministeeriumis toimunud kohtumisel teatas minister Urve Tiidus pyhapaikade uurimisasutuste esindajatele, et ministeerium ei ole ka järgmiseks aastaks pyhapaikade kaardistamiseks (s.o päästmiseks)  raha taotlenud.

 

Rahvas ootab riigilt hiite päästmist

Hiljuti valmis Faktum ja Arikol järjekordne  avaliku arvamuse uuring "Eesti elanike hoiakud hiite ja looduslike pyhapaikade suhtes".  Selle kohaselt on yhtlaselt kõrge toetus pyhapaikadele  iseloomulik erinevatele põlvkondadele ja sugudele ning samuti nii eesti- kui  venekeelsele elanikkonnale.  86% vastanutest leiab, et riik peab tagama hiite säilimise ning 74% ootab, et riik ja omavalitsused panustaksid pyhapaikade säilimisse samavõrra kui kirikutesse. Hiite võrdset kohtlemist ootab riigilt ka valdav osa kristlike usundite pooldajaid, vastavalt: luterlased (76%), katoliiklased (76%) ja õigeusklikud (73%).  

Pyhapaikade väärtustamine ei ole pelgalt kultuuriline hoiak. Inimesed soovivad hiisi kylastada ja osaleda nende hoidmises. Vastanutest  61% on valmis kaasa lööma pyhapaikade parema kaitsmise ettevõtmistes. Vähemalt kord aastas kylastab mõnd looduslikku pyhapaika 31%. Kui sellekohane teave oleks paremini kättesaadav, kylastaks pyhapaiku sagedamini aga tervelt 70% eestimaalastest. 2015. a märtsis toimuvatel Riigikogu valimistel eelistab kuni 33% vastanuist saadikuid ja erakondi, kes lubavad tagada pyhapaikade säilimise. 2011. a Riigikogu valimistel oleks selline hulk moodustanud yle poole valimas käinutest.

Uuringu kohaselt peetakse suurimaks ohuks pyhapaikadele seda, et avalikkus ei tea nende asukohti ning riik ei eralda nende uurimiseks ja kaitseks piisavalt raha. Kuni pyhapaikade uuringud vinduvad, saab igayks osutada näpuga juhtivale võimuerakonnale ja kysida: miks nad lasevad hävida meie kultuuripärandil, miks nad kylvavad vaenu kiriku suhtes, miks nad nõrgestavad Eesti yhiskonda?

Yle-eestiline pyhapaikade kaardistamine looks kiiresti eduloo, mis ärataks tähelepanu laias maailmas. Eesti oleks esimene riik, kus on kaardistatud põlisrahva looduslikud pyhapaigad. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu kinnitusel on aga looduslikud pyhapaigad inimkonna vanimad kaitsealad. Ja need kaitsealad ei vaja yldjuhul lõputult kytte-, valve-, valgustuse- ja remondiraha, sest pyhapaiku hoiab ja parandab loodus.

Eestis pole just palju teemasid, mis yhendavad ylekaalukalt erinevaid põlvkondi, sugusid, rahvusi ning liidaks isegi erinevate religioonide järgijad. Sama vähe on valdkondi, kus yle poole yhiskonnast  on valmis ise panustama. Seetõttu kätkevad yhiskonda konsolideerivad looduslikud pyhapaigad suurt sotsiaalset võimalust.

Alates laulvast revolutsioonist on rahvas lauluväljakutel kaasa elanud Tõnis Mäe palvele: Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längu on maas!“ Arukas riigimees võtaks lõpuks rahvast kuulda ning panustaks yhiseid väärtusi hoidvatesse hiitesse. Looduslike pyhapaikade eest hoolitsemine tugevdab yhiskonda ning annab Eestile jõudu paremini toime tulla eesseisvate raskustega.

Ahto Kaasik
Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus