Hiis – eestlase endaksjäämise kaitseala
Berk Vaher
Mulje, et usuküsimused eesti rahvast ei huvita, on osutunud petlikuks. Viimasel ajal on harva meedias nii elavalt väideldud, kui hiljutises usuõpetusdebatis. Kui see ka ummikusse jooksis, turgutas see ometi inimeste teadlikkust põhiseaduslikust usuvabadusest ja juhtis tähelepanu mõnede ametkondlike tendentside lahknevusele sellest.
Ei saa ju saladust teha «riigi-kristluse» olemasolust ehk luteri kiriku monopolist riiklike sakraalsete kombetalituste osas. Eelmine valitsusjuht sõlmis EELKga lausa koostööpakti selle monopoli tugevdamiseks.
Positiivne algatus
Nüüd on tasakaalustavad jõud siiski käivitunud, et tagada põhiseaduslikku usuvabadust. Esimene positiivne märk oligi haridusminister Toivo Maimetsa resoluutne vastuseis kohustuslikule ja monopoolselt luterliku taustaga usuõpetusele. Teine märk oli õiguskantsler Allar Jõksi kinnitus, et praegune kirikute ja koguduste seadus ahistab maausulisi ning vajab kiiremas korras muutmist.
Kolmandaks, suure sümboolse väärtusega positiivseks algatuseks tuleb pidada usuvõrdsust toetava presidendi Arnold Rüütli ideed rajada Tallinna laululava juurde vabaduse monumendina püha hiis. Hiis nähtaval kohal Tallinnas oleks märk suurenevast religioonide ja maailmavaadete paljususest Eestis.
Kuid hiis kui põlisusu pühamu on ühtlasi kindel tugi meie julgusele jääda Euroopas iseendaks, avatud meeltega loodusrahvaks, kelle vaimsus ei kapseldu kiviseinte vahele, vaid võidab linnaruumi looduskeskkonnale tagasi.
Kui projekt teostataks praegusel kujul, tekiks laululava ümber justkui kaitseala, kus erinevad arusaamad rahvuslikust pühadusest liidetakse jõuliseks tervikuks: laulupidude pidamise koht, vabaduse monument ja põlisusu pühakoht.
Säärane kaitseala oleks mõjus protest mõõdutundetult kasuahne linnastumistrendi vastu ning kindlasti eestlastele hingelähedasem vabadustähis kui mõni pseudomodernne betoonikolakas.
Hiied kaitse alla
Aga kui see mõte juba välja käidi ja veel värske on, tasuks seda edasigi arendada: Eesti omavalitsused peaksid toetama ka kõikide olemasolevate hiite kaitse alla võtmist, pigem lihtsalt hiitena kui mingisuguste monumentidena - nii maausulistele kui kõigile rohelise vaimulaadiga inimestele, ilma et oleks karta nende täisehitamist, erastamist või muul kombel utiliseerimist.
Muidu võib jääda mulje, et taara- ja maausulisi üritatakse klaashelmestega ära osta ja ühte reservaati suunata nagu indiaanlasi, samal ajal kui kõik linnade sees ja lähedal olevad maastikukaitsealad täis ehitatakse.
Praegu on algamas maausuliste ja taarausuliste keskühenduse Maavalla Koja korraldatud üle-eestiline hiite ülevaatus, mille eesmärk on kaardistada kõik teadaolevad hiied (ligikaudu 550), selgitada välja nende olukord ja taotleda nende kaitse alla võtmist. Maavalla Koja kirjutaja Ahto Kaasiku andmetel on Tallinna lähedal näiteks Rohuneeme hiis, Maardu hiis ja Jägala Pärnamäe hiis.
Kena oleks näha ka riigi tuge sellele muinsus- ja keskkonnakaitse projektile, nagu praegu toetatakse pühakodade valitsusprogrammiga luteri kirikute taastamist.
Omakultuuri ja looduskeskkonna mastaapne toetamine on osa koalitsioonilepingust - tark ja ülimalt sümpaatne initsiatiiv presidendilt peaks selle raames edasiarendamist leidma.
Postimees
Teisipäev 17.06.2003
http://www.postimees.ee/index.html?number=875&op=lugu&id=105098