Oskus end hiies kohaselt ylal pidada on osake põlistest headest kommetest.
Hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii kohalikele kui ka Eestit kylastatavatele välismaalastele.
Esmalt peab silmas pidama, et hiis on pyha paik. Võib-olla aitab paralleeli tõmbamine sauna, surnuaia ja pyhakojaga. Hiied on olnud me esivanemaile sageli ka surnuaiaks (kui tavaline on olnud hiitesse matmine, ei ole täpselt teada). Võib-olla just seetõttu on eestlaste surnuaiad hiite sarnased: nende puuderikkus erineb täiesti läänelikust tyhjusest haudade kohal.
Hiies, nagu surnuaiaski, ei tohiks häirida paiga rahu. Hiiest tuleb lugu pidada, kas või ainuyksi nende inimeste pärast, kes seal mäletamata aegadest saati on palunud omi jumalaid, pidanud yheskoos olulisi aastaringi pyhasid ning oma elu yle järele mõelnud.
Hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes rikuvad tema tavasid. Maarahva hiies kehtivad erilised käitumisreeglid. Hiies hoidutakse vägivallast, seal hoitakse puhtust, sealt ei viida ära ande ega midagi paiga juurde kuuluvat. Ja eelkõige: auto jääb hiie piirile. Hiide minnakse jalgsi.
Kui pyha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse ikka väravast. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ja öelda tervitus- ja lahkumissõnad. Kui hiies on kiige, võib sellel kiikuda. Kui on rajatud lõkkekoht, võib seal teha tuld. Tulle ei loobita purke, pudeleid ega plastikut. Sarnaselt kalmistuga võib hiiest ära viia vaid prygi. Marju, seeni ja muid loodusande hiiest ei korjata. Lõkke jaoks võib korjata murdunud puid ja oksi. Hiies, nagu kalmistulgi, peab hoidma puhtust - seal ei rahuldata loomulikke vajadusi ega loobita prygi maha. Rahvapärimus räägib, et hiie reostajaid on tabanud ysna vastikud õnnetused.
Hiies hoidutakse vägivallast. Seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda. Maarahva meelest on taimedki elus ja hiies kaitseb neid jumalate puutumatus. Samuti ei tehta hiies liiga teisele inimesele. Ei kuri sõna ega mõte ole lubatud. Et alkoholi tarvitanud inimene ei kontrolli oma mõtteid, sõnu ja tegusid, pole vägijookidel seal kohta. Loomulikult laieneb vägivallakeeld loomadelegi - hiies ei kytita ega kalastata.
Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest antakse allikale vastu (vette või kaldale mulla sisse) valge mynt või kaabitakse allikasse hõbedat. Võib anda ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu kylge. Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna. Pyhale kivile või puule võib jätta ande - kas selleks, et palvel oleks suurem jõud, või tänutäheks. Või lihtsalt selleks, et väeka paigaga jääks side, mida hiljem meenutada.
Kui lähed hiide vaid uudistama, siis pea meeles: hiide minnakse puhta ja kainena. Hoitakse rahu, vaikust ja puhtust. Puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga. Hiierajatisi ei lõhuta. Ohvrikivi ja puu otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse. Loodusande ei korjata. Hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid prygi. Kui lähed hiide (hinge)jõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, siis pyya käia enne (saunas) pesemas ja pane selga (valged) puhtad rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune, selita meeli.
Auli Kytt, Ahto Kaasik
26.03.2004