Kohustuslik usundiõpetus süvendaks eetikakriisi

Rein Taagepera
professor

Eestis püsib tõsine eetikakriis. Kohustuslik usundiõpetus ainult süvendaks seda kriisi, kuna toodaks silmakirjalikkust nende laste puhul, kelle peres jumala olemasolu ei usuta.

Koolis on vaja eetikaõpetust, andes peredele valiku filosoofilise ja usulise vormi vahel, nii nagu professor Margit Sutrop on selgitanud (PM 8.04.) ja haridusminister Toivo Maimets toetanud (PM 17.04.). Kahtlemata on vaja ka teadmisi Eesti usulisest ajaloost, kuid selle õige koht on ajaloo õppekavas.

Jutt, et «usundiõpetus» või «religiooniõpetus» ei ole sama mis «usuõpetus», ei pea vett. Kui see pole ühe usundi õpetus, vaid avaram eetika-õpetus, siis miks seda mitte nii ka nimetada ja anda vanemaile valik peamiste eri suundade vahel?

Ja kui ka enamik rahvast peaks eelistama luterlikku vormi, siis pole neil õigust seda vähemusele peale suruda. Demokraatia pole enamuse diktatuur.

Liiga paljud kohustusliku usu(ndi)õpetuse toetajad näevad seda puhtalt ristiusu õpetusena. Selgesti väljendus see Avo Üpruse suure reede teleintervjuus: meie kõigi usuliseks taustaks olevat luterlus ja sellepärast pidavat luterlike teadmiste omandamine kohustuslikuks tehtama. Teistest usunditest polnud juttu.

Ajalugu on siiski keerulisem. Kaks korda on meid tule ja mõõgaga teise usku pööratud. Muistne loodususk roogiti enam-vähem välja ja asendati ristiusuga, mis tõesti on meil nüüd sügavalt sees.

Kohustuslik ateism omakorda ei suutnud küll ristiusku välja rookida, kuid aastakümnete kestel on seegi püsiva mõju jätnud. Seda enam, et ateismini on paljud inimesed Eestist lääne pool jõudnud ka omaenda vaba mõtiskluse varal. Ärgem nüüd kohustuslikku marksismi-leninismi asendagem kohustusliku kristianismiga!

Jah, kultuurilises mõttes oleme kõik mingil määral protestandid. Siin kasvanud ateist on oma arusaamadelt lähemal siinsele usklikule luterlasele kui katoliikliku taustaga ateistile. Ta on protestantlik ateist, nii imelik, kui see ka esmalt ei kõlaks. Millist eetikaõpetust soovib ta oma lapsele? Jäägu see tema otsustada!

Kõige hoiatavama kukerpalli teeb usuteadlane Kalle Kasemaa Tartu Postimehes (14.04.). Alguses rõhutab ta, et religiooniõpetus pole üldsegi sama mis usuõpetus.

Aga küsimusele, kas usundiõpetus ei või muutuda ühe usu kiitmiseks ja teiste mahategemiseks, vastab ta: «Meie küll vähemalt püüame ületada endas negatiivset suhtumist teiste vastu, püüame olla mõistvad ja armastavad kõige suhtes. Ka taara-, maausuliste ja maavalla koja liikmete vastu. Nagu on perekonnas - ega seal invaliidi või nõdramõistuslikku vähem armastata.»

Ah et taarausuline on invaliid, maausuline nõdramõistuslik, ja ei tea, mida selle inimese arvates on kreeka õigeusklik, juut, või ateist?

Selline «religiooniõpetus» on ju hullem kui Julk-Jüri usuõpetus, kus vähemalt ei osatud teiste usundite kallal norida! Selline «mõistvus ja armastus» teiseusuliste suhtes on hullem kui avalik sallimatus. Kelle ainuõiguseks me tegelikult jätame laste eetilise kasvatuse, kui kohustuslikuks tehakse religiooniõpetus, mitte avaram eetikaõpetus?

Paljude mõõdupuude järgi on ristiusk USAs elavam kui Euroopas.

Kas selle kiuste või selle pärast, et usk on riigikoolist eraldatud? Usuõpetust annavad kogudused pühapäevakoolides.

Peamiselt katoliiklastel on ka erakoolid. Mõnedki mittekatoliiklased panevad lapsed neisse koolidesse, kui peavad taset heaks (kaasa arvatud eetika). Vabatahtlikkuse puhul ei tule vastuolu kooli ja perekonna arusaamade vahel. Aga Eestis?

Ammuks see oli, kui lapsed tõid koolist teadmise, et jumalat pole, ja hea hulk vanemaid ütles, et on ikka küll - või vaikisid ja jäid lapsele võõramaks. Ei tulnud sealt veendunud ateiste ega veendunud kristlasi, vaid nihiliste, kel pole mingeid eetilisi veendeid.

Just seal on meie eetika-kriisi juured. Kas edaspidi hakkavad lapsed koolist kaasa tooma teadmist, et jumal on olemas, ja hea hulk vanemaid ütleb, et ega vist siiski ole? Kui nii, siis pikendame eetikakriisi.