[text]

Täna on

b_250_187_16777215_00_images_1280px-Tallinn_old_city_and_sea_view_two_crop.jpg
Huvitav on jälgida kogu melu, mis on tekkinud yhe vaba inimese vabast valikust olla see, kes ta on. Selline otsus kaunistab igat inimest, eriti kui selle on teinud meie president. See on eeskuju ja yleskutse kogu rahvale. Sydametunnistuse hääl on ainuke, millele meie otsuste tegemine saab toetuda. Yhe vaba maa president ei saakski teistmoodi otsustades olla vabade inimeste vaba president.

Julgus sellist vabadust hoida on olulisem nii mistahes kullakoormast kui ka teiste soovist vabana syndinud inimest või vaba riiki võõraste kalliskividega ehtida.
Veel mõni aastakymme tagasi pidid paljud meie hulgast ametiredelil edasi liikumiseks astuma yhte kindlasse parteisse, teistmoodi ei olnud võimalik. Olime okupeeritud rahvas ja meil ei olnud õigust valida, õigust olla need, kes me sisimas soovisime olla.

Nyyd, kui oleme taas oma maa peremehed, soovib yks usuline seltskond okupandi kombel määrata, kuidas meie maa presidendist tuleb teha president ja kuidas president koos rahvaga peab nende ettekirjutustega nõustuma.

Selles kontekstis pole ju vahet, kas seda soovitakse teha läbi yhe partei ideoloogia või läbi yhe konkreetse kiriku ja tema usuliste rituaalide. Mõlemad peavad loomulikuks enda ylemvõimu kehtivust kõikide teiste yle ja mõlemad soovivad allutatud rahvast ise juhtida.

Mõlemad esitavad oma tegevuse õigustuseks või põhjenduseks sarnaseid väga ilusaid ettekäändeid yldinimlikke väärtuste sisseviimisest rahva elukorraldusse. Ytlemata seejuures, et kumbagi pole siinne rahvas vabatahtlikult enda ideoloogiliseks ega usuliseks valitsejaks palunud ega valinud.

Vaba maa presidenti ega selle rahvast ei saa sundida vastu võtma võõrast ideoloogiat ega võõrast usku, sest sellisel juhul ei ole tegemist enam vaba maa ega vaba rahvaga ega seda rahvast esindava vaba presidendiga.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §1 ytleb, et oleme iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Et meie rahvas on iseseisev ja sõltumatu tähendab ka, et oleme riigina iseseisev ja sõltumatu usulistes kysimustes. Et mistahes usu valik või valimata jätmine on meie inimeste isiklik asi, mitte riiklik teema.

Sama 1 §  lõpp ytleb, et Eesti iseseisvus on sõltumatu, aegumatu ning võõrandamatu. Ehk siis iseseisvus ja sõltumatus on tagasiulatuvalt kehtivad ja edaspidi võõrandamatud ka usulises kysimuses. Seega ei saa meil olla riigiusku ega riigikirikut, nagu sätestab ka põhiseaduse § 40.

Sellest lähtuvalt ei tohi olla presidendi institutsioon ega valitsus seotud mitte yhegi registreeritud usuyhinguga ega kirikute nõukoguga.

See tähendab muuhulgas ka, et president ja riigiametnikud oma perekondadega võivad olla mistahes usku või usuorganisatsiooni liikmed või ka ateistid, nagu enamus meie maa inimesi.

Mistahes usulisi suundumisi tuleb arvestada ja austada. Institutsioon ja isiklik tasand on erinevad asjad ja põhiseaduse §12 ytleb yheselt, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida muuhulgas ka usutunnistuse alusel.

Kui seni eksponeeriti regulaarselt presidendiinstitutsiooni ja valitsust paaril korral aastas riigitelevisiooni vahendusel luteri kiriku võlvide all, oli see selgelt teiste uskude ja teiste kristlike kirikute, nagu ka ateistide diskrimineerimine. Meil ju ei ole riigiusku ega riigikirikut! Ka soov iga hinna eest korraldada presidendile ametisse astumise puhul personaalne kiriklik jumalateenistus kuulub samasse kategooriasse.


Kuulates või lugedes viimaste aegade kirikutegelaste sõnavõtte, jääb mulje, et need inimesed on kaotanud reaalsustaju või arusaama demokraatliku riigi ylesehitusest. Kas me kõik, selle maa rahvas, ikka peaksime kuulama ja uskuma kellegi vee peal käimist või viie odraleiva ja kahe kalakesega viie tuhande mehe toitmist? On igayhe vaba valik seda uskuda või mitte. Nagu võib uskuda ka looduse hingestatusse või mitte. Kõik see sõltub inimeste vabast tahtest ja riigil ega presidendil ei ole siin mingisugust rolli ega kohustust neid asju mõjutada. Selles kontekstis on arusaamatu valitsuse pikaajaline koostööprotokoll Kirikute Nõukoguga, kes riigi abil soovib oma usulisi tõekspidamisi elanikkonnale peale suruda.

Riigi osa kogu usuelu koordineerimisel peaks olema siin tegutsevate erinevate usuorganisatsioonide võrdne kohtlemine vastavalt põhiseaduse võrdse kohtlemise printsiibile. Heaks näiteks võiks välja tuua abielude registreerimise võimaldamise usuorganisatsioonidele või kõiki rahuldava matuseseaduse vastuvõtmine jm, samuti ka pyhade hiiekohtade või muude pyhadusega seotud kohtade kaitsmise ja säilitamise.

Usk on oma olemuselt väga oluline asi ja meie põhiseadus selle ka igale yksikinimesele tagab, aga ykski ususymbol ei ole ega saa olla meie riigi visiitkaardil olev märk. Kõik religioonid on meie yhiskonnas yhtviisi olulised, yks pole teisest parem ega halvem. Iga usk annab inimesele kindlasti midagi väärtuslikku juurde. Yhe usu võimutsemine teiste yle on aga kurjast.

Orduväed on ammu purustatud ja olematud. Ehk oleks aeg ka see 800 aastat kestnud religiooniokupatsioon siinmail lõpetada.

Võluval naisel ja riigi juhil ei ole kohustust esimese tantsu õigust pakkuda luteri kiriku peapiiskopile. Jätame talle selle õiguse otsustamise ja kyllap ta teeb selle oma väljavalituga. Käitugem härrasmeestena!

Madis Iganõmm
Taarausuliste ja Maausuliste Mavalla Koja vanem

 

Kuva: Gsitnikov – File:Tallinn_old_city_and_sea_view_two.jpg, CC BY 3.0

 

Ilmus lyhendatult ajalehes Sirp