Hiied on meie vanimad looduskaitsealad

Kristel Ader, Roheline Värav

Üle 500 hiiekoha on laiali üle Eestimaa. Olgu nendeks siis metsatukad, põlispuud, kivid või allikad. Läbi aegade on hiites kõik hoolsa kaitse all olnud, hiitest millegi murdmine või raiumine on tabu. “Ajalooliselt on hiis pühapaik. Kuid lisaks sellele on ta alati kultuurimälestis ning paik, mis on kuidagi seotud meie identiteediga. Aga ta on tihtipeale ka looduskaitseobjekt.” kinnitab Maavalla koja kirjutaja ja Rannu raba turbakaevandamise vastu võitlejate eestkõneleja Ahto Kaasik.

Looduskaitselise väärtuse on hiitele andnud vanad puud, puudekooslused ja mõnel pool ka allikad. Need on kohad, kus loodusväärtused on sageli puutumatult säilinud. Üks uhkemaid looduskaitseobjekte on Taevaskoja hiiekoht. Siin leiab palju sellist, mida looduses hoida tahame, aga see on ka põline pühapaik. Kuid loodus- või muinsuskaitse alla kuuluvad ainult osad hiied - Maavalla Koja andmetel kõigest neljandik.

Hiis või mõni muu pühapaik on hävinud siis, kui ta on täis ehitatud või välja kaevandatud. Tõenäoliselt ehitati kõik vanad kirikud-kabelid omal ajal haldussuutlikkuse tagamiseks maarahva jaoks olulistesse paikadesse – kas siis hiitesse või kalmistutele. Hiied ja kalmistud olid reeglina küla juures või isegi küla sees. Minu kodukohas on Sõja-Maarja kabel ehitatud endisele ohvrikohale. Kirik aga rajati samas maarahva kalmistule. Jõhvi, Kanepi ja Tartu toomkirik on ehitatud hiide, Kuremäe klooster ehitati veel 19. sajandil pühakohta. Selliseid kohti, kus kirik või klooster või kabel on ehitatud pühakohta on üle terve maa. Enamus meie vanadest pühapaikadest on siiski säilinud. Sest maa on alles.

Meie rahvas on pidanud pühaks eelkõige hiie maad ja seejärel kõike muud mis seal peal – kas puud, allikat, metsatukka või kivi. Kui hiiepuud on maha raiutud, siis ka sinna asemele kasvanuid peetakse pühadeks hiiepuudeks.

Igale eestlasele peaks olema tee hiide avatud sõltumata sellest kas hiis on era- või riigimaal, kaitse all või mitte. Traditsiooniliselt on hiied kuulunud ühisomandisse ja nõnda peaks see olema edaspidigi.

Iseasi, mida hiies toimetatakse. Omal ajal, kui maarahvas oli maausku, oli loomulik, et hiide tuli kokku terve kogukond ja seal aeti kogukonna asju. Tänapäevane ühiskond on aga maailmavaateliselt väga mitmekesine. Seepärast korraldatagu riiklikke tseremooniaid ikka riigiasutustes ning usulisi tseremooniaid vastava usu pühakohas. Kristlasel peaks hiide olema samapalju asja, kui maausulisel kirikusse.

Mõned aastad tagasi avaldati avaliku arvamuse uuring eestlaste väärtushinnangute kohta. Selles küsiti, millega seostub meil mõiste “püha”. 22% vastas – kirik, 22% - hiis, ülejäänuid arvamusi oli juba vähem – kas siis perekond, kodu, mets, puu jm. Kõige selgem arusaamine pühapaigaga seostub seega eestlasel kas kiriku või hiiega. See iseenesest võib juba midagi ära öelda.

Igal inimesel on vabadus pidada pühaks mingit kohta. See koht on siis tema pühakoht või perekonna ja sõpruskonna pühakoht. Kui nad suudavad seda paika enda käes hoida paar põlve, siis võib seda paika juba pidada paari põlvkonna pühapaigaks. Aga meie pärimuslikud hiied on pühad kohad juba kümnetele põlvkondadele, võibolla isegi sajakonnale põlvkonnale. Neis hiites on käinud koos küla, kihelkonna või veelgi suurema maa-ala rahvas ja jätnud sinna osa endast. See on küll asi, mida ei ole võimalik rajada, võimalik luua. See on ajalooline, paljude põlvkondade jooksul kasvanud varandus.

Meil on andmeid umbes 550 põlisest hiiest ja paarist tuhandest muust pühapaigast. Kui palju neid täpselt on, sellele peaks vastuse andma hiite ülevaatus. Tänavu on hiite ülevaatuse prooviaasta ja me vaatame üle 4 kihelkonda: Võrumaal Kanepi kihelkonna, Tartumaal Võnnu kihelkonna, Saaremaal Jaani kihelkonna, Virumaal Mahu (Viru-Nigula) kihelkonna. Umbes 150 paika.

Meid huvitab hiis kui tervik ja seetõttu kogume ülevaatusel väga erinevat informatsiooni.

Kõigepealt, hiis kui elupaik. Mis seal kasvab ja kes seal elavad. Milline on hiie pinnamood, selle veekogud ja kivid. Esialgsed uuringud näitavad, et säilinud pühakohad on sageli vääriselupaigad. Kuna pärimuslikult on hiied metsaraidest, maaharimisest ja karjatamisest puutumata jäetud, võib seal leida haruldasi taime- ja putukaliike. Hiit on hoitud ju nagu tänapäevast loodusreservaati. Vahe on vaid selles, et hiies käidi ja lamapuit koristati.

Samuti huvitab meid hiis kui arheoloogiline mälestis. Võimalikud kalmed ja kiviaiad, tantsuringide, hiiesaunade jm algupäraste rajatiste jäljed kirjeldatakse. Kirjeldamist leiab ka kõrvaline inimmõju. Näiteks ehitised, liinid, kaeved, maaviljelus, turism jms. Ülevaatus peaks andma selge pildi, millises seisukorras pühakoht on.

Mõistagi pakub huvi see, kas hiit kasutatakse sihtotstarbeliselt. Kas leidub ande või jälgi ravimisest – näiteks paelad puuokstel, mündid kividel ja allikates jms. Teinekord võib olla ka kõrvalise allika või kivi juurde viiv rada see, mis kõneleb, et seda peetakse pühaks.

Seni kogutud andmete abil võib mõnigi hiiekoht leidmata jääda. Loodame, et kohalikud põliselanikud aitavad meil pühapaikade täpseid asukohti kindlaks määrata. Eks uurime sedagi, kuidas inimesed hiide suhtuvad ja kuidas nad seal käituvad. Eriti pakub huvi see, milline hingeline side on inimestel nende paikadega ja milliseid tundeid need tekitavad.

Eelkõige see, et hiite asukohad kaardistatakse ja nad päästetakse seega unustusehõlma vajumisest. Teiseks taotleme kõigi säilinud pühapaikade loodus- ja/või muinsuskaitse alla võtmist.

Sellega loodame päästa hiiepaiku juhuslikust hävimisest, et ei juhtuks nii, nagu Adavere hiiemäega, mis lükati ära lihtsalt seetõttu, et ei olnud kaitse alla võetud ja tee-ehituse planeeringus ei osatud sellega arvestada.

Ülevaatusega saab loodud ka ühtne andmebaas, kuhu on koondatud kõikvõimalik teave pühadest paikadest. See annab uurijatele võimaluse analüüsida pühapaikasid mistahes nurkade alt: folkloristlikust, loodusteaduslikust, ajaloolisest, usulisest, või sotsiaalsest.

Kohalike elanike jaoks on võibolla oluline see, et avalikustame kõik materjalid. Inimesi peaks ju huvitama, milline on nende kodukoha pärimus. Pärimuse ja hiites väljenduva ajaloolise sideme tundmine-teadmine muudab ka sideme kodupaiga ja esivanematega tugevamaks.

Hiies on keelatud igasugune kurjus.

Hiis eeldab rahu, vaikust ja puhtust. Puhtust igas mõttes – puhtad rõivad, puhtad teod, puhtad sõnad ja mõtted. Seetõttu minnakse hiide ikka kaine peaga. Kui hiide minnakse midagi erilist toimetama, peaks olema kehagi puhas. Kohane oleks siis käia enne maarahva teises pühapaigas - saunas, eriti aga selles päris, suitsusaunas.

Hiies ei murta ega raiuta puud ega oksa. Niikaugele kui ulatub hiiepuude vari, ei tohi ka marju korjata.

Ande, mis on hiide viidud või pandud pühasse paika, kivile või puu külge, ei tohi sealt kaasa võtta.

Allikasse meie rahvas reeglina jalgupidi sisse ei lähe. Mõnel pool ei tohi isegi küünitada suud veepinnani, et sealt juua, vaid vesi tuleb sealt välja tõsta ja siis juua. Allikale antakse vee eest valge raha ehk kaabitakse hõbevalget.

Hiies käiakse ikka päeval. Kuid kui on tarvis lahti saada haigusest või millestki muust soovimatust, peaks sinna minema öösi ja vargsi. Neljapäevane päev ja täiskuu lisavad toimetusele jõudu.

Need on meie esivanemate kombed, osa meie rahva kultuurist. Juhul kui kommete usuline tagapõhi jääb arusaamatuks, tuleks käituda ikkagi kombekohaselt. Kombekohane käitumine on kultuurne. Pealegi, uued kombed ja tavad tekivad ise, omi ja põliseid tuleb aga hoida.

Maavalla Koda on tänulik igasuguse põliseid pühakohti puudutava teabe eest. Meie aadress: Postkast 363, Tartu postkontor, posti sihtnumber 50002 või See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. . Tel. 056 686 892.