Luterlus algab müstik Martin Luteri tunnetusest, et inimene leiab lunastuse ainult usu läbi. Nüüdses luterlikus teoloogias suhtutakse müstikasse suure umbusuga, kuna see olevat inimese ponnistus Jumalani jõudmiseks. Kristluse alus olevat Jumala tulek inimesena inimese juurde, siia patusesse maailma saadetud arm, mis meil tuleb vastu võtta. Seda armu aga ei saa luterliku teoloogia järgi preestri käest, vaid ainult Jumala enda käest, usu läbi. Nii ei ole luteri vaimulik mitte preester, Jeesuse armuväe edasiandja, vaid on kiriku-õpetaja, Pühakirja seletaja.

Kõik need meil nüüd populaarsed talitused nagu lippude, majade, mälestusmärkide ja ürituste õnnistamine, on luterluse seisukohalt vaid "kaunis välispidine komme", mingit õnnistust ega lunastust nad kaasa ei too. Õnnistuse-lunastuse toob usk, side inimese ja Jumala-Jeesuse vahel. See side on sügavalt isiklik, on side kahe indiviidi vahel. Luterluses pole kirik tegelikult hädavajalik. Usu tuum on usk Jumalasse, mitte kirikusse. Kirik on inimese abimees, kirikus kuuleb ta Jumala sõna, leiab kinnitust oma usule, kuid mitte usku ennast. Kuid inimene võib lugeda Jumalasõna ja leida usu ka väljaspool kirikut. Katoliikluses on viimaste aegadeni kehtinud kindlalt arusaam, et väljaspool kirikut ei ole pääsmist.

Nii sisaldub luteri kiriku teoloogias sügav kahtlus selles, kas seda kirikut üldse vaja on. Mis on võibolla üks põhjus, miks luteri kirik on ikka pürginud oma ebakindlat vundamenti kindlustama muude kui teoloogiliste vahenditega, kõigepealt sidudes end riigivõimuga nagu Skandinaavia maades, kus luteri kirik on tänini osa riigistruktuuridest.

Oma privilegeeritud positsiooni on luteri kirikud jõudumööda kaitsnud. Seda enam, mida enam nende positsiooni õõnestavad ühelt poolt teised kristlikud ja mittekristlikud usuliikumised ja teiselt poolt süvenev sekulariseerumine, rahva eemaldumine religioonist ja kirikust üldse.

On loomulik, et Eesti luteri kirik tahaks saada endale samasugust positsiooni Eestis, kui tema sõsarkirikul on Soomes. Probleemid on siin ju üldjoontes samad. Eesti rahvas on vist maailmas üks sekulariseerunumaid, kirikute liikmeteks on meil ka formaalselt alla poole elanikkonnast. Meie intelligentsi, sealhulgas loovharitlaste hulgas ei ole luteri kirikul olulist pinda, hoopis pisema liikmete arvuga katoliku kirik on siin leidnud hoopis suurema vastukaja. Kirikut nõrgestavad ka vabamad karismaatilised usuliikumised baptistidest Elu Sõnani. Kirikutegelased näivad olevat neist ohtudest teadlikud, kuid minu meelest reageerivad neile ebaadekvaatselt. Ühelt poolt otsides tuge riigivõimult, teiselt poolt sulgudes endasse, dogmatismi ja moraalitsemisse ja isegi fanatismi. Luteri teoloogid väheste eranditega ei võta sõna siinsete ja globaalsete suurprobleemide kohta, olgu see looduse hävitamine, pagulaspoliitika, Lähis-Ida konflikt, tulev USA sõda Iraagiga, rassism ja ksenofoobia, suhtumine lähimineviku valupunktidesse, vahekorrad Venemaaga ja last not least meie poliitikat ja tervet elu kõvasti suunav neoliberalistlik ideoloogia. Paljude kristlaste meelest on neoliberalism antikristlik ja nad kritiseerivad seda käredalt, nagu tegi eelmine Soome peapiiskop John Vikström.

Meie kirikus, nagu poliitikutegi hulgas näib elavat unistus vanadest headest Jakob Hurda ja Villem Reimani aegadest, kes püüdsid ühendada rahvuslust ja luterlust edeneva eestluse ideoloogiaks. Seda ideoloogiat on elustanud ja kaasajastanud, lisades talle metsavenna- ja Saksa sõjaväe romantikat, Mart Laar ja tema aatevennad. Näib aga, et mõlemad ideoloogiad on nüüdseks kaotand osa oma soosingust. Mingil määral aga jälgivad meie riigiisad kümne aasta eest sündinud tavasid, käivad pidulikul puhul kirikus ja räägivad kiriku positiivsest rollist meie moraali ning kultuuri kaitsel. Eriti ilmselt enne valimisi – nii annab seletada Siim Kallase palavat toetusavaldust kiriku(te)le.

Selline riiklik-poliitiline pöördumine kiriku poole niisama kui kiriku pöördumine riigi poole mõjub võltsilt. Eriti võltsilt just tänu sellele, et luterluse aluseks on usk. Uskmatu inimene võib olla katoliiklane, ortodoks või juut, kuid mitte luterlane. Nii ongi raske tõsiselt võtta meie tõsiste nägude ja langetatud peadega riigimehi jõulukirikus jutlust kuulamas.

Kiriku probleemidest annab tunnistust see, et ta püüab (ja teda püütakse) võtta endale moraalihoidja, psühholoogi ja psühhoterapeudi ja hoolekandeasutuse rolli. Mis luteri kiriku puhul kõige paremini ei sobi tänu sellele, et siin kõige aluseks on usk. Kuidas saab siis ikkagi näiteks sõjaväe või kooli kaplan aidata noort inimest tema muredega, kui see noor inimene ei usu Jumalat? Tõeline kontakt jääb siin puudu. Kiriku(te) pretensioonid olla moraali, perekonna jne hoidja, on kahtlasevõitu. Usk või usuõpetus ei tee inimest paremaks.

Kõik XX sajandi massimõrvarid olid saanud korraliku religioosse kasvatuse ja New Yorgi torne rünnanud terroristid olid hardad usklikud. Usk võib küll aidata inimesel hoolimatus maailmas vastu pidada, ränkade kaotustega leppida. Kuid siin konkureerib kirikuga edukalt ilmalik psühhoteraapia. Kirikut hoolekandeasutusena vajatakse põhiliselt seal, kus riiklik hoolekandesüsteem hästi ei tööta.

Võib küsida kurja küsimuse, kas meie neoliberaalid ei toeta kirikut ka sellepärast, et see vabastaks neid mitmetest muredest. Nad saaksid rahulikuma südamega kaitsta rikaste ja edukate huvisid, jättes nende laualt pudenend raasukeste vaestele ja viletsatele jagamise kiriku hooleks. Küllalt tavaline, aga minu meelest ebainimlik ja ebakristlik tööjaotus. Kristlik reageering meie ühiskonnas valitsevale hoolimatusele oleks võtta kindlalt seisukoht alandatute ja põlatute kaitseks, võtta leppimatult kriitiline seisukoht alandust ja viletsust produtseeriva sotsiaalmajandusliku süsteemi vastu. Hakata luuserite kirikuks, nagu on teinud paljud vaimulikud näiteks Ladina-Ameerikas. Lõpetada flirt riigivõimudega ja rahvuslusega, sest kristlusel pole rahvuslusega midagi tegemist. Ja otsida lepitust teistega, ka maausulistega, nagu seda on otsinud teoloogid ja vaimulikud sealsamas Ladina-Ameerikas. Mis meie oludesse üle kantult tähendaks, et ristiusu vaimulik võiks minna hiide kui pühapaika ja ühineda seal kasvõi sõnatus palves nende inimestega, kes ei saa unustada looduses kätkevat pühadust ja imet. Inimene ei pea armastama oma usku enam kui Jumalat, maailmas peituvad saladust, mysterium tremendumit, millest kirik sageli eelistab eemale hoida. See on minu soovitus kirikutegelastele.

Maausulistele soovitaksin olla üle kristlusevastasusest ja otsida ka omalt poolt dialoogi ja lepitust ristiusulistega. Olla sallivamad ja leebemad. Ent muidugi mitte unustada oma õigusi, pöördudes õiguse saamiseks näiteks õiguskantsleri ja Euroopa Inimõiguste kohtu poole, kui tarvis. Kõik kirikud ja usuliikumised Eestis esindavad vähemusi ja nii ei peaks ühelgi neist olema põhjust sõlmida riigivõimuga teiste arvel erilisi vahekordi.

Eesti Ekspress
20.02.2003
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C3170DE768D9ACE5C2256CD100422A37