Kas yhe uue hiie pärast peaks unustama 500 vana?
Heinapuu Ott

President Arnold Rüütli kava rajada Lauluväljaku juurde Vabaduse hiis on koos Kivirähi “Rehepapiga” suurepärane näide postmodernsest rahvuslusest, arvab maausku Heinapuu Ott.

Uue hiie rajamine Lauluväljaku juurde tekitab minus vastuolulisi tundeid. Yhelt poolt oleks ju kõik nagu väga kena: praegu rahva seas kõige autoriteetsem Eesti riigimees toetab sympaatseid konservatiivseid ja patriootlikke väärtusi. Ameerikaliku vabaduskella asemele kerkib avalikku diskussiooni samasuguse symboliväärtusega mälestusmärgi idee, mis on täiesti eestipärane.

Vabaduse hiis Lauluväljaku juures yhendaks ärkamisaja, rahvusromantismi ja eestiaegse patriotismi parimad kyljed. Laulupidu on jäänud ärkamisaja kõige nähtavamaks ja järjepidevamaks märgiks tänapäeva eesti kultuuris. Rahvusromantilises kõnepruugile on omane jutt Taara tammikutest kui “muistsete eestlaste” pyhakodadest, kuigi iseenesest on tegu pseudomytoloogilise synekdohhiga – üks sõna ei käi teisega kokku. Taarausk on eesti kultuurifundamentalismi yhe suuna loogilise lõpuni arendatud vorm. Just taaralastelt pärineb hiie rajamise mõte.

Taarausk ja maausk ei ole yks ja seesama, kuigi tihti nii arvatakse. Maausk tähendab traditsioonilist mittekristlikku rahvausku kõigi oma lokaalsete erisustega, hingedeaja ja jaanipäevaga, nii nagu ta elavas pärimuses meie põlvkonnani on jõudnud. Taarausk aga rajati rahvuslikuks usuks 1920ndatel, tuginedes Muinas-Eesti usule ja toonasele elavale rahvausule, kujundades neid mõlemat oma kaasajale vastavaks.

Presidendi projekti võiks tuua suurepäraseks näiteks postmodernsest rahvuslusest Andrus Kiviräha “Rehepapi” kõrvale, kuigi presidendi projektil puudub irooniline mõõde. Aga iroonia toomine linnamaastikule ongi keeruline ja linnaelanikele ehk ohtlikki. Peale kõige muu tundub igati loomulik ja tervistav, et eelmise presidendi ristiusu-lembusele vastukaaluks soosib praegune taaralaste omal ajal pooleli jäänud ettevõtmisi. Oli ju taaralaste usuyhingu “Hiis” yks suuremaid ettevõtmisi 1933 aastal alustatud Sõjamäe hiie rajamine. 1940. aastal saadeti yhendus laiali ning liikumise juhid ja suur hulk liikmeid likvideeriti füüsiliselt.

“Oli mitu puude ühisistutamist. Paesele pinnale toodi Sõjamäe rabast umbes 8400 hobusekoormat mulda. Kuulutati välja hiiekavandite võistlus, laekus mitu tööd tuntud arhitektidelt. 5 hektari suuruse Sõjamäe hiie üheks elemendiks pidi olema 130 m kõrgune tornitaoline tulila. See oli ette nähtud märgutule süütamiseks ja pidi sümboliseerima Jüriöö tulesid. Sõjamäe hiis pidi valmima 1943. aastaks Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevaks. Sõjajärgsetel aastatel puud hävisid, välja arvatud üks tamm. 1963. aasta paiku alustasid Tallinna kodu-uurijad Jüriöö pargi rajamist. Kohale pandi ka kunagine mälestuskivi sisseraiutud aastaarvuga “1343”. Kodu-uurijate pideval pealekäimisel koostati ametlik Jüriöö pargi projekt, 1978. aastal algas suurem puude istutamine,” kirjutas Kaupo Deemant lehes Edasi 1988.

Ja tõesti, taarausuliste omaaegse juhi Kustas Utuste mälestust võidaks au sees pidada. Ka vaimse vabadusvõitluse idee ja omakultuuri mõiste vääriksid tänases Eestis paremat tundmist – arvestades parasjagu ysna levinud muret eesti kultuuri ja keele edasikestmise pärast ning kahtlemist eesti kultuuri kõlblikkuses. Omakultuuri eestkõnelejaid ja tekib tasapisi juurde ning taaralaste kogemusest oleks neil õppida. Vabaduse hiie kerkimine pealinna tuntud vaatamisväärsuse juurde oleks omaaegsetele taaralastele tõesti parim rehabilitatsioon.

Aga teisest kyljest tuleb mulle meelde, et taaralaste yks põhitegevus oli põliste hiiekohtade kaitse, ning ega nad peale Sõjamäe hiie muid uusi hiisi asutanud. Loodud uushiis on nagu park ja pargina hooldatud. Karta on, et Vabaduse hiiest saab lihtsalt järjekordne park ja vähestele tuleb pähe, mida see hiiena tähendada võiks. On ju taarausuliste hävitamine on nõukogude võimul kaunikesti hästi õnnestunud ja allesjäänute põranda alla minemine on kaotanud peaaegu kogu elava mälestuse nende kommetest .

Põline rahvausuline arusaam hiiest ei käi aga kokku tänase kujutlusega pargist. Mõne pärimuse järgi ei tohtinud hiies isegi rohtu maast kitkuda, rääkimata võsa raiumisest või puude langetamisest. Hiis on maausuliste mõistes justnagu range kaitse-eeskirjaga looduskaitseala, mille puutumatus on tagatud kogukondliku leppega. Hiies ei tohi olla mingit kõrvalist inimtegevust, sealne ökosysteem peab arenema omasoodu. Siiski on hiites märgatav inimtegevus: jalgrajad, hiide toodud annid, mõnel pool tantsimise jäljed või kylakiiged ja lõkkeasemed. Ometi on kogu inimtegevus hiies rangelt keeldude ja tavadega piiratud. Paraku on need tavad tänapäeval ununemas või ununenud.

Hiit rajada ei tuleks maausulisele enamasti pähegi, sest hiisi on niigi palju, tuleb lihtsalt õigeid kohti teada. Mõne koha võib hiiena ära tunda ja kasutusele võtta, aga oluline osa hiie-pärimusest on eelnevate põlvkondade traditsioon, kõik need jutud, kombed ja tavad, s.h keelud, mis konkreetse hiiega seotud on.

Uute hiite rajamisest tunduvalt valulisem probleem on vanade hiiekohtade tihti teadmatu hävitamine. Möödunud aastal tehti tasaseks pool Adavere hiiemäge, sest see jäi Tallinna-Tartu maantee ehitamisel ette. Kõige vanemale kirjalikult mainitud hiiemäele, Võrkla hiiemäele Virumaal, ehitati kymmekond aastat tagasi mobiilimast. Vanu hiiekohti on pärimusteadlastele teada yle 500, aga mingisugusegi kaitse all on neist vaevalt veerand.

Me oleme siin maal 800 aastat vaimselt iseseisvad olnud, hoolimata kõikidest okupatsioonidest ja koloniaalreziimidest. Kui me nyyd unustame ära kõik need vanad hiied, mis selle vaimse iseseisvuse mälestusmärkidena veel seisavad, ja toome neid varjama yhe noorema – poliitilise iseseisvuse mälestusmärgi, siis kaotame rohkem, kui võidame. Pealegi pole selge, kas see rajatav Vabaduse hiis on pyhendatud 1918. aasta iseseisvusele või 1991. aasta iseseisvusele või hoopis pärisorjusest priikslaskmisele, mille eest tänati Vene keiser Aleksandrit priikslaskmise 50. aastapäevale pyhendatud esimese eesti laulupeoga.

Uue hiie rajamine põlistaks kõigi okupatsioonivõimude tegevuse läbi hukkunud taaralaste mälestuse. Aga oleks ehk olulisemgi, kui Keskkonnaministeerium algataks valitsusprogrammi “Pyhad paigad”, et selle toel hakata tähistama ja kaitse alla võtma vanu hiisi. Seda tööd võib alustada ju pealinna lähistelt.

Eesti Ekspress
Areen
17.06.2003
http://www.ekspress.ee/viewdoc/483B9F1C5471C582C2256D48004655B4