[text]

Täna on

b_250_0_16777215_00_images_gallery_originals_kuvavoistlused_48_10227_kuvavoistluse_voidukuvad_55_elu_ringkaeik_20141119_1920388238.jpgTartumaal Võnnu kihelkonna Koke kylas asub ainulaadne hiiekoht. Kiigeoru hiiesalu uhkuseks on kymmekond põlist kynnapuud, kelle vägevad sammaldund tyved ja haralised võrad sirutuvad taeva poole. Vanemate hiiepuude ymbermõõt on yle 4 m ja kõrgus kyynib 27 meetrini. Suurim kynnapuu murdus mõne aasta eest, kuid selle maapinna kohale kaardunud suursugune tyvi on hiiele ehteks siiani, kirjutas Loodusesõbras Ahto Kaasik.

Hiiepuudel võib näha tagasihoidlikke paelu ning hiiepuude vahel olevatel kividel mynte ja muid ande. Hiie servas, kõrvalasuva majapidamise õues, helgib sygaval lohus ohvriallikas.

Hiiesalu asub endise oja madalal lammil, mis kattub kevadeti mõnikord osaliselt veega. Ymbruskonnas kasvas varem ka nooremaid kynnapuid, kuid enamus neist hävis 2011. ja 2013. aastal, kui hiie ymbruse metsad lagedaks raiuti. Vanad hiiepuud jäid tuulte meelevalda.

Kynnapuud on Eestis ysna haruldased, mistõttu see puuliik on võetud tervikuna kaitse alla. Kiigeoru kynnapuud pole Eesti ulatuses kaugeltki mitte kõige suuremad, kuid nii suurte kynnapuude saluna on see ilmselt Eestis ainulaadne. Samuti on Eesti vähe hiiemetsi, kus kasvab nii palju nii vanu puid.

Kiigeoru hiiesalu ja selle serval asuv ohvriallikas on 1964. aastast alates looduskaitse all. Hiis on ka muinsuskaitse all, kuid millegipärast ilma allikata. Nõukogude ajal pyyti hiit pargistada – raiuti hoolega hiiepuude järelkasvu ning pyyti hiiest niitmise abil korralikku muruväljakut teha. Hiit läbinud ojake kraavitati maa kuivendamiseks ning selle kõrvale kuhjati mullavall. Aegajalt valdab pargistamise tuhin looduskaitsjaid veel nyydki ning siis myrisevad hiies võsalõikajad. Aga elusa hiiega võitlemine on nagu Augeiase tallide puhastamine. See on yks lõputu töö ja riigi raha raiskamine. Nagu praegu moes - korraldaks hanke ning paneks hiide asfaldi maha, oleks kord tykk aega majas ning investeering läheks rohkem asja ette.

Hiie looduslikkuse vastu võitlemine algas ilmselt palju varem kui hallil nõukogude ajal. Hiiesalu servas seisavad tänini karjamõisa vanad myyrid. Milleks muuks see loomalaut yksildasse metsatukka ehitati kui selleks, et hiieskäimisele lõppu teha. Yhekorraga sai tykk hiit lõplikult kultuuristatud ja põlismaalaste pyhapaik rikutud. Aga seegi ei aidanud. Rahvapärimuse järgi armastanud kohalik rahvas lauda taha kasvama jäetud hiietukas kiikumas ja pyhi pidamas käia veel 19. sajandi lõpul. Sellest ka pyhapaiga nimi – Kiigeoru hiiesalu.

Hiiesallu kui pyhapaika tuldi ka vene ajal. Vanemad inimesed meenutavad, et hiies käijaid olnud siis rohkesti ning ohvrikivil olnud alati palju kopikaid. Mõneteist aasta eest hiit esmakordselt kylastades nägin ka ise, et suure lohuga ohvrikivil oli sadu vanemaid ja uuemaid mynte.

Tartus elades kylastan Kiigeoru hiiesalu ysna sageli. Ykskõik kui sant on enesetunne hiide minnes – sealt lahkudes on meel helge ja mõnus. Tuju on aga tykiks ajaks rikutud, kui hiie kõrvalt on taas lageraiet tehtud.

Hiiesalu on ka yks neid pyhapaiku, mida kylastan igal sygisel Tartu Ülikooli looduslike pyhapaikade valikainet kuulavate tudengitega. Kui teadmised jagatud, soovitan tudengitel veerand tundi vaikselt hiiesaluga tutvust teha. Ykski kirjatykk ega jutt ei asenda kogemust. Hiiel on, mida öelda.

Hiide jõudmiseks tuleb sõita Tartust Roiule, pöörata sealt vasakule ning sõita 2,5 km Kaagvere suunas. Seal osutab teeviit paremale Kiigeoru hiiesalule. Järgneb 2,1 km kruusateed yle heinamaa ja läbi metsa, kuni jõuate põlluäärse ristuva kruusateeni. Sealt pöörata paremale ning sõita 200 m, kuni tagasihoidlik rohtund tee viib paremale. Sammunud 230 m mööda jalgrada – vasakut kätt raielank ning paremat kätt põld - jõuate hiiesaluni.

Kuva: Edgar Laksa