RIIK JA KIRIK LAHKU

Riigimehed on teinud usuvabaduse tagamisel ohtlikke järeleandmisi

10. aprilli Maalehes kirjutas religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein kohustusliku religiooniõpetuse vajalikkusest. Muu hulgas avaldas ta toetust ka kirikute rahastamisele riigieelarvest ning vihjas, et Kirikute Nõukogu spetsialistid võiksid aidata mittekristlastel riigilt raha saada. Seadmata kahtluse alla kristlaste õigust oma usule, ei saa ma siiski nõustuda eelkirjutaja seisukohtadega.

Riigikiriku kehtestamise plaan

Tänane Eesti on mitmerahvuseline ja paljuusuline riik. Lisaks põlisele maausule on siin arvukalt esindatud rohkelt kristlikke konfessioone. Küllalt palju on ka muhameedlasi, budiste, juudiusulisi jt. Ometigi moodustavad kindlat usku tunnistavad inimesed 2000. a rahvaloenduse kohaselt elanikkonnast vaid 25%. Usklikke eestlasi on veelgi vähem –18%. Eesti põhiseadus on nende arvudega kooskõlas – meil pole riigikirikut ja kodanikele on tagatud usuvabadus. Riigi valitsemist jälgides võib näha aga vastupidist.

Eelmisel aastal said kirikud riigieelarvest ligi 70 miljonit krooni. Riigiametnikud osalevad religioossetel (kristlikel) tseremooniatel ning riiklikke tseremooniaid sisustavad vaimulikud. Riik on võtnud oma palgale mitukümmend sõjaväe- ja vanglavaimulikku.

Eelmise valitsuse ja Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokollide kohaselt tahetakse tööle võtta ka kooli-, politsei-, lennujaama- ja isegi raudteekaplanid. Ja nüüd siis veel EKNi poolt peale surutav kohustuslik usuõpetus. Et kõiges selles mitte näha riigikiriku kehtestamise plaani, peab pehmelt öeldes olema tõesti väga heauskne.

On ilmne, et senised riigimehed on teinud põhiseaduses sätestatud usuvabaduse tagamisel mitmeid ohtlikke järeleandmisi. Ilmne on seegi, et EKNi isu riigipirukast osa saada, on aasta-aastalt tõusnud. Maailmavaateline vähemus on haaramas enesele kohta, mis komparteist vabaks jäänud. Leian, et see on ohtlik nii põhiseaduslikule korrale kui ka avalikule kõlblustundele.

Aeg oleks muuta nõukogulikke arusaamu riigist ja ühiskonnast. Ideoloogia ja religioon ei taga eetikat ning korda. Seda tõestavad omaaegsed ristisõdijate kirjeldamatud julmused ja ka nüüdne Bagdadi rüüstamine kohalike elanike poolt.

Usk ei muuda inimest paremaks, vaid võib ta elule anda teise tähenduse. Korra tagab kord ja stabiilne ühiskond.

Religiooni ja riigi suhetes ei tarvitse meil tingimata õppida Lääne vigadest. Nagu sealt näha, ei päästa riigikirik ja kohustuslik religiooniõpetus koolivägivallast, narkomaaniast ega muust kuritegevusest.

Eeskuju tasuks võtta hoopis positiivsest kogemusest. Jaapanis on religioon ja riik lahutatud. Riigiametnikel on keelatud osaleda religioossetel tseremooniatel. Läinud aastal, kui president Bush külastas Jaapanis sintoistlikku pühamut, jäi Jaapani peaminister ootama väravate taha. Põhiseadus keelab avalikes koolides ka religiooniõpetuse. Nagu me teame, on Jaapan vägagi edukas riik ja jaapanlaste haritusele on raske midagi ette heita.

Pigem kehvemalt, kuid ausalt

Stabiilse ja demokraatliku ühiskonna nimel tuleks ka Eestis hoida riik ja religioon lahus. Riik ei peaks rahastama religioosseid ühendusi ega vaimulikke. Riigiametnikud ei tohiks ametlikult osaleda religioossetel tseremooniatel ja vaimulikud riiklikel tseremooniatel. Kuniks seda pole saavutatud, tuleb kõigile uskkondadele tagada võrdne kohtlemine.

Et tagada tõelist südametunnistuse- ja usuvabadust, ei tohiks religioonialaseid teadmisi õpetada omaette õppeainena, vaid ikka ja ainult muude õppeainete raames. Usuõpetuse tunnid jäägu sinna, kus on nende koht – kogudusse ja pühapäevakooli.

On arusaadav, et ilmalikus riigis jääksid kristlased ilma kümnetest kui mitte sadadest miljonitest kroonidest riigi rahast. Kuid ilmalikku riiki pole vaja üksnes Eesti elanikkonna ilmalikul enamusel, vaid ka usklikel endil. Tuletan meelde Kodavere vanasõna: oma aganane leib on magusam kui võõra võileib. Pigem ajada läbi kehvemalt, kuid selle eest ausalt. Rahvas on väsinud sõnadest, mille järgi käia – vaja on eeskuju.

Ahto Kaasik
Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja vanem

Maaleht
01.05.2003