Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:
Tõnisepäe oli vanal rahval suur pyha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti pyha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha.
Nagu põliste väärtustega sageli, nii käsitles kirik ka Tõnni oma võistlejana, nimetas teda kurjaks ja halvaks ning võitles tuliselt ta austamise vastu. Sellisest suhtumisest on jäänud omajagu jälgi ka meie rahvapärimusse.
Jõuluema päeva kommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva pyha ajal on selgi päeval heaks endeks, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hypata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Jõuluema päeva on nimetatud meeste pyhaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.
Päikest peab täna tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi yles puuriida otsa.
Maavalla eri paigus on taliharja nimeks olnud ka: kesktalvepäev, jõuluemapäev, tsiapäiv, sianäy pyhä, tõnisepäev, tõniksepäev, tennys- ja tinnyspää.
Siga on ainus asi, mis seob jõuluema päeva kristliku Tõnise- ehk pyha Antoniuse päevaga. Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool syyakse seda jõuluema päeval. Kuid päeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.
Jõuluema päeval keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi pyha puu, kivi või kivivare juurde. Paiguti veel ysna hiljuti. Maa kagunurgas on selle pyha toiduks teräruug ehk tinnysterä - uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.
Täna on viimane aeg jõuluehete ärakorjamiseks ja jõuluks tehtud ohutiste (jõulutähtede, -krässide ja -kroonide) põletamiseks.
Pärimusi Paluküla Hiiemäe Tõnni august
EKLA, f 199, m 46, l 31a < Rapla khk, Paluküla, Liivaku t, Rapla khk, Paluküla Magaski t - Marta Sorgsep < Jaan Mass, 54 a, Ann Magnus, 74 a (1930)
Kehtna valla Palukülas asub „Hiiemägi“. Traditsioon räägib, et sääl elanud „Hiie Tõnn“, kellele ohvrit viidud toiduainete näol, et ta viljakasvu õnnistaks. Mäe sees olla olnud ka Tõnni auk, kus veel hiljuti leidunud kausitükke, milles toitu toodud. KMKO F 200 m. 15:2 < Rapla khk., Paluküla. (AI F 22 s. 73.2)
Paluküla Hiiemäel oli ennem ohvrikivi. Ümberkaudne rahvas käis kõik seal ohverdamas. Ohverdamiseks viidi ikka alati midagi värsket ehk uudisvilja. Kord oli keegi mees õlut teinud ja saatnud ka õlut ohverdammiseks. Ta pole seda ise viima läinud, vaid saatnud kellegi teisega. Läinud juba tükk aega mööda. Mees arvanud, et eks nüüd ole juba õlut küll kohal ja hakanud õlut jooma. Nii kui ta saanud õlut mekkida, kohe löönud vaadi vits pealt ära ja õlut kõik põrandale. See tähendas, et õlut ei olnud veel kohal. AI F 22 s. 73.2 < Rapla khk., Paluküla < Leida Varner < Tõnis Varner, 63 a.
M.J.Eisen Vända Tõnnist
Lugu ja kuvad: Ahto Kaasik