Ajakiri Kultuur ja Elu
12.2002, lk 8-12
Omausk ja omailm
K&E kutsub teid koos Maavalla Koja Kirjutaja Ahto Kaasikuga mõtisklema omausust, ajastajast, esivanemate ilmavaatest ja selle olulisusest meie rahvale.
Kui oluline inimese jaoks usk üldse on?
Ahto Kaasik: “Usk on väga isiklik asi. See on see, mis ma arvan elu ja maailma olevat ja mida ma ei saa kunagi järele katsuda. Usu vastand oleks tõestamine ja kontrollimine. Enamus inimese teadmistest on usk. Meid ümbritsevad kultuurilised, usulised, teaduslikud, poliitilised jm huvigrupid, kes nõuavad, et neid usutaks. Usumegi teadlaseid, poliitikuid, õpetajaid ja keda kõiki veel.
Suure osa usutavast saab inimene n-ö emapiimaga oma kultuurist. Meie kultuur on aga teadagi väga kirju. Siin leidub uskumist nõudvaid asju väga erinevatelt rahvastelt ja uskudelt. Võiks öelda, et eesti kultuuril puudub vaimne suund.”
Mida Te inimese hariduses oluliseks peate?
“Mu vanaema käis külakoolis vaid kaks lühikest talve -- vaese suitsutare laps pidi varakult karja ja teenima minema. Vanaema suri, kui olin seitsmene. Sellest hoolimata on mul tunne, et sain temalt eluks kaasa enam kui koolist kaheteistkümne aasta jooksul. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse valada, kuid ma tean, et oskan selle oma lastele edasi anda.
Need püsiväärtused, mis aitavad inimesel igas olukorras inimeseks jääda, saadakse eelkõige lapsepõlvest ja kodust. Keegi ei tohiks loota, et keegi teine kasvatab tema lapsed inimeseks.”
Miks olete maausuline, kuidas selleni jõudsite?
“Usuküsimuses on meil vaid üks valik: me usume kas seda, mida surub peale ühiskond – erinevad vaimsed huvigrupid –, või me valime oma usu ise. Mina valisin maausu, sest see on minu maa ja minu rahva usk.
Olen maausuline, kuna kõnelen eesti keelt, kuna ma elan sellel samal maal, kus on elanud minu esivanemad, maal, mille rüpes nad nüüd puhkavad. Minu esivanemate, minu rahva oma usk on maausk. Mul pole mingit põhjust ega õigust öelda, et teiste rahvaste usud on mulle kohasemad kui meie oma maausk.
Ma kasvasin üles teatud mõttes maausumeelses keskkonnas. Seetõttu olen lapsest peale teinud asju, mida maausulistel on kohane teha – käinud laupäeviti saunas, koristanud jõuludeks, munadepühaks, leedopäevaks jne tube. Olen koos vanaemaga pühkinud suvistelaupäeval hoovi ja toonud isa ja vendadega tuppa kaseoksi ja kevadlilli. Värvinud sibulakoortega mune ja teinud näärikrooni. Meie talu põline leedotulekoht asub vana kivikalme kõrval.
Kombed ja taiad moodustavad siiski vaid väiksema osa minu pärandist. Kogu lapsepõlve saatsid mind ema ja vanavanemate uskumused sellest, mida tohib mingil puhul teha ja mida mitte, millised on ended jne. Tegelikult hakkasin alles täiskasvanuna seda osa pärandist märkama ja väärtustama.
Noorukina ahvatlesid mindki erinevad võõramaisuse salapärasse mähitud vaimsed õpetused. Lähemalt õppisin tundma kristlust ja eriti luterlust. Võibolla kui ma poleks juutide pärandit tundma õppinud, poleks ma osanud märgata ka oma perekonna ja rahva maausku.
Ma tean, et väga paljud pered Maavallas kannavad ja annavad oma järglastele edasi muistseid maausulisi uskumusi, taigasid ja kombeid, ilma et nad ise seda teaksid.”
Mis on maausk?
“Maausk on meie rahva oma põline loodususk. Maausk kuulub ühte perre teiste soome-ugri rahvaste loodususkudega. Samas oleme erinev ja ainulaadne, sellisel kujul ja tähenduses vaid meie maal ja meie rahva hulgas olev usk. Maausk on maakeelest ja -kultuurist tulenev maailmatunnetus ning kombed, taiad ja loitsud.
Vägagi palju asju maausust ringleb praegugi teadvustamata kujul eestlaste meeles ja keeles.
Maausk on niisiis esivanemate vaimse ja meelelise pärandi järjepidev osa.
Taarausulised ja maausulised järgivad mõlemad seda pärandit. Seejuures tegelevad maausulised pärandi osaga, mis on veel käibel rahva hulgas ning millega võib tutvuda näiteks Tartu Kirjandusmuuseumi kogudes.”
Mis on Maavald ja Maavalla Koda?
“Maa ning Maavald on meie maa omakeelsed nimetused. Maavalla põlisrahvas on maarahvas, maarahvas kõneleb maakeelt ja maarahva oma usk on maausk.
Ligikaudu 150 aasta eest laenati pappa Jannseni mahitusel baltisakslasilt nimetus Eesti. Lisaks nimele laenati aga veel kultuurgi. Sellest laenamisest on vägagi arusaadavlt kirjutanud oma maarahva-essees Kalle Eller.
Kuna ükski teine organisatsioon ega ühendus pole soovinud kanda Maavalla kui meie omamaise identiteedi järjepidevust, on seda kohustatud tegema maausulised. Meie kanname ju nagunii maarahva usulist ja kultuurilist järjepidevust. 1995. a. asutasid taarausulised ja maausulised ühise organisatsiooni, mille nimeks sai Maavalla Koda.
Maavalla Koda on usuühendus, mis ühendab võrdsetel alustel taarausulist ja maausulist suunda. Maavalla Kotta kuuluvad Härjapea, Emujärve ja Supilinna (nüüd Emajõe) Koda.”
Kes on paganad?
“Sõna pagan on rassistlik mõiste, millega kristlased tähistavad muu-usulisi. See on halvustav sõimusõna, mis näitab ühe usuvoolu suhtumist kõikidesse teistesse. Nimelt peavad kristlikud kirikud tänapäevani oma usku ja oma jumalat ainuõigeks kõikidele rahvastele ja inimestele ning kõiki ülejäänud uskusid ja jumalaid vastavalt ekslikeks. Sõnaga pagan tähistas kirik kõiki neid kümneid miljoneid inimesi ja sadu kultuure, kes-mis tuli tappa ja hävitada ristiusu levitamise nimel. Ükski enesest lugupidav inimene ei peaks seda enda kohta kasutama.”
Eesti rahvakalendris on tähtpäevad ja kombestik tugevalt segunenud kristlike tavadega. Kuidas Te sellesse suhtute?
“Tõsi, meie omakultuur on kaua aega olnud kristliku kultuuri tugeva surve all. Kultuurivahetuses pole iseenesest midagi halba. Iga elav ja teistega suhestuv kultuur saab ja annab mõjutusi. Samas pole mõtet laenata asju, mis endal juba olemas või mis omamaisele vaenulik. Näiteks ei saa meil ju midagi olla selle vastu, kui värskeltlaenatud kommet järgides süüdatakse jõululaupäeva õhtul omaste kalmudel küünlad. Eriti tore oleks, kui omastega jagataks seal ka sööki ja jooki. Kuid me ei saa kuidagi kaasa minna ei jõulude ega teiste maausuliste pühade ajal kristliku meeleoluga. Meie aastavahetuspühadel pole lihtsalt midagi pistmist lõunamaise (et mitte öelda rahvalikult musta) imemehe sünni ega kaubandusliku orgiaga.
Meie rahvakalenderi on sajandite jooksul vapustanud mitmed kalendrireformid ja painanud usuline surve. Mõndagi on kadunud lootusetult või läinud sassi. Aga siit me peame edasi minema. Meil on hulk iidseid, kristluse-eelseid pühasid ja nende pühadega seotud kombeid ja taigu. Järgimegi siis jõuludel ja munapühal ja suvistel jt omi vanu kombeid. Et neid pühi peavad teisedki rahvad ja usud, ei anna meile mingit põhjust hüljata pühade omamaist nimetust, tähendust ja kombeid.
Niisiis, inimesed, kes tunnevad vajadust ja tahavad pidada oma rahva pühi, ei pea mitte ülestõusmispühi, vaid munapüha, mitte nelipühi, vaid suvisteid, mitte jaanipäeva, vaid leedopäeva, mitte mihklipäeva, vaid kasupäeva, mitte halloweeni, vaid mardipäeva jne.”
Kas meile mitteomase kristluse levitamisega on liiale mindud?
“Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on Eestis usuvabadus ja riigikirikut pole. Samas on ilmne, et üks seltskond üritab jonnakalt riigikirikut mängida. Riik koolitab pastoreid usuõpetajateks ja perekonnaseisuametnikeks, riiklikel tähtpäevadel esinevad pastorid ja kaplanid, Tartu uude vanglasse ehitatakse kirik, riik rahastab Kirikute Nõukogu, keegi tahab kehtestada kohustuslikku usuõpetust jne. Ja seda kõike maksumaksja raha eest ning ajal, mil suur osa rahvast vireleb vaesuses.
Maavalla Koja arvates on kohatu, et teatud usuühendused küünitavad riigivõimu ja rahva rahakoti järele. Seetõttu kutsusime käesoleva aasta alul kokku Usuliste Ühenduse Ümarlaua, kuhu kuuluvad lisaks meile enamuse Eestisse tulnud usundite esindajad. Ümarlaud teeb koostööd usuvabaduse ja teiste kodanikuõiguste kaitsmise nimel.”
Milline tähendus on Teie jaoks jõuludel? Kuidas Teie peres neid pühi peetakse?
“Jõulude ajal tulevad esivanemate, lahkunud omaste hinged taas meie juurde.
Jõulud on pühad päevad, millal lõpeb üks ajastaeg ja algab teine. Päike on pesas, päevad püsivad ühepikkused. Ja kuigi valgust on siis kõige vähem, on õhus õnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, loodus pöörab ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.
Minu pere jõulukombed pärinevad kahest juurest – isa poolt Saaremaalt ja ema poolt Virumaalt. Isa noorpõlves toodi jõuluks õled tuppa ja peale aasta vahetumist käisid noored mehed talust tallu uut aastat soovimas, õlut joomas, laulmas ja juttu ajamas.
Ema isa magas saja aasta eest jõululaupäeva öösel ehk öösel enne uue ajastaja päeva õlgedel.
Minu lapsepõlve jõuluvana oli pahupidi pööratud lambanahkses kasukas ja peale tema lahkumist tuli tuppa näärisokk. Ema valmistas rikkalikult süüa ja manitses meid seitse korda sööma ja kaua üleval olema. Laud pidi kindlasti hommikuni kaetuks jääma, et esivanemadki saaksid pidusöögist osa ja uus aasta tuleks hea. Peale uue aasta saabumist viisime loomadele lauta leiba ning valasime õnne.
Jõulude alguspäev on 21. XII. Siis me koristame ja ehime toad. Lastele on väga suur asi tahmapoisi tegemine ja võõra ukse taha viimine.
Kuuske me jõuludeks tuppa ei too. Võibolla sellepärast, et varem tõin talumetsast jõulupuu alati mina ja mul oli kahju puudest, mis kunagi suureks ei kasvanud. Võibolla sellegipärast, et jõulupuu tuppatoomine on minu arust liiga saksik ja värske komme. Ja kui kuusk tuppa tuuagi, peaks ta meie rahva kombe kohaselt riputama lakke nagu jõulukroonidki. Aga kus sa teda korteris riputad?
Meie pere läheb ise jõulupuu juurde. Sinna viime lindudele ja loomadele süüa, seal põletame küünlaidki. Ja seal talumetsas on ta aasta läbi meie ja kõigi möödaminejate rõõmuks.”
Inimesed on kaotanud oskuse loodusega suhelda. Kuidas neid jälle seda tegema õpetada? Kas olete käinud ka koolides lastele rääkimas?
“Nagu paljude muudegi heade ja vajalike asjadega, nii loodusega suhtlemistki ei saa seada omaette eesmärgiks. Inimesed ei võõrandu loodusest seepärast, et nad oleksid rumalad või laisad, vaid seepärast, et neil pole jõudu. Inimene, kes 24 tundi ööpäevas mõtleb sellele, kuidas oma peret toita või ka see, kes üksnes mõtleb, kuidas raha teha ja kulutada, ei taju enam ümbritsevat tegelikkust. Neil pole enam hingejõudu, et tõsta silmad ja näha pilvede värve või minna puu juurde ja paluda talt abi.
Tarbimisühiskond käib käsikäes vaimsusega, mille jaoks loodus on elutu toormaterjal. Ka jõukas ja rahulolev inimene on üksi ja õnnetu teiste õnnetute inimeste seas, sest ta ei näe oma ümber elu, vaid hingeta toorainet, mida ta peab valitsema.
Tarbimisühiskonna poolt allaneelatu on kerge saak valjuhäälsetele ja kirevatele misjonäridele, ehk hingepüüdjatele. Ja kellel pole enam hingejõudu, sellelt võetakse hingki.
Maausuliste kogunemised ongi mõeldud selleks, et jõuduandvas keskkonnas ja sõbralikus seltskonnas ilmakärast rahuneda ja jõudu koguda.
Maavalla Koda taunib misjonit, kuid kui keegi kutsub meid maausust ja sellega seonduvast kõnelema, oleme püüdnud alati minna.”
Mis Teid praeguses maailmas ja Eesti Vabariigis kõige rohkem häirib?
“Põliste alalhoidlike väärtuste, nagu inimlikkus, ausus ja väärikus, murenemine. Inimesed ja rahvad on üha kaitsetumad globaalse majandusvõimu ajupesu ees. Inimeste (vaimu)jõud kulub pea täiesti tootmisele ja tarbimisele. Kaasaegne ühiskond muutub üha orjanduslikumaks.”
“Maavalla Koda pole ühendus, mis tooks inimesi usu juurde. Inimene peaks eelkõige ise tundma tõmmet esivanemate pärandi poolt. Iga eestlane peab ise tegema valiku, kas ta jätkab papa Jannseni baltisaksa üritust või tahab jätkata maarahva, maakeele ja maausu järjepidevust.
Maavalla Koda näeb oma ülesannet eelkõige selles, et luua tingimusi maausuliseks olemisele ja maausu arenemisele. See tähendab muidugi mitmesuguseid asju. Maausku tuleb uurida ja tutvustada. Peame aga ka tegelema sellega, et riik tunnustaks maausuliste õigust oma usule. Näiteks ei tunnista praegune seadusandlus hiit, kui sakraalobjekti. Ja see on mõttetuse tipp, sest oma riik peaks ju tagama põlisrahva omausu ja kultuuri kaitse. Aga ei, kõigi Eestisse tulnud uskude pühakojad on Eesti riigi seadusandluse kohaselt pühad kohad, kuid maausuliste hiied ja kalmed ei ole.
Teine näide. Värske relvaseaduse parandus keelas meil ära mõõkade kasutamise pulmatseremoonias. Seega ei saa me hetkel legaalselt ühtegi maausulist ja selle maa põlisrahva kommetele vastavat abielu sõlmida.
Kõige taolise meeldiva ja ebameeldivaga peame me tegelema, et inimesed saaksid üldse oma esivanemate usku olla. Kõik see toimub maausuliste annetuste varal ja meid pole just väga palju. Kuna maausk on vaid meie rahva usk, siis pole meil muidugi kusagil välismaal jõukaid kogudusi ega toeta meid teiste riikide valitsused. Peame oma jõududega hakkama saama.
Maausulised tähistavad taludes rahvakalendri tähtpäevi. Emujärve Koja olulisemad kokkusaamised toimuvad ligupäeva paiku 9. V ja karusepäeval – 13. VII. Härjapea Kojal vastavalt suvistel lehekuu lõpus pärnakuu alul ja kasupäeval 29. IX. Lisaks toimuvad Tartus Emajõe Koja ja Tallinnas Härjapea Koja õhtud. Enamik meie ettevõtmisi on avatud.”
Omausk on jõuduandev tuum, mis seob rahva esivanemate ja maaga. Omausulist rahvast ei murra miski isegi siis, kui ta on nii väike kui meie rahvas. Seda tõestab ilmekalt meie ajalugu.”
Niisiis on lõppemas Maavalla 10214. ajastaeg ja algamas 10215.
Meie esivanemad kasutasid omalaadseid puust lauakestele lõigatud kalendreid – sirvilaudasid. Maavalla lääneosast on selliseid Eesti Rahva Muuseumisse kogutud tosin tükki. Ruunimärkide abil on neisse kätketud kuu- ja päikesekalender, mis sisaldab tähtpäevi, nädalapäevi ja erinevaid kuuseise. Lisaks tavalistele kuuveeranditele on neis näidatud kuu pehmed ja kõvad ajad, millest sõltub erinevate tööde edenemine.
Äsja ilmus Maavalla Koja väljaandes kaasaegsete sirvilaudade 23. aastakäik. Need pole küll puusse lõigatud, vaid on ikka paberil. Lisaks ruunisirvidele on uutes sirvilaudades tavaline kalender ja juhend sirviruunide lugemiseks.”
Ajastaja päev ehk uue ajastaja päev ehk uusaasta on 25 jõulukuud. Ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Tegelikult algab aasta esimesest päevast, mis on pikem kui eelmine, seega 25. XII. Kes teab, ehk on isegi hea, et tegelik ja ametlik kalender on nihkes.
Niisiis, jõulud algavad 21. XII, 24. XII on vana-aastaõhtu ja 25. XII on uusaasta.”
Meie kodulehekülg asub adressil http://www.maavald.ee.