[text]
Täna on

KALLE ELLER:

Meie rahvas on olemas kristliku Õhtumaa kiuste

Kalle Eller on õppinud Tartu Ülikoolis inglise ja eesti filoloogiat. Õpetanud nõukogude ajal Usuteaduse Instituudis eesti keelt. Maausuline on juba ei tea mitmendat põlve, pärimuse sai oma emalt.

Olete üks väheseid Eestis, kes on saanud maausu pärimuse otse oma vanavanematelt -vanematelt... ?

Seda teksti on väga vähe, mis ühe pere pärimuses jõudis 19. sajandi lõpukümnenditesse - üks paras lehekülg, mitte rohkem.

Olete selle lehekülje kuskil avaldanud?

Ei ole.

On see saladus?

Ei, ta ei ole saladus, aga ta on osalt liiga isiklik. Ja nii on enam-vähem kõikide järjepidevate liinidega, et rohkem seda pärandit ühe perekonna käsutuses polegi. Ma olen kokku puutunud umbes viie sedalaadi perekondliku järjepidevusega. Mitte kõik need inimesed ei ela enam ega mitte kõik liinid jätku ka. Üks neist liinidest lõppes näiteks piiskop Johan Kõpuga. Tema oli niisamuti kui mina veerand maausuline.

Millised on mehe ja naise suhted maausus?

Kultuur on teistsugune kui tänapäeva Eesti ühiskonnas, aga ta on raskesti defineeritav ja küllaltki habras. Me oleme tõrjunud seni edukalt feministlikud teemad. Mind kutsuti rääkima maausust soome-ugri üliõpilastele Ida hõimudest. Seal ründas mind järsku Kauksi Ülle koos ühe udmurditariga:

et kuidas teil need asjad on. Aga meil need probleemid mitte kunagi ei kerki esile, näiteks ka valimistel. Kodades on kolm valitud juhti: vanem, vardja ja kirjutaja. Ja need on olnud mehed j a naised vaheldumisi...

Merle Jääger on teil kirjutaja... ?

Jah, Emajõe Kojas. Ja praegu puht juhuslikult on Suures Kojas kõik kolm mehed ja Emujärve Kojas, kuhu mina kuulun, puht juhuslikult kõik kolm naised. Vanem on Epp Margna - kunstiõpetaja ja kunstnik; vardja on üks noor ja vallaline naisterahvas, pikki keerdkäike läbi teinud, jõudnud olla ka mingis kristlikus sektis ja New Age'i mõjualune; kirjutaja jälle on väga mõõduka poole esindaja ja põlvneb endisaegsetest taarausulistest, aga ise loeb ennast maausuliseks. Ka Kojas üldiselt on mehed-naised enam vähem pooleks.

Aga maausuliste suhted perekonnas?

Meil on väga mitmed variandid. On perekonnad, mis on väga pikaajalised ja on ka vastupidiseid. Erilist hukkamõistu pole viimaste suhtes täheldada olnud, ka mitte kristlikele lahkuskudele omast perekonnakultust. Aga samas on perekonna seosed tugevad. Näiteks mul on elus olnud üks naine, on ka praegu, see kuulub Maavalla Kotta algusest peale, aga ta ei põlvne nendest, on siis niiöelda minu mõjul sinna sattunud. Nii et mina olen siis sellise püsiva perekonna näide. Ja ma pole ainus.

Aga Kaido Kamal näiteks on kuus last kahe naisega - tema on näiteks selline mees. Tema oli algusest peale maausuline, ehkki põlvneb taarausulistest. Teadaolevalt on tema pere ainus, kus Tõlet säilis - see taarausuliste hõbedane märk. See oli tal ka ümbermaailmareisil kaasas. Lugupidamisest osa inimeste esivanemate vastu säilib meie Koja nimes ka taarausuliste nimetus. Samas aga uues, Saarepealse Koja nimes ei ole seda sõna sees - see on ainult maausuline. Seal vanem on Vigala Sass, kirjutaja Elo Liiv ja vardja on üks meesterahvas - Laur.

Ma isegi ei tea, kas mu isa kuulus ametlikult taarausuliste hulka või mitte (sest nimekirjad ei ole säilinud), ma tean, et ta lävis nendega ja kujutas endast koos paari-kolme sõbraga opositsioonilist seltskonda Võrumaa Pühajõe Hiies. Igal juhul ta kritiseeris enamikku nende seisukohtadest, isegi ironiseeris. Ja ma ei tea ka, kas mu isa vastaval kuuluvusel ja mu ema kuuluvusel oli mingi osa nende kokkusattumises. Ma olen lapsena isaga kaasas olnud taarausuliste kokkutulemistel. Neljakümne üheksandal osa nendest küüditati, osa pages ära.

Milles maausk Teie elus väljendub?

Ta on olnud olemine praeguses elus, kuigi õnnestub väga vähe kinni pidada selle juurde kuuluvatest aastaringi kommetest. See eeldaks elamist maal, talus, ühe koha peal. On üks tule tegemine looduses - mida ma teen alati üksinda ja see on mul jäänud vahele vaid üks kord 14. eluaastast peale. Aga muidu on see ikkagi viibimine selles ilmas, selles kultuuris ja see ongi peamine. Ehkki maal oleks kergem, on võimalik olla maausuline ka linnas ja praegu maausuliste enamik ongi linlased. Aga samas on nende juures vähemalt teatud päevadel märgata pürgimust jõuda maale.

Mina olen aru saanud, et loodususk on elamine eeskätt läbi looduse ilu ja ülevuse, pühaduse... ?

Kui nii sõnastada, siis see on väga tänapäevane, euroopa kultuuri kontekstis. Ma oskaksin ka nii sõnastada, sest ma olen paratamatult osaline mõlemas kultuuris.

Olete väitnud, et sellest, kas maausulisi on siin mingi aja pärast kolm või kolmkümmend tuhat, oleneb meie rahva saatus? See on ilmselt seotud juurdumisega omas kultuuris ja sellest tulenevas elujõus... ?

Jah, sellega samuti, aga minu väide põhines mingil sügavamal tunnetusel. See on see, et meie rahvas on olemas kristliku Õhtumaa kiuste. Ja niipea, kui ta lakkab olemast kiuste, lakkab ta üldse olemast. Ta kuulub nende muistsete hõimude või rahvaste või kildude hulka, mis on kogu maailmas siin-seal säilinud ja mida moodsam maailm, mis on valdavalt kristlik, hävitab.

Kuidas hindate Teie neid kristlikke mõtlejaid, kes on püüdnud leida juuri ja kristlust nendega ühendada? On selline ponnistus mõttekas või on need kaks liiga erinevat asja?

Kõigepealt on nad muidugi kaks äärmiselt erinevat asja, mistõttu ma ei julgeks öelda, et sellel ponnistusel on mõtet. Aga niipalju, kui ma tunnen maausuliste mõtteviisi, ei ole neil nende inimeste suhtes mingisugust vaenulikkust. Eriti tänuväärne on, kui nende ponnistuste tulemus väljendub kirjanduses. Selle eest oleme muidugi väga tänulikud. Aga meie probleem ei ole mitte see, vaid kristlik sallimatus ja tahe kõiki endanäoliseks kujundada. See on meie vastuseisu iva ja juur.

Olen aru saanud, et üks hea näide kristliku kultuuri pealeehitumisest maausule on vene vanausulised. Kas loomulik süntees on Teie arvates võimalik?

Noh, ma ei oska kommenteerida vanausuliste ja muude selliste kristlike suundumuste sisu. Omapärane on see, et kaks suurt rahvast - sakslased ja venelased - on mõlemad väga vägivaldselt tootnud kummalisi enesesse tõmbunud kristlikke kogukondi. Nagu näiteks Ameerikasse asunud amishid - kes on saksa juurtega. Samamoodi on vene vanausulised kogu maailmas laiali. Näiteks Lääne-Kanadas on nad sageli üsna kõrvuti - kannavad oma vana riietust ja seisavad maailma muudatustele vastu. Nad äratavad teatud lugupidamist ja suurt uudishimu ning nende kogemus vääriks uurimist. Kahtlemata nondel on mingi sõnum inimkonnale öelda.

Kas annate oma pärimuslikku tarkust edasi ka oma järeltulijaile?

Jah, mul on poeg, kes on ka Maavalla Koja liige.

Mis on maausulise mõtteviisi tuum?

Ühtepidi on see maailma tajumine ja aja nägemine inimese ja suguvõsa kaudu - et suguvõsa on kett ja ise ollakse vaid üks lüli selles. Aga see on ikkagi hingestatud maailma tajumine läbi looduse. Ja sellevõrra ta sarnaneb paljuski teistele loodususkudele, näiteks soome-ugri rahvaste omadele. Ei ole väga suuri erinevusi, kui me räägime hõimudega Idast. Erinevused on kombetalitustes, rõhuasetustes - seda me võime väita, kuna me oleme nendega palju kokku puutunud.

Te olete keeleteadlane... Mida olete uurinud selles vallas?

Üks põhilisemaid on tegelemine oma keelega - võro keelega. Praegu ma kuulun töögruppi Võru Instituudi juures, kelle tegevuse tulemusena on ilmunud üks viieteisttuhandene sõnaraamat. Pooleli on teine ja sellele peab järgnema grammatika. Muidugi ma olen tegelenud ka maakeelega maausulise mõtlemise mõttes. Ma jään oma väite juurde, et pool maausust tänapäeval peitub maakeeles ja sellesse süvenemises.

Mida Te maakeelt uurides olete avastanud?

Väita, et midagi vapustavalt avastuslikku tänapäeva mõttes - see oleks liialdus. Lihtsalt süvenemine selle kihtidesse avab selle mõtteviisi tahke ja võimaldab sellest aru saada. Näiteks olen tegelenud mõistete "vägi" ja "jõud" tõlgendamisega. Maausulise mõtteviisi seisukohalt nad ei ole üks ja seesama. Vägi on miski, mis on inimesele antud kaasa sünnipäraga - inimene kas sünnib sellega või siis on väeti -ja sellisena peab oma päevad ära elama. Aga jõudu leitakse, jõudu kogutakse, kaotatakse - ta on muutuv suurus.

Kas võro keel ja kultuur on nüüd päästetud?

Ükski keel ei ole kunagi lõplikult päästetud ja senikaua, kuni üks inimenegi mõtleb ühes keeles, ei ole see lõpuni hävinud. Aga ega ta seis selle keelekollektiivi koha pealt hea ei ole. Ehkki kümneaastase tegevuse tulemusena on asi edenenud küll.

Palju rääkijaid on?

Raskesti kindlaks tehtav. Sotsioloogilise uurimuse viisime läbi ja see pilt on päris rõõmustav. Aga tegelik igapäevane elu ja enda tähelepanekud ei ole nii rõõmustavad. Sest vanemate ja laste suhtlemise keel on ta väga vähe. Vanemad omavahel ja vanemad vanavanematega räägivad küll, aga rääkida lastega eesti keelt või selle mingisugust võrolikku varianti on levinud. Sest eesti keelt puhtal kujul nad ei oska. Minul on küll võro aktsent, aga ma ikkagi oskan. Ja sellisena on see nende eesti keel väga vaene. Ja siis ka nende inimeste maailm vaesestub. Võro keel ise on rikas, aga inimesed, kes kasvavad Võromaal üles võro keelt oskamata -nende keeleline taust, nende mõtteviis on vaesestatud ja nende hulgast tuleb väga palju väga tänapäevaseid inimesi halvas mõttes. Ehkki võro keelt õpetatakse täna umbes 25-s algkoolis 60-st. Meie eesmärk on, et võro keel oleks kooli jaoks kohustuslik ja õpilase jaoks vabatahtlik.

Milles võro kultuur veel seisneb - peale keele?

Kombestikku on säilinud ja võrokeste kultuur on eesti omast ikka oluliselt erinev - ka poliitiline kultuur. Tuletagem meelde ennustamatuid pommtulemusi kahtedel valimistel seoses Toomepuu ja Rüütliga (tohutult palju hääli).

Kas võrokesed kogevad ennast ka ühtse rahvana?

Suhteliselt kogevad, ehkki väga kirev pilt on selle koha pealt, kas inimene on ainult võrokene, on ta võro-eestlane, on ta kõigepealt eestlane ja siis võrokene või vastupidi. Sama nagu setode puhul - neid on väga huvitav võrrelda. Hiljutise suure uurimuse põhjal jooksis selgelt välja ajaloolise Võromaa ühtsus kultuurilise mõtteviisi poolest - ja ka Setomaa killud, mis on jäänud Eesti poolele. Kuni 20ndate aastateni oli Võromaa terviklik maakond, siis eraldati temast Valga osa, seejärel Räpina põhjaosa jne.

Milline võiks olla Eestimaa loomulik jaotus? Kas need piirid on omakultuuriliselt säilinud?


Nad on hägustunud, aga maausulise mõtteviisi järgi on ainuvõimalik vaadata seda maad kihelkondadest ja maakondadest koosnevana - sest see on järjepidevus, traditsioon, ja kõik meie kultuur, nii aineline kui vaimne, jaguneb selle järgi. Ka Eesti Rahva Muuseumis on põhialuseks ikkagi kihelkond - kihelkond võimaldab defineerida, kirjeldada ja aru saada.

Kuidas on seotud võrokeste kultuur ja maausk?

Maausuline pärimus on sama nõrk või tugev kui mujalgi, kuid ta erineb muidugi mõnevõrra. Võibolla nõrgem oli maausuline kultuur näiteks Tartu ligemas ümbruses - huvitaval kombel mitte Tallinna ligemas ümbruses; ilmselt sõdade ja võibolla jesuiitide omaaegse tegevuse tulemusena. Aga 19. sajandi eesti taluinimene on olnud poolmaausuline igal pool. Ehkki seda hävitanud Vennastekoguduse liikumine sai alguse just Võromaalt - Quandt, Urvaste pastor, tõi selle teadaolevalt üldse siia maale 1740ndate paiku. Aga igal pool on säilinud ja hävinud erinevad aspektid. Näiteks saarlase ja võrokese omailm on küllaltki erinevad just rõhuasetustelt ja ka selles suhtes, millistesse eluvaldkondadesse kristlus on tunginud.

Ma saan aru, et mulkide, saarlaste jt omakultuurid on vähem säilinud.,.? Välja arvatud muidugi setod ja kihnlased?

Küsimus on selles, mida me loeme säilimiseks. Üks säilunus on see, mis kajastub Hurda kogudes Eesti Rahva Muuseumis. Teine on, kuidas on nõukogude aeg ja kaasaeg üle käinud millestki. Ja siin on Võromaal väga palju rohkem säilinud just kaasajas. Samas on üllatavalt palju säilinud üllatavalt Tallinna ligidal. Mulgi kultuur on praegu väga vähe säilinud - mulkide eneseteadvus on väga tugev, aga samas reaalselt kõlavat mulgi keelt ja sellega seotud mulgi kultuuri on väga vähe järgi. Põhjuseks mulkide teada-tuntud jõukus ja sellele järgnenud teada-tuntud 1941. ja 1949. aasta ja sellega kaasnev pagemine kaugemale. Saare omakultuur on hoopis teise rõhuasetusega. Väga palju on seal säilinud, aga väga palju ka kadunud. Saare keel käitub nagu eesti keele murre - erinevalt võro keelest. Võrokestel on peas nagu lüliti - nad vahetavad keelt, saarlastel on lihtsalt vaheastmed, mida nad ise ei taju. Murdena on see jällegi hästi säilinud, Saare maa keelena halvasti - väga üksikud inimesed räägivad seda täna puhtalt.

Milline on Teie arvates maausu edasine käik Eestis?

Ma ei usu kindlalt kahte asja: et häviks see mõtteviis ligemate aastakümnete jooksul, teisalt ei usu ma ka mingit plahvatuslikku kasvu.

Isegi mitte rahvusluse tugeva tõusu taustal tänases Euroopas... ?

Euroopas on väga levinud uus-paganlus ja Eesti kultuuri kui suhteliselt noore kultuuri omapära on, et kõik põhilised suunad peavad tulema Lääne poole pealt. Siis võib tulla kõne alla uus-paganluse massiline vohamine, aga mitte see, et minnakse omasse, sest see tundub tänapäeva eestlasele, eriti väheharitud eestlasele, suhteliselt väheatraktiivsena. Selles ei ole eriti mingeid rituaale jms, mis fantaasiat kaasa tõmbaks, mis suudaks asendada horoskoope jmt.

Kuidas on lood noortega?

Viimastel aegadel on meiega liitunud ka noori, aga rohkem on liitunute hulgas keskealisi. Ühine õnneks on see, et nendel on sageli mingi selline pärimus (mitte just maausuline), mille mõtteviisis on midagi säilinud. Need on meie hulka teretulnud, aga meie hulka on paar inimest sattunud ka eksikombel - need, kes oleks pidanud kuhugi uuspaganlikku liikumisse sukelduma. Parem, kui neid ei satuks, nad ei kohane meie mõtteviisiga.

Maausus kas ei ole olnud või on kaotsi läinud täiskasvanuks saamise siirderiitus noorukitele ja neidudele... ?

Ühtepidi võib öelda, et on kaotsi läinud, teistpidi ei ole ka. Ta lihtsalt ei väljendu nii selgelt, üheselt ja teravalt, nagu seda nõuab praegune mõtteviis: teatraalsust, äkilisust, suuri pauke ja tulevärke. Sellist seal ei ole. Aga samas öelda, et üldse ei ole, oleks ka liialdus.

Lapse sünniga seotud riitused?

Meil on tähtis nime panemine - vanem paneb nime otse lapsele. Seesama üks lause ongi see kõik - ja sellest ei saada aru. See tundub tühine, sest sõnal pole tänapäeva eesti kultuuris suurt väärtust, eriti kõneldaval sõnal. Ei saada aru, et kui keegi ütleb: "Sinu nimi on...", et sellel oleks mingi jõud. Aga meie jaoks see ongi see vägi ja sellega ongi see tehtud. Lisaks suhtumine nime tähendusse. Klassikaline on Kaido Kama laste nimede rida. Igaühe puhul on ka teada, mispärast just selline nimi.

Kas maausus antakse ka täiskasvanutele nimi nagu indiaanlastel - kui on avaldunud inimese eriline kutsumus või anne?

Jah, see traditsioon on ka olemas, aga see on ka meil varjatud.

Nii et olete selliseid nimesid andnud üksteisele?

Ei, see ei ole nii, see on teisiti. Aga see on üks salajasemaid osi meie pärimusest.

Üks väide kõlab, et meie Taara nimetus on tulenenud Skandinaavia sõjajumaluse Thori nimest.. ?

Esiteks muidugi on need väga erinevad kultuurid - indogermaani ja soome-ugrilik sõjamehelikkus. Ja otsida ning leida siit nõndanimetatud viikinglust selles skandinaavialikus tähenduses on suhteliselt mõttetu. Aga samas ei saa eitada teatud mõjutusi ja paralleelsusi. Sest teatud sajanditel oli siin ikkagi üks sõjalis-poliitiline ruum. Ja Taara puhul on meie jaoks tähtis selle sõna seos Numi-Toorumiga Lääne-Siberis. Numi ehk jumi tähendab jumalat ja Toorum üht kõrgeimat jõudu ehk väge. Seejuures Toorum on jumala nimi, nii et sõna-sõnalt tõlkida võiks "jumal Taar". Kahtlemata on mingi seos olemas ka Thoriga, aga mis laadi, seda me ei tea. Ja me veidi muigega kaldume arvama, et see Thor on võetud siit sinna ja mitte vastupidi, sest soome-ugri suur osakaal Skandinaavia põlvnemises varasemal ajal on teaduslik tõsiasi. Seda on niikuinii näha väga paljudes asjades, võibolla siis ka selles.

Milline on siis see soome-ugrilik sõdalane?

Igal juhul üks kindel asi on, et soome-ugrilik sõjalikkus ei seisne silmade punni ajamises - ärplejalikkust on selles väga palju vähem kui lääne pool.

On ta siis nagu hiinalikum - eneseslikum, märkamatum... ?

Jah, võiks öelda küll - mõnevõrra. Kui me vaatame evenkide, meie hõimude naabri üsna välja kujunenud sõjamehe kultuuri... Üldiselt see Põhja mets - Euraasia boreaalne vöönd - on sõjamehelikkuse suhtes olnud kunagi küllaltki ühtne ala ja väljapoole pungununa andnud tulemusi nagu budo jms. Lahkuti oma aladelt ja verises kokkupuutes võõrastega pidi ta ennast kehtestama ja arendas välja sellised äärmuslikud variandid. Ei saa eitada ka Hiina vastavate õpetuste võimalikku seost. Aga jaapanlased on selgelt läinud boreaalsest vööndist oma keele ja algkultuuriga sinna, kus nad on, seal pidanud segunema ainude ja indoneesia algupäraga. Siin on see sõjamehe erandlikkus ja märgistatus: mingid õigused ühiskonnas võitnud, mingid kaotanud.

Teie suhtumine Uku Masingusse maausulisena?

Ta on väga suur maausu autoriteet. Samas ta ise maausuline ei ole. Mõnu mõiste selge ja terav väljatoomine maausu teoloogias - selles me oleme temale võlgu. Ülikoolis õppides kuulusin bioloogide klubisse "Bentos", kuhu kutsuti esinema ka Uku Masing. Paljudel sellistel üritustel tegime koos Masinguga suitsu trepiotsa juures - see oli meil nagu mingi rituaal. Siis vahetasime mõningaid märkusi millegi kohta. Sellised piibujutud temaga, väga lühikesed, on mul olnud.

Kes on veel maausu teoloogid - lisaks Teile, Anzori Barkalajale, Aare Kasemetsale... ?

Meil on kahesugust kirjandust: sisemine, mis ei kuulu väljapoole siseringist, ja teine, mis on välja suunatud - igaühele. Praegu meil ei ole jõude väga palju viimasega tegelda. Diskussioonid ja vestlused toimuvad, eriti kahe inimese vestluse vormis. Ja siis on meil tekstid - nõndanimetatud jumiõie tekstid ja valge soe tekstid. Valge susi on meie uskumustes see, kes suudab üle käia igasugu külmkingadest ja muudest pahadest ollustest.

Ta ei ole teil väeloomana nagu uus-shamanismis?

Ma ei oskagi maausu seisukohalt tõlgendada seda mõistet - seda meil pole. Aga ta sümboliseerib valvet ja kaitset. Kõik paha jõud pages alati soe, eriti valge soe eest ja kui ta kätte saadi ja käis sisemusest läbi, jäi pahast järele vaid helesinine sogane vedelik. Meil on siis valge soe tekstid, mis ei ole ette nähtud nendele, kes ei ole Maavalla Koja liikmed. Ja selles on teoloogilisi arutlusi. Kusjuures pühakirja meil ei ole ega tule.

Need tekstid on säilinud vanast ajast?

Ei ole, need on nüüd kirja pandud, aga nendes on muidugi ka vanu elemente. Maausuline mõtlemine tänapäeval on suhteliselt kaine. Meie hulgas on inimesi, kellele on omane müstikaihalus, aga neid on meil vähemuses ja me ei soosi seda, et tingimata mingid judinad selja peal jookseks... Sellepärast on seal kaine arutelu selle kohta, mis on pärimus, välja toodud mingi pärimus ja seda siis kirjeldatud, selleks et teised saaksid seda lugeda ja sellesse sisse elada. On teatud sõnastused, kus me ei taha üldisesse diskussiooni laskuda oma mõtete üle - tahame isekeskis mõtteid vahetada.

Kui kirjutise peal on meie ametlik peasümbol jumiõis - mis on stiliseeritud rukkilill, siis see on üldiseks kasutamiseks. Sugulane on tal jumikas, aga muiste on nad mõlemad olnud jumikad ja pole juhuslik, et nüüd on ta muutunud Eesti rahvuslikuks lilleks. Mitte et maausuline ei nimetaks lille rukkililleks, aga sümbolina on ta meil jumiõis. Ja jumi (om. jume) on üks meie kesksemaid teoloogilisi mõisteid. Kui inimesel on halb jumi, siis jumestaja seda parandada ei saa - see on filosoofiline mõiste ja tähendabki seda, et jume abil seostuvad vägi ja jõud omavahel. Kui keegi kaotab jume, siis tal ei ole ka jõudu. Ega see ei tähenda, et ta oleks väeti. Lihtsalt ta peab siis uuesti suutma jumega korda saada ja jõudu hakata taas koguma.

Aga mõnu on midagi muud - see on asjade, protsesside optimaalne kulg. Näiteks kui hein on kuiv, vikat on nüri ja lüsi on lühike, endal selg valutab - siis ei ole mul niitmisest mõnu. Ja nii võib seda laiendada kogu elamise mõnuks. Mõnu on ka lauluviis - kui inimene viisi ei pea, siis tema laulus mõnu ei ole või on vähe mõnu. Ja eestikeelsed sõnad "mõnu" ja "mõnus" ei haagi selle maakeelse ja maausulise tähendusega - too on midagi muud.

Kas maausulistel oli muiste ka oma vaimulikuseisus?

Jah, oli kolm astet. Madalaim oli virk (virgi, virki) ehk maarohtudega ravitseja. Siis tuli saam (saama, saarnat). Nimetus seostub vepsakeelse sõnaga sarn, mis tähendab muinasjuttu. Soome keeles on see sõna tänagi kasutuses, ehkki nihkunud tähenduses (saarnaaja tähistab enamasti kristlikku jutlustajat). Tema oli jutuvestja, see, kes mäletas pärimust. Ja kõrgeim vaimulikuaste oli regu (reo, regu). Tema oli laulja. See, kes laulis regilaulu.

Milline on olnud maausuliste vahekord shamaani-trummiga?

Võib eristada nõiakultuuriga ja nõiakultuurita rahvaid. Esimeste puhul saame siis rääkida shamaanidest ehk teadjatest, kes kasutasid ka shamaanitrummi ehk arpi. "Arbuma" tähendab "shamaanitrummiga toime panema".

Et „langeda lovesse "?

Õige sõna meie keeli on lõvi (lõve, lõvet) mis tähendab seisundit, saavutatud äramineku läbi teispoolsusse.

Küsis Peeter Liiv

PÄIKESETUUL november/2003 lk 8-12