[text]
Täna on

ae79e1150a2db2e3d720af6115cb82f2_w320.JPGHiite Maja sihtasutus ja Elurikkuse Erakond kutsuvad 24.02. tähistama Eesti Vabariigi 102. aastapäeva esivanemate hiiepaikades. Mitmel pool Eesti hiites korraldatakse sel puhul juba kolmandat aastat järjest pidulikke kogunemisi. Samuti kutsutakse kohalikke seltse ka ise yhiskylastusi korraldama ja sellest avalikkusele teada andma.

Hiite Maja sihtasutus ja Elurikkuse Erakond kutsuvad 24.02. tähistama Eesti Vabariigi 102. aastapäeva esivanemate hiiepaikades. Mitmel pool Eesti hiites korraldatakse sel puhul juba kolmandat aastat järjest pidulikke kogunemisi. Samuti kutsutakse kohalikke seltse ka ise yhiskylastusi korraldama ja sellest avalikkusele teada andma.

Võtke kaasa lipud, et muuta see päev pidulikumaks ja tuua oma kodudele, seltsidele, ettevõtetele ja riigile põlist väge, rõõmu ja tarkust. Uuendame meie rahva tava tähistada olulisi tähtpäevi hiites sini-must-valgete lippude all.

Eesti on peale taasiseseisvumist taastanud enamiku riiklikke symboleid, traditsioone ja institutsioone, kuid looduslike pyhapaikadega seotud tavad ja kultuurimälu ootab siiani uuendamist. Ometi on hiied päris-Eesti, oma ja põline esivanemate pärand.

Sini-must-valge lipp on looduslike pyhapaikadega seotud oma synnist peale. 5.06.1884. pyhitsesid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed esimese sini-must-valge lipu Otepää Pyhajärve ääres selle pyha veega. EÜSi toonase esimehe Peeter Hellati sõnul sõideti lipu pyhitsemiseks pyhale maale ja lipp pyhitseti Taara nimel kogu eesti rahvale. "Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata elul on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks," ytles Peeter Hellat lipu pyhitsemisel.

Enne teist maailmasõda oli tavaks tähistada sini-must-valgete ja samuti seltside ning kaitseliidu malevate lippude all rahvuslikke tähtpäevi looduslikes pyhapaikades. Toonastest ajalehtedest võib lugeda, kuidas tähtpäevadel kogunesid tuhanded inimesed lippude all hiitesse tuld tegema, kõnesid pidama, laulma ja tantsima. Selliseid pyhi peeti Virumaal Tammiku ja Ebavere hiies, Tartumaal Ervu ja Terikeste hiies jm.

Nõukogude kord keelustas meie rahvuslipu ja kustutas paljude eestlaste hiiemälu. Memmed-taadid Viru- ja Läänemaal jm meenutavad, et tollal ei juletud neist asjust isegi kõnelda. Nyydseks on Eesti Vabariik oma symbolid, institutsioonid ja mitmed traditsioonid taastanud, kuid hiiepyhade tava alles ootab uut tulemist.

Niisiis võtkem 24.02 hiitesse kaasa oma kodude, seltside, malevate jt yhenduste lipud. Jätame koju erimeelsused ja tähistame Eesti synnipäeva esivanemate väepaikades yhiselt ja väärikalt. Uuendame ilusat tava, muudame selle pidupäeva eriliselt meelejäävaks ja anname oma riigile ja selle synnipäevale põlist sisu ja väge.

Kuidas leida kodule lähim pyhapaik, saab vaadata allpool viidatud pyhapaikade kaardilt. Kindlasti tutvuge eelnevalt heade hiietavadega.

Lipuga hiide kohalike syndmuste kohta leiab teavet näoraamatust.

Valdav enamik pyhapaiku on täna kaardistamata ja kadumas koos viimaste mäletajatega. Varem kaardistatud ja erinevates andmekogudes talletatud 1200 pyhapaika on aga kantud kaardile. Hiite Maja SA, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ning Maa-ameti koostöös valminud kaardi leiate siit.

Mobiilisõbralik kaart avaneb otse siin.

 

HEAD TAVAD

Maailma Looduse Fondi (WWF) ja Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetavad looduslikke pyhapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitavad seal austada põliseid tavasid. Paljudele põlisrahvastele on omane arusaam, et pyhapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene kylastab pyhapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on hiied põlised looduskaitsealad, kus on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.

Hiis on põline väe ja tarkuse kogumise, tervendamise, palumise, tänamise, pyhade pidamise, jumalate ja esivanemate austamise ning looduse ylevuse kogemise paik. Põliseid tavasid austades võib pyhapaigast leida kosutust ja abi. Hiiteks on valitud ilmselt väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Seal tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi. Seetõttu on põlised pyhapaigad heade mõtete, sõnade ja tegude kohad. Eesti eri paigus on pyhapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:

PUHTUS. Hiide tule kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pyhamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pyhapaigast välja. Hiiest lahkudes võta kaasa prygi.

PUUTUMATUS. Hing või haldjas on igal puul, kivil ja paigal, kuid pyhas paigas on nad puutumatud. Hiies ei tehta mõtte, sõna ega teoga meelega liiga yhelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Hiiest ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, kyttida, kalastada, loodusande varuda, ega välja viia.

RAHU. Hiies hoitakse argipäevil vaikust ja rahu, et mitte häirida selle kylastajaid ega asukaid. Kogukondlike hiiepyhade juurde aga kuuluvad nii rõõmus laul, hõisked, kui ka tants.

ANNID. Hiiepuudele võib anniks siduda ainult looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Pane tähele, et see poleks pingul. Hiide võib anniks jätta mynte, osakese värskest toidust ja joogist jms. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda.

Enne hiide sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks paljastatud päi kummardanud. Avatud syda ja puhas meel kogeb rohkem.

-

Eesti pyhapaigad

Pyhapaikasid leidub kõikides maakondades ja kihelkondades ning paljudes kylades. Hinnanguliselt leidub Eestis veel 5000 põlist pyhapaiku, kuid enamik neist on kadumas koos viimaste mäletajatega. Pyhapaikadega seotud teadmised, tavad, uskumused, kohanimed ja pärimused hoiavad olulist osa meie vaimsest pärandist ja kodutundest. Pyhapaikade pärand yhendab meid ka teiste soome-ugri rahvastega ja laiemalt maailma põlisrahvastega. Looduslikud pyhapaigad on meie ja inimkonna vanimad kaitsealad.

Avaliku arvamuse uuringute kohaselt on yhiskonnas vähe nähtusi, milles valitseks niivõrd tugev konsensus nagu looduslike pyhapaikade osas. Enamik eestimaalasi (2014. a koguni 86%) peab looduslike pyhapaikade kaitsmist tähtsaks. Vähemalt kord aastas kylastab teadlikult mõnd pyhapaika 30% ja kord mõne aasta tagant 70% vastanutest. Kui pyhapaikadega seotud teave oleks paremini kättesaadav, kylastaks pyhapaiku sagedamini 70% vastanuist.

Põline looduslik pyhapaik on hiis, kivi, puu, veekogu, koobas, pank või muu paik, mida esivanemad on pidanud pyhaks ja/või kasutatud põliste tavade järgimiseks. Mitmed pyhapaikadega seotud tavad nagu tervisevee toomine, kogukondlike pyhade pidamine, (jaani)tule tegemine, palvetamine ja andide jätmine on jõudnud paljudes pyhapaikades elavalt meieni. Pyhapaikadel on tähtis koht ka meie riikluse tekkimisel ja arenemisel.