Elo Liiv
Oleme metsarahvas
Tänapäevasel läände tormamise ajal on paljudele meist siiski kosutav mõelda, et meie rahvas on ajast aega olnud metsa- ja veerahvas. Nagu kõik teisedki soome-ugri hõimud, oleme aegade jooksul metsale, puudele ning veele omistanud suurt tähtsust.
See kajastub ka meie rahvaste usundis. Hoolimata põlluharimistavade juurdetulekust üle kolme aastatuhande tagasi, 700aastasest kristlikust ikkest, sovetlikust ning kapitalistlikust tarbimismaaniast, on metsa pühadus ja puude kummardamine jäänud isegi linnarahva sügavatesse hingesoppidesse.
Vaid ahnus ja arusaam, et inimene on jumalast seatud ja teised peaksid nagu jumala pandud inimest teenima – kogu looduse madalamaks pidamine võib selle muidu sünniga kaasa saadud kaemuse põrmuks teha.
Kõige suurem puu
Meie eellastel on olnud kogu Ilm hingestatud. Metsa seejuures ei ole kardetud ega peetud pahaks, nagu kombeks paljudel lagendiku- ja kõrberahvastel. Küll aga on mets olnud paik, kust võib ähvardada oht, kui inimene peaks käituma arutult – mets võib siis eksitada, panna peale needusi ja haigusi, ja kui metsa lähed, võidakse sind ära süüa. Nii ka juhtus ja meie esivanemad panid seda tähele.
Puudel on olnud suur tähtsus meie mütoloogias ja puu on meie hõimude kolmetise maailmapildi sümbol. Puu latv on kui Ülemine Ilm, tüvi See Ilm ja juured Too Ilm ehk Toonela, viimaste vahele jääb Manala.
Ülemises Ilmas elavad jumalused koos oma lastega. Selles Ilmas elame kõik meie koos elava loodusega ja Manalasse jäänud hingedega ning Toonela on paik, kuhu suundume, kui Selles Ilmas elust küllalt saab.
Metsaisa ja Marjaema koos oma lastega arvatakse elavat metsa kõige suuremas puus. See on puu, millele metsa minnes alati andi tuleb viia ning mida kunagi inimese käsi raiuda ei tohiks. Igal metsal on aga ka oma valdjad (metsavaimud), kes kaitsevad kõiki puid, põõsaid, lilli, linde ja loomi. Iga pisike putukas on süsteemi liidetud ja täidab kooselus ainult temale pandud kindlat rolli.
Kui keegi metsas pahandust teeb, siis võivad metsahaldjad end ilmutada ükskõik millise loomana ja hirmutada pahanduse tegijat. Õige inimene ei lase linde ja loomi, keda otseselt ei sööda, ja ei raiu rohkem, kui talle või metsale otseselt vaja. Metsal on silmad.
Hiied ja esivanemad
Mets on seotud meie surnud esivanemate hingedega. Omal ajal oli igal külal oma püha metsatukk – hiis. Seal põletati surnuid ja seal on siiani kalmukünkad, kuhu esivanemate tuhk külvati. Hiies käidi ja käiakse ka praegu, kui tahetakse esivanematega suhelda või lihtsalt rõõme-muret jagada. Hiide istutatakse lapse sünnil või muudel tähtsatel juhtudel hingepuid: lepinguks looduse ja inimese, esivanemate ja lapse vahel.
Mets kaitseb ja annab varju, kui seda väärt ollakse. Läbi aegade on meie rahvas röövvallutajate eest end metsas varjanud. Mõtlemapanev on tõik, et kõigile, kes Eestimaad räsinud on, on alati ette jäänud ka mets. Teada ju on, et näiteks Peterburi on ehitatud meie hõimude maadelt raiutud tammedele, mis külg külje kõrval sohu püsti pandi. Samuti ei meeldinud kristluse jüngritele, et meie esivanemad hiites käisid – pühad puud ning metsad hävitati ja hiiekohtadele ehitati kirikud.
Rahvas on hiiekohti tänapäevani pühaks pidanud, kuigi ununema hakkavad kombed, kuidas seal oldi ja käituti. Praegune Eesti riik suhtub hiitesse vägagi ükskõikselt. Riikliku muinsuskaitse all on kõigest 141 põlist hiiekohta ligi 600st. Riigi panus piirdub seejuures mõningase järelevalvega, mis ei kaitse tihtipeale mitte millegi eest.
Samas on kõik ajaloolised kirikuhooned riikliku muinsuskaitse all. Hiitel võiks samuti olla sakraalmaa staatus, sest tegu pole ainult muistisega, vaid ka elava traditsiooniga – inimesed kasutavad neid kohti.
On kuidas on ametliku suhtumisega, meeles tasuks pidada, et metsa minnes tervita Metsa, anna and ja kui andi ei ole, siis võta kas või tutt villa kasukast ja anna puule. Tähtis on suhtumine, see on leping: ma tunnistan sind.
Kasutatud Aleksander Heintalu raamatut “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”, Tartu 2002
Maaleht
27.02.2003
http://www.maaleht.ee/et/article?article_fid=6192&article_aid=23808&article_issue_number=122