Ahto Kaasik
Virumaa Teataja
01.02.2003.
Viimase aasta jooksul on maausulised toonud meediasse mitu teravat teemakäsitlust.
Meenutan mõnda: maavanem tahab Tammealuse hiie eravaldusse anda; uus kirikute ja koguduste seadus lõpetab Maavalla Koja legaalse tegevuse; riik teeb rahalisi ja seadusandlikke soodustusi kristlastele ja ahistab mittekristlasi.
Kohustuslik religiooniõpetus on üldhariduskoolis kristlaste kontrolli all ja kujuneb misjonitunniks; Kuressaare Ühisgümnaasium võtab tööle luterlasest kaplani; peaminister ei võta omausulisi jutule...
Usuvabaduse põhimõtet ei järgita
Küllap lugejatel tekib õigustatud küsimus, kas maausulistel jääb usuvabaduse eest võitlemise kõrvalt aega ka oma usu järgimiseks. Paraku pole maausulistel teist võimalust.
Kui me tahame, et meie organisatsioonid saavad edasi tegutseda ja maausulised oma esivanemate tavasid järgida, tuleb meil lihtsalt oma õiguste eest seista. Ja veel - kui me tahame, et meie lapsi vägisi ristiusku ei pöörataks, peame seisma vastu ka riikliku misjonisüsteemi ülesehitamisele kohustusliku religiooniõpetuse ja kaplanaadi näol. Eestis on teadaolevalt üle 500 muistse hiiepaiga. Hiis on meie rahvuslik pühamu, mis kätkeb põliseid väärtusi ja on vajalik usutavade järgimiseks. Maausuliste kodade omandis ega kasutusvalduses pole aga ühtegi hiit.
Kõik eelnevad koloniaalvõimud pole maarahva hiisi pühapaikadena tunnistanud. Neid on püütud hoopis iga hinna eest hävitada. Paraku, sarnaselt koloniaalvõimudega, ei tunnista ka Eesti riik oma põlisrahva hiisi pühakohtadeks.
Riik peaks käituma võrdsuse huvides
Nõudes Eesti riigilt usuvabaduse järgimist, seisab Koda tegelikult rahva enamuse huvide eest.
Põhiseaduse § 40 tagab igale inimesele õiguse tunnistada mingit usku või jätta tunnistamata. Eesti on aga ilmalik maa, mille sekulaarsus üha süveneb. 2000. a rahvaloenduse andmetel on Eestis kindlat usku tunnistavaid vähemalt 15-aastaseid inimesi 327 832, s.o 25% kogu rahvastikust.
Selle 25% hulgas on ka mittekristlased, mormoonid, jehoovatunnistajad jt. Eestlastest tunnistab kindlat usku veelgi vähem - 181 229 inimest ehk 20% eestlastest. 75% elanikkonnast, s.o 1 042 220 inimest ei tunnista kindlat usku.
75% riigi elanikkonnast ei vaja riigipalgalisi kaplaneid koolis, sõjaväes, politseis, vanglates, raudtee- ja lennujaamades. Neis asutustes oleks vaja pigem psühholooge.
Erinevalt kristlikes kõrgkoolides koolitatavatest kaplanitest on kõrgetasemelisi psühholooge riiklikes kõrgkoolides koolitatud aastakümneid.
Kristlike kaplanite töötamisel sõjaväes on teinegi tahk. Teatavasti toimub sõjaväes hoogne misjonitöö. Mõne nädala eest pööras kaplan luterlasteks ja viis marsisammul kirikusse ristima 50 Narva-Jõesuu õppekeskuse kutsealust.
Kaplanid jagavad käske paraadidel ja rivistustel ja loevad seal palveid oma jumalale. Säärane tegevus tekitab sõjaväeteenistuse vastu tõrke paljudel maausulistel ja ilmalikel noorukitel.
Maausuliste hulgas on aga kaitsetahtelisi inimesi märgatavalt rohkem kui riigis keskmiselt.
Nõnda otsib mõnigi andekas potentsiaalne sõdur või ohvitser kristlikule armeele mittekristliku alternatiivi.
Maavalla Koda ootab, et Eesti riik hakkaks lõpuks käituma riigina. Põhiseadus kehtib ühtemoodi nii kodaniku kui ka valitsuse jaoks ja selle väänamine teeb kahju meile kõigile.
Kõikidele religioonidele (usulistele kodanikeühendustele) tuleb tagada võrdsed võimalused. Samas ei tohi unustada, et kui riigi kodanikkond on ilmalik, siis peab seda olema ka riik ise. Seega tuleb riigi ja kiriku vahele tõmmata selge joon.
Ahto Kaasik, Härjapea Koja Vanem