Inimene peab hingama, et elada, maja peab hingama, et kesta, maa peab hingama, et paremini vilja kanda. Hing peab saama hingetoitu, et hingus ei kaoks. Selle kõige pärast ei kao lõplikult inimeste emotsionaalsest mälust ka hingede aeg ja kirjandusest yks vanadest nimetustest novembri kohta – hingedekuu.
Samasse ritta kuulub ka nimetus Märdikuu, mis omakorda on tuletatud sellest, et mardi- ja kadrisantide käimise komme on just sel kuul. Märdid ja kadrid aga on niisamuti meie endi kehastatud hinged, kes tulnud kaugeelta
Keskelt läbi keeruilma
Vikerkaare vahelta
Sinipilvede seasta
Läbi suu sumpa sumpa
Läbi laanõ limpa lompa
Kastõhain lõigas kaala
Suumättä märisivä.
Komme ise on iidvana ja vahest seotud omausu sygispalvusega, kus tänatakse mardipäeva ajal Kesväesä, Pekot, põlluhaldjat viljasaagi eest ja kadripäeval karjaema lammaste, yldse karja hoidmise eest. Vastavalt siis Mardi isa või Kadri ema (põhimõtteliselt eestpaluja) kutsub kokku riituses osalejad, kes riietuvad rituaalsesse kostyymi (mardid mustad ja koledad, kadrid puhtad ja valged) ning liiguvad teri pihuga taredesse heites ja lauldes:
Viska sisse viläõnnõ
Kalla sisse karjaõnnõ.
Soovivad edenemist ja sigidust perele ja mängulises osas manguvad perelt ande heade soovide eest.
On väga tore, et on tänapäevani säilinud vana marditamis-kadritamiskomme, kuigi kahju, et on unustatud jõulusandid, tabanisandid, kunagi olnud ja kohati mäletatud hingesandid. Aga selle kombe elujõu tõttu on hea võimalus anda edasi esivanemate kultuurilist pärandit – Hingede mälestust.
Hingedeajal tehakse korda esivanemate kalmud, syydatakse kyynlad, vanemas kultuurikihistuses viiakse sööki, valatakse jooki (säilinud Setomaal). Vahel tulevad hinged unenägudesse midagi meelde tuletama, näiteks kui olin 25-aastane ja haigeks jäämas, ilmus unes minu vanaema õe Linda mees Juhan ja hoidis käes vitamiinipurki. Yhele tytardest ilmus unes mõni aasta tagasi surnud vanaema ja pyydis midagi öelda. Seda kuuldes meenus mulle, et sel päeval oli tal synnipäev. Tytreke syytas kyynla tema mälestuseks.
Esivanemate hinged vahel räägivad kalmul olles ka nii, et inimene tõlgib nende edasiantu ise inimkeelde või ka loodusmärkide, tuulekohina ja linnuhäälte kaudu. 2001. aastal Obinitsas Lauluema Taarka haual kysisin temalt, et mis ta arvab, kui temast näidend kirjutada, ja siis kuulsin käo kukkumist.
Olen hingedekuu alguses oma synnipaigas Rõuges, Jaani-Peebu kalmistul. Yle pika aja olen tulnud omaste kalmudel kyynlaid syytama. Oma võbisevat hingetulukest kadunud kalliste hingejõul turgutama.
Siin puhkavad Saarna Jaan, Uibo Liine ja juba enamik nende viieteistkymnest lapsest. Mäletan lapsepõlvest vanaema õdesid ja ainukest elus olevat venda. Nende hinged tunduvad praegu ja tundusid ka lapsepõlves nii rahumeelsed ja terviklikud. Väike palkmajake Pärlijõe kaldal, suur ahi, mille soemyyr poolitas toa, ahjul kuivavate mustikate lõhn, pliidil alati kuumas oleva vaarikatsäi maitse, soojad puhtad puupõrandad põrandariietega, päikeselaigud ja vanavanaema selged silmad, väike kogu ja säravvalged juuksed. Ei saa öelda, et nende elulood oleks lihtsad olnud. Vaesust, tööd, sõda. Lastetus või mured lastega. Ja ikkagi oli ja on paljudel tolle aja inimestel niisugused hinged, naer, kortsud näos, jutustamisviis, tundlikkus ja side oma lastega ja esivanematega, et nendega on suhelda nii puhastav ja õnnistav. Sel suvel, kui terve perega osalesime Vanemuise suvelavastuses «Taarka» Obinitsas, kiindusid mu vanim tytar Maali, ise juba noor emme, ja minu noorim tytar Leelo, poolteist aastat vana, mõlemad lauluema Kala Mannisse. Vanemale tytrele õpetas ta naiseliniku pähepanemist ja ema ning noorikuna enda ylalpidamist, Leeloke teda nähes tegi pai ja ytles kalli-kalli ning kysis opa.
Manni, minu vanaema Elisabeth ja veel paljud memmekesed on kõige tõelisemad daamid, kuningannad. Naeratades veetis Manni pikki proove teatriplatsil palava päikese käes, jooksis lavale, kui stseen seda nõudis, ronis redeliga aknast sisse ja välja, et teisest kohast jälle lavale minna, alati naeruline, riided puhtad ja kortsudeta, kõiki vajadusel õpetamas või julgustamas, mitte hukka mõistmas, aga oma arvamust avaldamas. Ei suuda ma nende inimeste hingi kirjeldada, hingemuusikat, kuid seda suuremat valu ja abitust tunnen tänapäeva inimeste suhtes.
Sageli meenub iiri muinasjutt kahest kaupmehest, kes käisid mööda maad ja ostsid inimeste hingi kokku. Inimesed myysid oma hingi, sest nad olid vaesed ja abitud majanduslikult ja haiged või hoolimatud oma hinge suhtes. Praegune igapäevailm pakub hingetoiduks vajaliku asemel ebatervislikku toitu või myrki. Väikest inimest hakatakse juba maast madalast kodunt ja vanemate armastusest liiga kauaks eemale jätma. Juba enne kooli pannakse ta kiire edenemise rattasse – ruttu kõndima, ruttu lugema, ruttu inglise keelt rääkima, ruttu kooli, ruttu ringidesse. Mitte ainult riskiperede või ykskõiksete vanemate, vaid ka näiliselt edukate inimeste lapsed on täiskasvanuna kurtnud liig vähese tähelepanu pärast lapseeas, nappinud läheduse, kallistuste ja kiitmiste puudumise pärast. Vahel vanu regilaule lugedes, kuulates või lauldes tundub, et vaeslapselaulud, mis väljendasid orbude tundeid, käivad nyyd peaaegu kõigi tänapäeva inimeste kohta. Enamikul praegustel emakssaajatel on hyljatusetunnet või hingehaavu oma elust ja pole olnud võimalik kogeda sooja peresuhet, nii on ka ise raske alustada pereinimese ja lapsevanemana.
Kaupmehed aga ostavad hingi kokku ilusama korteri, uhkema auto, pikema reisi, firmamate riiete, kallimate kodumasinate, erutavamate elamuste, joovastavamate ainete ja muu sellise eest. Hinge annavad inimesed ära ja elu panevad asjade tootmisele, mis on hingetud, ja loodus ning elukeskkond saastub yha enam. Võidujooks, kellel on surres kõige rohkem asju ja kel pehmemad tiivakesed, kestab.
Iiri muinasjutt toob õnneliku lõpu. Kaunis veatu hingega Catleen pakub myygiks oma plekita hinge, et saadud rahaga aidata neid, kes pidid vaesuse pärast oma hinge myyma. Kaupmehed ostavad ta hinge ja Catleen valmistub surema, kuid jumal tyhistab ta hingemyygi ning saadab randa laevad viljaga.
Praegu ostab hingi kokku rohkem kui kaks kaupmeest, kaupmeestele tassivad vara kokku teised kaupmehed ja igayks peab olema kaupmees. Ka looja peab myyma oma teost ja kirjanik kaubitsema luuletusega, usuinimene tegema projekti jne.
Turg on tegelikult tore koht. Aga linn või kyla, mis on vaid hiiglasuur turg, ei mahuta tõelisi ylikoole, vaimutempleid, iidseid puudesalusid. Inimesele, kes laseb oma hinge juhtida käratsevatel eksitajatel ja pähemäärijatel – reklaam, meediamullid, kiire edu strateegiad –, võib saabuda enamasti mõne õnnetuse läbi äratundmine millegi järele, mis on kadunud. Laste järele, kelle syndimist kõikvõimalikud eksitajad edasi lykkasid, vanematega suhtlemise järele, tunne, et midagi jäi ytlemata. Võib meenuda, et jäi pooleli väe omandamise treening või loomata mõni laul, ytlemata mõned ilusad sõnad, kuigi ka ytlemata sõnad on kusagil alles.
Just see kusagil ongi tähtis. Inimese vägi leida ja öelda neid ka kusagil. Inimhinge avatus, võime lennata, inimhinge ja looduse suhe, kus udu tuleb ja mähib end ymber hingehaavatu, või udu, kus saad kellegagi kokku, keda enam pole. Vikerkaar, mis lööb taeva särama pärast kaotatud lahingut. Asjad, kus on sees hing.
Kust tulevad need Catleenid ja hingeäratajad, hingede tagasitoojad. Puhastunud hinged, ilmadevahelistes ruumides asju lahendamas käivad šamaanid. Toredad memmed või säravate silmadega naised, kindla vaatega peremehed, kes suudavad pakkuda oma lähedastele või mõnele juhuslikule abivajajale iidse mustriga kirikindad, loovusele julgustava naeratuse, tyki omakypsetatud leiba või taimepoja oma aiast. Ainus võimalus neid luua on laste hingedele anda keha ja seejärel nende hingi toita nende keha toitmise ja kasvatamise kõrvalt.
Kuigi Eestis levivad njuueids, afrotrummid, rootsi värvi majad, soome saunad, võõras keeles muusika jne, on siiski luulel, filosoofial ja usundil yks yhine omadus – nad on mingi hõimu või rahvakillu jaoks olulised ja abistavad siis, kui nad on oma keeles oma ajaloole ja pärimusele rajanema syndinud. Kindlasti vajab laiemat kandepinda meie omausu tunnustamine, tundmaõppimine ja selle jõudumööda harrastamine.
Nii nagu inimkonna hällis inimsalgake hakkas mõnd kivi või puud armastama või riitustega siduma, saab seda teha praegugi. Avatud kõrva, hinge ja sydamega saab suhelda mõne iidse puuga või istutada hingepuu või õuepuu, saab köita soovilõngu või pista õõntesse mynte, visata või kraapida lättesse hõbedat või hõbedatolmu. Juba lätete või puude või esivanemate radadele minek võib avada sydame.
Kauksi Ülle