Hiite ylevaatus
Eestis on teadaolevalt enam kui 500 põlist hiiepaika. Lisaks neile veel mõnituhat eraldiseisvat pyha allikat, kivi ja puud. Paraku on neist riikliku muinsuskaitse alla võetud seni kõigest neljandik. Rapla maakonnas on kaitse all 39 ohvrikohta, neist 11 hiit.
Kaitse alla võtmata hiisi ei hoia peale hiiehaldjate ja kohalike elanike keegi. Nõnda satuvad hiiepuud mõnigi kord teadmatusest või ahnusest kirve alla ja hiiepaigas myrisevad masinad. Paljud hiiepaigad on saanud okupatsioonisajandite jooksul tõsiselt kannatada ja neid ähvardab praegugi kadu.
Selleks, et päästa põlisrahva pärimuslikke pyhakohti edasisest hävingust, on Eesti põlisusulisi yhendav Maavalla Koda algatanud hiite ylevaatuse. Ylevaatuse käigus kogutakse kokku erinevatesse arhiividesse ja muuseumitesse talletatud pyhakohtade materjalid. Saadud teave systematiseeritakse ja sisestatakse andmebaasi. Järgnevad välitööd, mille käigus otsitakse pyhapaik maastikul yles, kirjeldatakse ja fotografeeritakse ning kogutakse rahvapärimust. Alanud ylevaatus on ainulaadne oma mitmekylgsuse poolest. Oluline on hiis kui tervik – selle pinnavorm, taimestik, loomastik, veed, kivid, muistised, rajatised ning pärimus, mis muudab paiga tähenduslikuks.
Käesoleval aastal alustati ylevaatusega neljas kihelkonnas – Saaremaal Jaanis, Võrumaal Kanepis, Tartumaal Võnnus ning Virumaal Mahus (Viru-Nigulas). Erandkorras tuli aga inspekteerida ka yhte Rapla kihelkonna hiiemäge.
Palukyla hiiemägi
Maavalla Koda sai kohalikelt elanikelt kirja, milles teatati, et põlisel Palukyla hiiemäel langetatakse metsa ja sinna kavatsetakse rajada moodne suusakeskus. Seda kõike hoolimata asjaolust, et tegemist on meie rahva pyha mäega, mille Eesti riik on võtnud looduskaitse alla. Et asjas selgust luua, korraldas Põhja-Eesti maausulisi yhendav Härjapea Koda Palukylas erakorralise ylevaatuse.
Palukyla hiiemägi on ebakorrapärase kujuga mitmesopiline kõrgendik, mille ymbruses kohtuvad Kasari, Keila ja Pärnu jõgikonna piirid. Samas kohtuvad Riia lahe, Soome lahe ja Väinamere vesikonnad. Tegemist on hilisjääaegse moreenist servamoodustisega, mis juba nõukogude ajal võeti haruldase maastiku hoidmiseks looduskaitse alla. Mäe lagi ulatub 106 m yle merepinna. Olgugi, et see on Loode-Eesti kõrgeim tipp, jääb mäe suhteline kõrgus siiski kõigest paarikymne meetri kanti.
Kuigi tegemist on tervikliku kõrgendikuga, nimetatakse mäge praegu mõnikord kahe nimega – Reevimägi ja Hiiemägi. Ajalooliselt on mägi kandnud siiski vaid Hiiemäe nime ning Reevimäeks on nimetatud vaid selle lõunapoolset kylge. Ka Gustav Vilbaste on 1935. a. ajakirjas “Loodusevaatleja” kirjutanud, et kohalikud elanikud tunnevad Reevimäge rohkem Hiiemäena.
XIX saj. lõpul ja XX saj. alguses tehti mäe tasasemates osades põldu ja karjatati loomi. Mäe tippu pystitati triangulatsioonitorn ning mäe lõunanõlvas avati väike kruusaauk. Nõukogude ajal kattis mäge tihe segamets. Erinevalt paljudest teistest pyhakohtadest jõudis Palukyla Hiiemägi meie päevini suhteliselt heas korras.
Täna on Hiiemäe pale tundmatuseni muutunud. Mäele on buldooseriga lykatud mitmed teed ning tasandatud nõlvu. Käimas on hoogne lage- ja harvendusraie. Paljudelt kasvavatelt puudelt on kyljest saetud alumised oksad. Raiesmikel on lagedale jäänud mitmed suured kuklasepesad, mis toidunappuse tõttu peatselt hävivad. Mullatööd ja lageraie on avanud pinna erosioonile. Kõik viitab sellele, et looduskaitse all oleva Hiiemäe taimekooslusi ja pinnavorme on tabamas drastilised muutused.
Kuid koos loodusmälestisega on hävimas ka kultuurilised ja arheoloogilised väärtused. Hiiemägi on ajalooline sakraalobjekt, mille pinnas peidab väärtuslikku arheoloogilist teavet. Yht-teist sellest jääb isegi maapinnale. Ylevaatuse käigus Hiiemäge kylastanud arheoloog Tõnno Jonuks kinnitab, et see on ainus hiiemägi, millel leidub kiviaedu. Mõned neist on tõenäoliselt otseselt seostatavad sakraalobjektiga. Pärimuse kohaselt asub mäel ohvrikivi. Mäe läänenõlval asuvad kynkad võivad peita vanu kalmeid. Kalmed asuvad mäest ka mõnisada meetrit lõunas Surnuveeloigu ja Kellatorniaugu juures.
Palukyla pärimus
Palukyla Hiiemäest jutustavat pärimust on talletatud nii Tallinna kui Tartu arhiividesse. Järgnevalt mõned killud neist.
Kehtna valla Palukyla Hiie talus on Hiiemägi – Taaralepa mägi, olevat Harjumaa kõrgeim mägi.
Palukyla Hiiemäel oli ennem ohvrikivi. Ymberkaudne rahvas käis kõik seal ohverdamas. Ohverdamiseks viidi ikka alati midagi värsket ehk uudisvilja. Kord oli keegi mees õlut teinud ja saatnud ka õlut ohverdammiseks. Ta pole seda ise viima läinud, vaid saatnud kellegi teisega. Läinud juba tykk aega mööda. Mees arvanud, et eks nyyd ole juba õlut kyll kohal ja hakanud õlut jooma. Nii kui ta saanud õlut mekkida, kohe löönud vaadi vits pealt ära ja õlut kõik põrandale. See tähendas, et õlut ei olnud veel kohal.
Teine juhus oli nii, et Hiie mäelt oli palju leppi maha raiutud. See tähendas halba, sest ennemalt olid ohvrikivi ymbruses asuvad puud pyhad. Ja see ennustus läkski täide. Sel aastal suri kylas palju loomi ära.
Kehtna valla Palukylas asub „Hiiemägi“. Traditsioon räägib, et sääl elanud „Hiie Tõnn“, kellele ohvrit viidud toiduainete näol, et ta viljakasvu õnnistaks. Mäe sees olla olnud ka Tõnni auk, kus veel hiljuti leidunud kausitykke, milles toitu toodud.
Palu kylas on hiiemägi. Seal mäel asub 3 kaske. Need olnud ohvri kased. Nende alla, okste ja tyvede peale pandud ohvreid nagu vilja, leiba, jahu, loomi jne. Hiiemäel asub ka ohvri kibi. See on suur kibi mille keskpaigas on lohk või auk. Seal ohverdatud ka loomi, hoburaudu ja igasuguseid värke. Need kased teevat (moodustavat) nagu iie ja see mägi ja iis kokku ongi iiemägi.
Rapla khk. Palukylas Iijemägi, kus on „iie“. Palukylas ka Iije ja Iijetaguse talud.
Igikestvad väärtused
On igikestvaid väärtusi, mis kehtivad ka tänapäeval. Avaliku arvamuse uuringu kohaselt jagab eestlaste pyhaduste edetabelis hiis koos kirikuga neljandat kohta. Hiis on Eesti põlisrahva pyhamu. Hiis on eelkõige maa-ala ning seejärel kõik, mis seal asub. Kui kuri inimene on raiunud hiiepuud, peetakse paika endiselt pyhaks. Ja kui sirguvad noored puud, peetakse neid taas hiiepuudeks.
Kuid erinevalt teiste rahvaste pyhamutest on hiitel eriline vägi maksta kätte oma ryvetajatele. Eesti rahvaluule arhiivis on sadu teateid sellest, kuidas pyha puu, kivi või allika lõhkuja või ryvetaja on saanud karistada. Hiiepuu raiuja palgaks on tavaliselt surm. Seejuures pole vahet, kas raiujaks on olnud köster või usklik talumees. Hiiekivi lõhkuja peres maksid vaarisa tehtud vea eest oma eluga veel mitme põlve mehed. Isegi Palukyla Hiiemäe leppade raiumisel tabas kyla loomade kadu. Kuidas lõpetasid oma elu mõisniku käsul hiiepuud raiunud mehed, pole meile teada. Kuid 1950. aastatel Karulas pyha männi langetanud mees uppus varsti järve. 1970. aastatel poos end Virumaal arusaamatutel asjaoludel yles mees, kes agronoomi käsul oli maha raiunud pyha salu. Agronoom ise jäi varsti halvatuna voodisse. Selliseid lugusid on lähemast ja kaugemast minevikust palju ning nad jutustavad inimestest, kes on kaotanud lugupidamise oma esivanemate ja kultuuri vastu.
Maarahvas on alati teadnud, et hiis on pyha. Hiiest ei tohi murda yhtegi oksa ega raiuda puud. Hiide minnakse kaine pea ja puhaste mõtetega. Väekas paigas, rahus ja vaikuses kogutakse hingejõudu. Hiide võib viia ande, kuid kaasa ei võeta sealt midagi. Selline on maarahva pärimus ehk elutarkus, mis on aidanud meil paikse rahvana tuhandeid aastaid keskkonnaga kooskõlas elada. Kui me oskame sellest õppida, kestame edasi ja meie lapsed saavad võimaluse meist lugu pidada.
Ahto Kaasik
Härjapea Koja vanem
Ilmunud ajalehes Nädaline 04.10.2003