[text]
Täna on

Jaanus Betlem, religiooniõpetaja (lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi)

 

Jaanus Betlemi arvates ei ole Eesti õpilastel vaja mitte ainult religioonialaseid teadmisi, vaid inimmõtte ajaloo ülevaadet integreerituna teiste õppeainetega.

 

Usuõpetuse- (pro usundi-, religiooniõpetuse-) teemalises arutelus on minu arvates olnud rohkem emotsioone kui mõistuslikke argumente. Poolt-väiteis on esikohal ähmane lootus rikastada õpilaste maailmapilti ja parandada eetikat. Vastuväiteis hirm sunniviisilise maailmavaate ees.

 

Inimese maailmapilti täiendab tegelikult kõik, millega ta kokku puutub. Niisamuti ka kommunismi-, fašismi-, rassismi-, satanismi- jms õpetus, mida me ometi eraldi õppeainetena ei propageeri.

 

Need on ühesuunalised totalitaarsed ideoloogiad, kus inimesele antakse valmis maailmamudel ja suhtumised ning igasugune diskussioon ja kahtlused välistatakse.

 

Usuõpetuse ainekavade koostajad väidavad küll, et õpetada kavatsetakse erinevate usundite põhialuseid, ent ka neil «õpetustel» on ju oma peavool ja variandid.

 

Lõppkokkuvõttes on ka iga usund valmis maailmakäsitlus, mis edastab dogmatiseeritud vaateid (nt käsuõpetust) ning kus diskussioon usundi põhialuste (nt Jumala olemasolu või puudumise) üle välistatakse.

 

Usk, mitte mõtlemine

 

Religioon on dogmaatiline ja totalitaarne maailmamudel. Religioonid ei õpeta inimesi juurdlema, vaid uskuma. Juurdlemine, otsingud, kahtlemine öeldakse olevat pigem kurjast (n-ö Saatana kiusatused).

 

Ei usuõpetuse eestvõitlejad ega ainekavade koostajad paku ju selles õppeaines dialektilise filosoofia ega (post)modernismi vms kursust; isegi mitte klassikalise filosoofia ja humanismi aluseid. Sisuks on just nimelt religioon ja teoloogia.

 

Ainekava arenduse juht Pille Valk rõhutas 8. detsembril ETV «Unetuse» saates korduvalt, et õpetajad peavad olema teoloogilise ja pedagoogilise kõrgharidusega. Ent mõiste «teoloogia» tähendab õpetust jumalast.

 

Samas on inimkonna maailmamõistmise ja eetika ajalugu ning tänapäev seotud väga palju muuga. Animism, šamanism jm iidsed maailmakäsituse viisid on läbi ajaloo arenenud samamoodi. Või kuhu jätaksime gnostitsismi ja Steineri antroposoofia, millest on võrsunud Waldorf-koolitus? Omakorda erinev on inimvaimu primaarsusest lähtuv maailmavaade ja sellest võrsunud humanism.

 

Teadmatuse valu

 

Mitmel eri traditsioonil rajaneb tänapäevane new age'i suund. Nendega kõrvuti on alati eksisteerinud ka ateism ja materialism (nt Vana-Kreekaski). Kogu mõttelugu, filosoofiat ja eetikat ei saa kaugeltki seostada ainuüksi religioonidega! See oleks väga lihtsustav ja vaesestav ning religiooni dogmaatilisuse tõttu lausa ohtlik.

 

Tihti väidetakse, et vastumeelsus religiooni suhtes tuleneb teadmatusest.

 

Mina väidan, et ka religiooni ligitõmbavus tuleneb teadmatusest. Nõukogude ajal oli religiooniõpetus keelatud, ent keelatud vili on magus. Osa inimesi nägi selles – niisamuti kui teised rahas ja äris – justkui keelatud võlurohtu mingitele inimesest endast tulenevatele hädadele ja probleemidele.

 

See takistas objektiivse vaatenurga kujunemist, mis paljus puudub tänini. Seetõttu prevaleerib näiteks idealistlik kujutelm, nagu oleks kristlik õpetus ainuüksi hea ja õiglase Kristuse lugu või budism Buddha lugu.

 

Ent kui me lähtume faktidest, siis on kristluse aluseks samamoodi Vana Testament koos kättemaksuhimulise hõimujumala Jahvega (Jehoovaga); budismi aluseks boddhisattva-teooria jne.

Me ei saa kristlust kuidagiviisi lahutada ka kirikust, sest just kirik on välja töötanud ja dogmatiseerinud kõik kristliku õpetuse põhiseisukohad ning enamasti lähtudes maise võimu huvidest ja dikteerimisest varastel kirikukogudel.

 

Kristluse pahupool

 

Kristlikust religioonist ja selle kõrvalmõjudest kõneldes ei pääse me kuidagiviisi mööda näiteks ristisõdadest, inkvisitsioonist, konkistast, vägivaldsest misjonist, teisitimõtlejate vaenamisest ja hukkamisest, kiriku pedofiiliaskandaalidest jpm. Me ei saa silmi sulgeda tõsiasjade ees pelgalt idealistlikel eesmärkidel.

 

Inimese vaimu, hinge ja füüsise seoste mõtestamine on võimalik mitmel eri viisil ning ei saa öelda, et mõni õpetus valdab tõe monopoli. Pigem on koolides puudu põhjalikest ja mitmekesistest teadmistest selle kohta, kuidas inimkond on läbi aegade otsinud teadmisi inimese olemuse ja elueesmärkide kohta väga erinevaid teid pidi ja sugugi mitte ainuüksi religioonide kaudu.

 

Laiemat inimmõtte ja filosoofia kujunemislugu ja tänapäevaseid teooriaid ühteainsasse õppeainesse kokku suruda on minu arvates võimatu. Usuõpetusest kõneldes tuleks muuta kogu käsitluse paradigmat.

 

Filosoofia ja mõttelugu, religioonid sealhulgas, kajastub kogu inimtegevuse kaudu ja on vähemalt ajalooliselt seotud kõigi õppeainetega ning peaks kooliõpetuses nende kaudu ka väljenduma. Eraldi laiapõhjalise õpetuse loomiseks ei jätku meil teadureid ega õpetajaid.

 

Alles hiljuti Nõukogude süsteemist tulnud ja eetiliselt nõrk ühiskond ei ole suutnud siiani ilmutada erapooletut ja laiahaardelist käsitlust. Ideoloogiaõpetusi me aga ei vaja.

 

Postimees