Ahto Kaasikuga vestis juttu ja tähendas yles Anne-Liis Õigus.

Istume yhes Eestimaa  pyhas paigas, Tammealuse (Samma) hiies lõkke ääres koos Eesti Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanema Ahto Kaasikuga ning vestame juttu Eesti maast ja Eesti rahvast.

Millal sul tekkis huvi meie maa pyhade paikade vastu ja mis moel?

Teadlikult olen pyhasid paikasid uurinud ligi 20 aastat. Kõigepealt tekkis huvi oma kodukihelkonna hiite ja ohvrikivide vastu. Sain teada, et siin asub Tammealuse hiis, mida laiemalt tuntakse Samma hiie nime all. Minus tekitas huvi kõik see, mis selles hiies on ja mis siin kunagi toimunud on. See huvi aina syvenes ja nii sattusingi mõne aasta pärast Tartu Kirjandusmuuseumisse, kus uurisin materjale, mis puudutasid hiisi ja teisi looduslikke pyhapaiku.

Hiljem olen koos huvikaaslastega otsinud pyhapaiku puudutavat pärimust ja muid andmeid mitmelt poolt mujaltki – koduloolistest väljaannetest, ajaloolisest kirjandusest ja kaartidelt, kroonikatest ning mujaltki.  Kysid, kuidas see huvi tekkis. Meie peres kyll ei olnud säilinud elavat hiiepärimust. Ei mäleta, et kodus oleks hiitest räägitud, seda teemat ei puudutatud ka koolis. Samas olen pärit Mahu kihelkonna põliselanike hulgast. Mul on olnud õnn kasvada yles taluperes, kus on säilinud palju ajaloolist pärimust, tavasid ja hoiakuid. See lõi kindlasti põhja huvi tekkimiseks ja hiiepärimuse paremaks mõistmiseks.

Kuidas su elutee edasi kulges?

Samal ajal kui mul tekkis huvi hiite vastu, tekkis huvi ka juurte ja maausu vastu. Päris keskkooli lõpul, väga noore mehena, asutasin koos sõpradega muinsuskaitseklubi Tõlet, mis tegutses peamiselt Tartus. Käisime väga sageli ka Virumaal ning just Tõlet korraldas paljud Tammealuse hiie üritused.

Algul oli muidugi teadmisi vähe, kuid aastate jooksul on pilt sellest, millised on maarahva põline maailmavaade ja elulaad ning kes olen mina ise põlisrahva elma kandjana, tunduvalt selginenud. Asjad on arenenud loomulikku rada pidi. Tõlet lõpetas tegevuse ja me asutasime Maavalla Koja, millega yhines hulk taara- ja maausulisi. Maavalla Koja moodustamisest on nyyd möödunud kymme aastat. Pisut vähem kui aasta eest leiti, et nyyd on minu kord meie tegevust juhtida ja mind valiti Maavalla Koja vanemaks.

Paljud inimesed ei tea, mis vahe on taara- ja maausul. Palun selgita seda lyhidalt.

Nii taara- kui maausk on Eesti kohalikud usud, meie rahva oma usud. Erinevus seisneb selles, et taarausu põhimõtted on sõnastatud nüüdisajal, möödunud sajandi kahekymnendatel-kolmekymnendatel aastatel, mil formuleeriti nii usulised tõekspidamised kui usuliste pidulike syndmuste stsenaariumid. Võib öelda, et taarausk on uus ja teatraalne usk. Samas on see meie rahva hulgast kasvanud, meie rahva esindajate parema äranägemise järgi loodud.

Maausku ei ole teadaolevalt kunagi loodud. Ja tegelikult on maausu kohta usk öelda liiga vähe. Pigem on see maailmavaade, elulaad, kultuur – meie rahva järjepidev mõtestatud olemine sellel maal. Maausk on kasvanud ja arenenud koos maarahvaga, koos maaelmaga, koos maakeelega aastatuhandete jooksul ja on praegu selline, nagu maausulised seda kannavad. Väga oluline on see, et maausk on traditsiooniline. Me ei mõtle välja uusi taigasid ega jumalaid. Me pyyame märgata neid maausu põhimõtteid, tavasid, hoiakuid, mis on säilinud järjepidevalt. Pyyame neid pidada väärtuslikuks ja võimaluse korral järgida.

Kas maausku võib käsitleda kahest aspektist lähtuvalt, kas see on uskumine meie planeedi Maa olemusse, kõigesse, mis peakski olema  meie kõikide jaoks pyha, ja ka maasse, sellesse pinnasse, mis meid kannab, meid aitab, meid toidab?

Jah, loomulikult on maausk uskumine maasse, ka planeeti Maa, on uskumine elusse, elu kestvusse, elu hoidmisesse. Kuid see ei ole planeedi Maa usk, see on ainult meie rahva usk. See on meie rahva ajalooline viis näha maailma, tunnetada ja mõtestada tegelikkust ning elada sellega kooskõlas. See on meie rahva viis, see on meie rahva usk.

Maausk sarnaneb paljus Maa teiste põlisrahvaste loodususkudega. Eriti palju on maausul yhist hõimurahvaste omauskudega. Ometi on kõik loodususud ainulaadsed ja erilised.

Miks meie esivanemaid paganateks nimetati?

Kõigepealt, paganateks nimetasid meid ja vast nimetavad praegugi, võõrad. Niisiis on sõna pagan tulnud eesti keelde ladina keelest ja kristlaste vahendusel. Paganus tähendab ladina keeli maameest või põliselanikku. See on mõiste, mida võõramaalased ja hiljem võõrusulised rahvuskaaslasedki on kasutanud nii maausuliste kui teiste põlisrahvaste kohta. Kunagi oli see solvav, alandav, kuid praegusel ajal paneb selle sõna kasutamine ainult õlgu kehitama.

Kas see polnud ka nii, et kõiki neid, kes ei olnud kristlased, nimetati paganateks?

Veel enam, mitte yksnes omausulisi rahvaid pole kristlased nimetanud paganateks. Nõnda on nad sõimanud ka konkureerivasse kristlikku usuvoolu kuulujaid, iseäranis siis, kui nad parasjagu omavahel maid on jaganud.

Kristlaste jaoks on olnud ja on pahatihti tänapäevalgi kõik teisiti mõtlejad  ja teisiti uskujad halvad – kuradist, paganast. Ja neid paganateks tembeldatuid on aegade jooksul taga kiusatud, piinatud ja hävitatud. Seda kõike on juhtunud ka meie maal.

Meil on väga palju rahvajutte Vanapaganast. Kes sinu arvates see Vanapagan õieti oli?

Rahvajutud ja mytoloogilised tegelased elavad oma sõltumatut elu. Nad arenevad ja muutuvad omasoodu. Kui lugeda muistendeid ja muinasjutte Vanapaganast ning paganatest, siis mõnel puhul on kõneldud lihtsalt inimestest. Jututegelaste taga on äratuntavad ajaloolised isikud, kes on julenud kanda oma esivanemate tõekspidamisi. Kuid aeg-ajalt kõneldakse rahvajuttudes ka kristlikust Luciferist, Saatanast, kellest on eesti keeles saanud Vanapagan.

Eestimaal on Saatan (Lucifer) võtnud yle jooni metsajumalatelt, haldjatelt ning on muutunud inimlikumaks ja paremaks. Meie rahvajuttude Vanapagan ei ole ju kaugeltki mitte absoluutse kurjuse kehastus, vaid kiuslik ja mõneti rumal tegelane, kellel ei puudu oma moraalsed tõekspidamised. Seega erineb ta tunduvalt oma kristlikust prototyybist, kes on kõige kurja kehastus.

Kas see kõige kurja kehastus ei ole mitte väljamõeldis, et inimestes hirmu tekitada, nende vabadust piirata ja neid sõnakuulekusele manitseda?

Ma ei tea, kas ta on väljamõeldis, kuid seda täiusliku kurjuse mõistet on kindlasti kasutatud väga palju inimeste aheldamiseks, nende tegude ja mõtete piiramiseks ning oma võimu kehtestamiseks ja hoidmiseks. Võib öelda, et kurjus on olnud väga paljude usu- ja võimumeeste kasutuses ja käsutuses paljude sajandite jooksul. Eks ole praegugi.

Kas sa usud haldjate olemasolusse?

Aeg-ajalt räägin haldjatest oma lastega. Tavaliselt võtavad selle teema yles just nemad. Vahel olen looduses märganud midagi, mis ei ole päris tavapärane ja mida võiks pidada haldjateks. 

Minu kui virulase jaoks on haldjad eriliselt tähenduslikud. Kuuluvad ju haldjad loomuldasa just meie maa põhjapoolsesse kultuuri- ja usuruumi. Siin Viru mere ääres on haldjad isegi inimestel. Lõuna pool on haldjaid nimetatud tavaliselt emadeks-isadeks.

Kuidas sa suhtud muinasjuttudesse ja muistenditesse?

Maavalla muistsed jutud kõnelevad minule kui põliselanikule, minule kui maausulisele tunduvalt enam kui teiste rahvaste jutud. Nendes peituv sõnum on arusaadavam. Mul endal on isiklik side paljude asjadega, millest meie rahva muinasjutud kõnelevad. See side on esivanemate kaudu, samuti nende paikade ja nende tegelaste kaudu, kes neis juttudes on. Praegu meenus mulle yks jutt, mis on avaldatud 1910. aastal Jaan Jungi teoses “Muinasaja teadus eestlaste maatl”. Jaan Jung oli esimene eesti soost arheoloog,  muidugi asjaarmastaja-arheoloog. Nimetatud raamatus on lugu Pada linnamäe kohta, milles on räägitud nõnda:

Seal olla enne tugev maalinn olnud, kus maarahvas end sõdade ajal kaitses. Ristiusu ryytlitega sõdisid nad kaua, kuid väsisid lõpuks siiski. Maamehed pole aga alla andnud, vaid langesid viimseni oma linnust kaitstes. Et nad olid sedavõrd vaprad, siis ei läinud nad Toonela maile, vaid jäeti sinnasamasse linnamäe sisse. Seal elavad nende hinged edasi ja valmistuvad sõjaks, et yhel heal päeval taas välja tulla ja võõrad valitsejad meie maalt minema kihutada. Selleks, et nende järeltulijad neid ja vabadust ei unustaks, näitavad nad endid mõnikord. Aegade jooksul on nii mõnigi inimene lubatud unes või poolunes väheks ajaks Pada linnamäe kaitsjate juurde.

Selle loo kohta võib öelda muinasjutt, kuid see on minu maast ja minu esivanemaist. Ta kõneleb mulle palju enam nii möödunud kui eesootavatest aegadest, kui mõne teise rahva jutt.

Mida sa arvad Kalevipoja-lugudest?

Tegelikult on kaks või isegi suisa kolm Kalevipoega. Yks Kalevipoeg esineb nendes juttudes, mida on räägitud rahva hulgas sajandite jooksul. Teine Kalevipoeg on see, mille Kreutzwald ja Faehlmann paberile panid ning kus on palju nende oma nägemusi ja mõtteid, samas hulgaliselt rahvalaule ja -lugusid. Ning kolmas Kalevipoeg on segu sellest raamatust ja vanadest rahva seas levinud juttudest. Mida sellest kõigest siis arvata? Minu meelest on kõige olulisem see, et paljud Kalevipoja-lood on seotud kindlate paikadega meie maal – kivide, mägede, erinevate pinnavormidega - ja räägivad nende syndimisest. Ma tunnen nende juttudega sidet – need räägivad minu maast,  on mulle tähtsad.

Millal Kalev jõuab koju?

Kas Kalev koju jõuab ja kas Kalev on just see, kellena teda kujutasid Kreutzwald ja Faehlmann, selline rahvuslik heategija, seda ma ei tea. Kindlasti aga ootan ma aega, mil meie rahva käsi käib paremini. Ma loodan, et see aeg tuleb võimalikult pea.

Kas nende aastate jooksul, kui sina maausuga oled tegelnud, on teie hulka ka inimesi juurde tulnud või on see neile kaugeks jäänud?

Kymne aastaga on selles osas tohutult palju muutunud. Kymne aasta eest, kui asutati Maavalla Koda, teadsid maausust väga vähesed. Iseenesest on maausk kui põlisusk või kohalik ajalooline loodususk alati olnud. Selle tavad, kombed ja uskumused on antud edasi põlvest põlve. Olgugi, et maausku on sajandite jooksul vaenatud ja maha surutud, pole ta kunagi välja surnud. Nimetus maausk on aga kasutusele võetud mõnekymne aasta eest, tähistamaks oma hea sõnaga oma head usku.

Meil on olemas kohalikud maalinnad, maatõud, maaseeme, milles sõna maa tähendab Eestit, meie oma. Me ise ju oleme ka maarahvas. Nõnda siis sobib sõna maausk maarahva ja kohaliku usu tähistamiseks väga hästi. Ei saa sugugi välistada, et seda sõna ka ennevanasti kasutati. Niisiis on kymne viimase aasta jooksul teadlikkus maausust kui erilisest ja väärtuslikust oma usust ääretult kasvanud. Palju enam on inimesi, kes seda teavad, kes tunnevad selle vastu huvi ja peavad seda väärtuslikuks.

Kuidas on meil Eestis lood teiste uskudega? 

Yldiselt ei saakski väga kurta, kui ... kui poleks yht usku, mis on haaramas võimu ja privileege ning on  täitmas ametiposte riiklikes asutustes. Sellise agara ja sihiteadliku võimuhaaramise tulemina on Eesti Vabariigis välja kujunemas riigiusk, riigikristlus kui täpne olla. Kuigi maausk on väga salliv, ei ole yhegi usu vastu, ka mitte kristluse vastu, siis see võim, mis nad on haaranud, on paljuski piiranud meie usuvabadust, on piiranud maausu vaba arengut meie maal ja meie arenguvõimalusi.

Näiteks kristliku usuõpetuse kohustulikuks muutmise kavadega või kristliku kaplanaadi asutamisega sõjaväes ja vanglates või kavatsusega asutada see praegu politseiametis. Seda usku yritatakse sulatada riiklikesse struktuuridesse. Võib öelda, et kristlik kirik soovib haarat võimu. See on väga kahetsusväärne ja on juba mõjunud halvasti ning mõjub edasi meie põlisusule ja põliskultuurile. Rõhutan igaks juhuks veel kord. Meie rahvuskultuurile ja identiteedile ei mõju ohtlikult iseenesest mitte ristiusk, vaid teatud kristlaste tung võimule.

Mis meie inimesi maausu juures köidab? Kas on see hiis - looduslik pyhakoda, kus inimene tunnetab tõelist rahu ja vaikust? Eestlane on ju oma olemuselt tagasihoidlik ega vajagi kulla-karravärvilist suurte tornidega usuhoonet, kus tihti tuntakse ennast väikse ja viletsana. Pealegi on kirikutes pikkade aastate jooksul õpetatud käskude-keeldude kaudu just jumalakartlikust, mitte jumalaarmastust.

Minu ema, kui tal on midagi korrast ära, ytleb:”Tule taevas appi!” Nii on öelnud ka tema ema ja vanaema. See ei ole tulnud kristluse kaudu, vaid on väga vana pöördumine. See näitab, et me ei karda end ymbritsevat ylevamat, vägevamat ja tugevamat, millest taevas on osa. Ja seda taevast on kutsutud appi ning kutsutakse nyydki veel appi, mitte ei kardeta.

Meie maausk on põline loodususk, see on looduse märkamine ja loodusega arvestamine. Maausk on oma keskkonna tundmine ja hoidmine. Õigem oleks vist isegi öelda, et oma keskkonnaga kokku hoidmine. Meil tuleb olla heades suhetes kõige elavaga, mis meid ymbritseb, selle väega, mis temas peitub. See usk on selleks, et ise paremini elada, et elu saaks edasi kesta, et inimesed ei hävitaks oma keskkonda yhe, kahe või isegi kolmekymne põlvkonna jooksul. See usk on selleks, et maarahvas saaks kesta siin maal veel kymneid ja kymneid põlvi.

Me oleme siin väiksel maalapil, Eestimaal, elanud juba väga ammu, kandes maausu tavasid. Oma kasinuses ja hoidlikkuses, aga ka julguses ja vapruses oleme säilitanud tasakaalu iseenda ja looduse vahel, et seda säästa ja hoida. Ka meie põlvkonna pyha kohus on hoida seda rikkust, mis looduses on.

Milliseid tavasid ja taigasid te kasutate? Või on need salajased ega kuulu avaldamisele?

Taigasid on väga palju. Enamik neist ei ole pidulikud ega suurejoonelised, nagu see on paljudele religioonidele iseloomulik. Meil ei ole tseremooniaid kui selliseid. Meie taiad on sageli inimese ja loona  või inimese ja tema esivanema hinge vahelised toimetused.

Minu pere peab näiteks hingedeaega. Peame seda ajana, mil esivanemate hinged tulevad koju. Me oleme valmis neid vastu võtma ja ootame neid. Enne hingede tulekut koristame kodu, mis on ka omamoodi rituaal. Kui me katame laua, siis kutsume esivanemadki laua äärde sööma. Kui leedopäeval (jaanipäeval) syytame leedolõkke, siis on seegi taig. Taig on seegi, kui teeme ettevalmistusi jõuludeks, kui peame oma kombe kohaselt jõulusid või mistahes muud pyha.

Jõulud oma tähenduselt ja kombestiku poolest olid valdavalt maausulised pyhad veel 19. sajandi lõpul. Inimesed käisid kyll kirikus, paljudes kodudes lauldi isegi kirikulaule, kuid kõik muud kombed olid maausuga seotud.

Väga palju toimetusi, mida võib nimetada taigadeks, on maausus perekondlikud või siis taas isiklikud, neid tehakse yksinda pyhas paigas olles. Kuid see ei ole alati nii olnud.

Meie esivanematel olid yhised palvused, mil hukati ka loomi ja valmistati ohvrisööke, mida pakuti jumalatele. Selliste kogunemiste kohta on ajaloolistes yrikutes säilinud kirjalikud pärimused. Hageda (Viru-Nigula) hiiemäe kohta kirjutab Olearius, kuidas seal 17. sajandil olid väga suured maarahva palvused. Kuid kõik need yhised avalikud kogunemised hääbusid tasapisi, kuna valitsejad yritasid neid kõigi jõududega takistada. Maausulisi karistati oma tavade järgimise eest, karistati hiites kooskäimise eest, isegi veel 20. sajandi algul.

Mul on ajalooline yleskirjutus Seto meeste vahistamisest Esimese maailmasõja eelõhtul kyla ohvrikivil palumise eest. Selles kylas elanud kristlane kaebas nende peale papile, papp koos urjadnikuga tuli kohale, kylamehed vahistati ja pandi kirikliku karistuse alla. See oli muidugi väga leebe karistus. Aastasadu varem olid karistused rangemad: inimesi peksti, neile määrati ränki rahatrahve ja neid isegi hukati oma veendumuste järgimise eest. Seetõttu muutusid yhised hiiteskäigud algul salajasteks. Seal hakati käima öösiti või mindi kaugetel soosaartel asuvatesse hiitesse. Lõpuks lakkasid yhised palvused sootuks. Nõnda, raskete aegade pärandina on maausk tänapäeval eelkõige isiklik ja perekondlik ja seda on ka taiad, mida me toimetame.

Palju meil Eestimaal praeguseks ajaks teadaolevaid hiisi olemas on?

Meil on andmeid umbes 550 hiiepaiga ja paari tuhande yksiku pyhapaiga (ohvrikivid, ohvripuud, allikad jms) kohta. Nii palju on meil teada. Kui palju neid täpselt on ja millises seisukorras nad on, seda ei tea praegu mitte keegi. Eesti rahvuslikke pyhapaiku pole mitte kunagi täielikult kaardistatud.  Puudub isegi yldine andmekogu nende kohta. Et seda vajakajäämist parandada, ongi Maavalla Koda aastaid tegutsenud, valmistamaks ette hiite ylevaatust. Praegu osaleme Eesti looduslike pyhapaikade riikliku programmi ettevalmistamisel.

Kuidas meie riigijuhid sellessse suhtuvad?

Veel mõne aasta eest suhtus riik hiitesse kylmalt ja kohati lausa vaenulikult. Kuid praegu on näha juba leebumise märke. Koja ettepanekule vastu tulles moodustas kultuuriminister talvel riikliku hiite programmi töögrupi. Lisaks minule ja Andres Heinapuule Maavalla Kojast kuuluvad sinna Keskkonnaministeeriumi, Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi, Muinsuskaitseameti, Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ylikooli ja Ajaloomuuseumi esindajad.

Programmi abil saab ära teha tööd, mis on oodanud oma aega aastakymneid ja sadu. Kavas on moodustada yldine pyhapaikade andmekogu, kaardistada ja kirjeldada pyhapaigad, vaadata yle seadused ja muuta need hiiesõbralikuks, tutvustada maarahva hiietavasid ning anda välja piirkondlikke ja teoreetilisi raamatuid pyhapaikadest. Mõistagi peaks programm toetama ka teadusuuringuid.

Kuid need on vaid plaanid, mille rakendamiseks on tarvis riigijuhtide poliitilist tahet. Rahas ei saa kysimus olla. Näiteks eraldas kultuuriminister läinud aastal 50 miljonit krooni Peterburis asuvale ja Vene Föderatsioonile kuuluva eesti luterliku kiriku hoone taastamiseks. Eesti kõikide looduslike pyhapaikade aitamiseks mõeldud programmi maksumus on praeguste arvutuste kohaselt umbes 30 miljonit krooni.

Kas on ka neid, kes teile hiite kaitsmisel kaikaid kodaratesse loobivad?

Aeg-ajalt ikka kohtame ametnikke, kes ka võrdsete valikuvõimaluste korral otsustavad esivanemate pyhapaiga kahjuks. Ametnikud, kelle peamiseks ylesandeks peaks olema meie rahvusliku loodus- ja kultuuripärandi hoidmine, otsustavad mõnikord hoopis muudest väärtustest lähtudes. Seetõttu kannatavad pyhapaigad ja hävivad rahvuslikud väärtused. Me kogume selliste juhtumite kohta andmeid.

Eraldi tuleks rääkida seadustest, mis reguleerivad meie pyhapaikade kaitset – “Muinsuskaitse seadus” ja “Looduskaitse seadus” või kas või “Maamaksu seadus”. Mitte ykski Eesti seadusandlik akt ei käsitle täna hiisi pyhade paikadena. Riigi ja seaduste jaoks on hiied kõige enam arheoloogiline kultuurikiht, kus kaitstaksegi just seda arheoloogilist ainest, mis võib olla maa sees peidus. Looduskaitseseaduse seisukohalt on hiis võib-olla teatud loodusmälestis, kuid mitte pyha paik. Maamaksuseaduses on reguleeritud usuyhingute käsutuses olevate pyhakodade maa maksustamine, milles on öeldud, et nimetatud maa on maamaksust vabastatud. Kuid see kehtib kirikute, kabelite, mosheede ja synagoogide, mitte hiite kohta.

Kuigi hiied on Eesti põlisrahva omausu pyhapaigad, ei käsitle Eesti seadused neid pyhapaikadena. Ja isegi pyhapaikades asuva arheoloogilise ainese kaitsmisega on täbarad lood. Teadaolevatest hiitest on muinsuskaitse all vaevalt neljandik.

Mis toimub praegu Kunda hiiemäel?

Täna [30. VIII] oli Kunda linnavalitsuses nõupidamine, millel osalesid Maavalla Koja, Kunda Linnavalitsuse ja Oceanside OY esindajad. Oceanside OÜ kavatseb Kunda hiiemäele elektrienergia tootmiseks tuulegeneraatorid pystitada. Algatatud on detailplaneering. Kunda Linnavalitsus näeb hiide tuulepargi ehitamises võimalust luua Kundale rohelise linna maine.

Maavalla Koda selgitas nõupidamisel, et tuulegeneraatorite pystitamine ajaloolisele hiiemäele ei ole mitte mingil juhul loodus- ega keskkonnasõbralik tegu. Vastupidi, see kahjustab Kunda linna mainet väga pikaks ajaks. Need tuulikud jäävad sinna  aastakymneteks. Tuulikute ja nende teenindamiseks vajalike teede ning ehitusplatsidega hävitatakse igaveseks ajaks ära suur osa hiiest. Kaks tuulikut kolmest on kavas ehitada hiiemäele. Seetõttu kahjustatakse hiit pöördumatult.

Sellel mäel puhkavad meie esivanemad. Oleme avastatud seal viis kivikalmet, millest yhte praegu uuritakse. Uuritav kalme on varisemisohus nõukogude ajal hiiemäe nõlval tegutsenud karjääri tõttu. See kalme on väga haruldane, sealt on leitud yks Eesti vanemaid raudesemeid. Kalme vanus on vähemalt 2500 aastat.

Meie arvates on võimalik ehitada tuulikud hiiemäe lähedusse paelavale, kus on sama kõrged maad ja sarnased tuuleolud. Lisaks on seal ehituseks palju soodsam pinnas kui kruusast hiiemäel. Samas saaks Kunda linn endale tuuleenergia ja rohelise maine ning Oceanside OÜ saaks oma kasumi. Yhtlasi jääks sel juhul puutumata meie esivanemate pyha mägi.   

Hiiepaiga hoidmine meie oma pärimuskultuuri vaimus tähendab seda, et seal kaitstakse looduslikku kulgu – lubatakse taimestikul vabalt areneda, kasvada ja muutuda. See tähendab, et inimene ei kasuta hiies kirvest, saagi ega labidat, ei hakka hiit pargistama, seal muru niitma ega muul moel hiit kujundama.

Hiies käiakse palvetamas, jõudu kogumas, nõu pidamas, ravimas, tuld tegemas, kiikumas. Hiied on tegelikult meie rahva vanimad looduskaitsealad. Alad, mis on asunud muinaskylade läheduses ja kus on hoitud looduse puutumatust. Vaid vabalt arenev paik looduses saab koguda jõudu ja jagada seda vajalikul hetkel inimesele, et inimene saaks leida rahu ja tasakaalu eneses.

Toimetuselt: Inimesed võiksid kirjutada Maavalla Kojale nende kodukohas teada olevatest hiitest ja teistest looduslikest pyhapaikadest. Kindlasti tuleks võtta yhendust siis, kui mõnda pyhapaika miski ähvardab, kui teadmatu arendaja või omavalitsus plaanib sinna midagi ehitada või rajada. Kui inimesed soovivad korrastada nende lähikonnas asuvat pyhapaika, on Maavalla Koja liikmed hea meelega valmis nõu andma. 

Maavalla kojale saab kirjutada aadressil Postkast 363, 50002 Tartu  või e-postiadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Koja kodulehelt www.maavald.ee leiab huviline rohkesti teavet maa- ja taarausu, hiite, koja tegemiste jpm. põlisrahvast puudutava kohta.  

Usutlus on avaldatud ajakirjas Avanemine 2005 nr 9.