Kristlasest õpetaja ei suuda olla objektiivne ega erapooletu

Avalikult on üha enam arutletud, kas võimaldada lastele koolis usuõpetuslikku haridust või mitte. Kui jah, siis kas kohustuslikult või mitte? Missugune peaks olema ainekava ja kes peaksid olema õpetajad?

Kiriklikud ringkonnad on teinud palju eeltööd, selgitamaks kohustusliku usuõpetuse vajadust. Tuuakse ilmsiks kõikvõimalikke põhjusi, alustades “kaasaja moraali- ja eetikakriisist” ja lõpetades väidetega, et “eesti rahvas kuulub oma juurtelt kristlikusse Euroopasse”.

Usuõpetajad otsivad tööd

Juba aastaid on Tartu Ülikooli kristlikus usuteaduskonnas ja neljas kristlikus kõrgkoolis koolitatud religiooniõpetajaid ning voolitud ainekavasid. Eesmärgiks on 2007. aastaks ja võimalusel veel varemgi muuta religiooniõpetus üldharidus- ning kutsekoolides kohustuslikuks.

Samaaegselt on nii taara- ja maausulised kui ka teised Usuliste Ühenduste Ümarlauda kuuluvad mittekristlikud usuühendused teinud rea avaldusi, milles taunivad kohustuslikku religiooniõpetust. Kavandatav usuõpetus on põhiseaduse vastane. Ümarlaud seisab ilmaliku riigi ja hariduse eest.

Mitmetes riikides, kus religiooniõpetus on traditsiooniliselt kohustuslik, lokkab kuritegevus ning koolivägivald on jõhkram kui Eestis.

Tõsi see on – tundmata maailma kultuure ja religioone, oleme nii teadmistelt kui võimalustelt palju vaesemad. Teadmised hajutavad eelarvamusi ja halvakspanu teiste rahvaste suhtes.

Miks ikkagi on Usuliste Ühenduste Ümarlaud kohustusliku religiooniõpetuse vastu? Põhjus on selles, et religioonialaste teadmiste andmiseks pole tarvis luua uut õppeainet. Seda saaks väga edukalt korraldada ka teiste õppeainete raames.

Puuduvad nii pädevad õppematerjalid kui ka õpetajad. Laste kooliprogrammid on niisamagi äärmiselt ülekoormatud.

Võib oletada, et kohustuslikust religiooniõpetusest on huvitatud eelkõige need, kes saavad sellest ka isiklikku kasu – usuõpetajad, nende koolitajad ja õppekavade ning -materjalide koostajad.

Juba praegu ootab rakendust terve hulk aastate jooksul koolitatud religioonipedagooge, kes ei ole leidnud erialast tööd. Kui religiooniõpetust kohustuslikuks ei muudeta, tuleb hambad varna panna ka õpetajate koolitajatel.

Nagu suu, nõnda laul

Kuigi mittekristlikke usundeid ühendav ümarlaud on korduvalt pakkunud oma abi adekvaatsemate õppematerjalide koostamiseks, pole seda kuulda võetud.
Religiooniõpetuse ainenõukogusse pole kristlaste kõrvale võetud ühtegi ümarlaua esindajat.

Tegelikult on religiooniõpetus praegugi üldhariduskoolis olemas. Kuid “häda” on selles, et see õppeaine pole õpilastele reeglina kohustuslik.

Kui koolis on 15 last, kes soovivad usuõpetust õppida, on kool kohustatud korraldama usuõpetuse andmist. Aga soovijaid pole. Üle Eesti toimub usuõpetus kõigest mõnekümnes koolis.
Ja nüüd siis nõutakse riigieelarvest raha, et panna lapsed kohustuslikus korras usuõpetuse tunnis käima.

Religiooniõpetuse ainenõukogu pakutud ainekava on sobimatu, sest ei arvesta vajalikul määral õpilaste ealisi iseärasusi ning lähtub kitsalt protestantlike konfessioonide seisukohtadest.

Nii soovitakse juba II klassis vanavanemate pärandi nime all õpetada valitud lugusid Uuest Testamendist. See koosneb alateemadest: “Erilised raamatud. Piibel”, “Jõululugu”, “Jeesus õnnistab lapsi”, “Hea Karjane”, “Halastaja samaarlane. Sakkeus”, “Suure nädala sündmused” ja “Ülestõusmispühad”.

Kui eetiline ikkagi on nii varases lapseeas, mil veel õieti lugedagi ei osata, lapsi usuproblemaatikaga valgustama hakata?

Eestis ei ole piisavalt välja antud erapooletuid ja tasakaalustatud usundiõpetuse õppevahendeid ei üldhariduskoolide tarvis ega usundiõpetajate ettevalmistamiseks. Puuduvad pädevad õppematerjalid islamist, taarausust, maausust jt.

Tegelikult puuduvad eesti keeles objektiivsed õppematerjalid isegi kristlikest konfessioonidest. Teadmistekeskne ja objektiivne lähenemine ainele eeldaks ju distantsi ja teatud kriitikat. Kristlust käsitlevatest materjalidest seda ei leia.
Nõnda kujutab religiooniõpetus endast poolikute tõdede ja eelarvamuste õpetust.

Tänased religiooniõpetajad on saanud kristliku koolituse. Nõnda on neilt teiste uskude käsitlemisel raske kui mitte võimatu oodata objektiivsust ja erapooletust.
On arusaadav, miks see on nõnda neljas religioonipedagooge koolitavas protestantlikus õppeasutuses. Kuid kummaline on, et eeldatavalt meie parimas riiklikus kõrgkoolis pole asjad teisiti.

Ülikooliõpetus on puudulik

Tartu Ülikooli usuteaduskonna põhimääruse järgi õpetatakse seal kristlikku teoloogiat, rõhuga evangeelsel, s.o protestantlikul teoloogial. Suur osa nii sealseid õppejõude kui ka tulevasi religiooniõpetajaid kuulub mõnda kristlikku kogudusse.

Usuteaduskond on tagasi lükanud maausuliste, muhameedlaste ja bahaistide ettepanekud laiendada nende uskusid puudutavat õpetuse mahtu. Dekaan Tõnu Lehtsaar on seda põhjendanud järgmiselt: “Usuteaduskonna põhimäärus ütleb, et siin õpetatakse evangeelset usuteadust. Me ei eelista ühtegi konfessiooni, kuid õpetame kristlikku teoloogiat.”

Usuteaduskonna lõpetanutel jääb üldjuhul puudulikuks eesti rahvausu, vene õigeusu ja islamialane ettevalmistus. Islami kohta on õppekava kohustuslikus osas ette nähtud ainult kaks loengut (kokku kolm tundi).

Maausulistena oleme teadmiste poolt, kuid igasugu usumisjoni vastu koolis. Leiame, et vaid ilmalik Eesti riik suudab tagada tegeliku usuvabaduse. Ilmalik ja teadmistekeskne kool on eelduseks, et ühegi lapse õigusi ei riivata. Erakoolidel on alati õigus teha nii, nagu nemad soovivad.

Ahto Kaasik, maausuliste Härjapea koda
Elo Liiv, maausuliste Saarepealse koda

Maaleht
10.04.2003