[text]
Täna on

Kes ei soovi usuõpetust, neile võiks õpetada midagi Soome maailmavaateõpetuse taolist

Vahel ei saa enam aru, kas elan Eestis või Tagurpidi-Antslas. Kirjutan aiast, vastu kirjutatakse aiaaugust. Endised kõrged NLKP aparaadis ja mujal nomenklatuuris töötanud jutlustavad innukalt kristlust, endine marksistliku filosoofia õppejõud kuulutab USA presidendi endise julgeolekukonsultandi Zbigniew Brzezinski kommunistiks. Ning ma ise tunnen, et olen jälle selle uusvana nomenklatuuri murelaps, nagu ENSV ajalgi.

Einoh, ma ei ole kommuniste ja KGB-ga koostööd teinuid kunagi pateetiliselt hukka mõistnud, nagu meil kombeks, aga niisugused pöördumised mõjuvad kuidagi imelikult. Konjunktuurselt. Ei veena. Ja sellest on kahju. On kahju, et kiriku ja riigi suhted just niimoodi, veidi õõnsalt ja konjunktuurselt arenevad. Sellest ma kirjutasingi. Ilmselt pean püüdma kirjutada lihtsamalt ja selgemalt, ehk siis mõistetakse paremini.

 

Kristlusel, Jeesuse õpetusel on kaks põhiaspekti. Esiteks inimlik, sotsiaalne. Jeesus kuulutas ligimesearmastust, tänapäevase sõnaga solidaarsust, ja mõistis vanade prohvetite jälgedes hukka rikastumise, vaeste ja kaitsetute ekspluateerimise, isegi eraomandi. Selle mõistmiseks ei pea olema usklik, ei pea olema mingi kiriku liige. Aitab sellest, kui olla lihtsalt inimene. Teine Jeesuse õpetuse aspekt on usuline. Jeesus jutlustas usku, usaldust Jumala ja tema õigluse vastu. Kas ta kuulutas end messiaks, Jumala ainusündinud pojaks, lunastajaks, on vaieldav. Seda ei saa tõestada, seda saab uskuda või ei.

Usk kas on või ei ole. Uskusid on palju. Nii on tänapäeva riigis väga raske leida ühiskonna usulist konsensust, ühist usuplatvormi. Käredad vaidlused usuõpetuse kasu ja kahju ning selle vormi üle lõhestavad Eesti ühiskonda. Mida pole vaja. Usu- või usundiõpetus võiks selletõttu jääda vabatahtlikuks aineks, selle pealesurumine ei too kasu kellelegi, ka kirikule mitte.

 

Kui usuõpetust toetavad tuliselt meie parempoolsed, sageli endise komparteilise taustaga poliitikud, kes Jeesuse õpetuse sotsiaalset poolt ignoreerivad, on siin minu meelest peidus ebameeldiv vastuolu. See kahandab veel enam meie ühiskonna solidaarsust ja sünnitab inimestes veel enam sarkasmi poliitika, kiriku ja religiooni vastu. Rõhuasetus kristluse sotsiaalsele, inimlikule poolele aitaks neid vastuolusid leevendada ja ületada.

 

On imelik, kui teadlase haridusega peaminister korreleerib Eesti rahva madala usklikkuse ja kõrge kuritegevuse. Jaapanis, kus seda lookest kirjutan, on kristlasi umbes protsendi jagu, kuritegevust aga hämmastavalt vähe. Keegi õel inimene võiks väita, et Jaapan on nii sõbralik ja turvaline maa seetõttu, et siin on vähe kristlasi...

 

Meile sobiv kompromiss

Agu Sisaskil ja paljudel teistel on õigus: Piiblist, kristlusest ja teistest religioonidest peaksime rohkem teadma, algteadmisi neist asjust tuleks anda juba koolis. Pigem mitte religiooni- või usuõpetuse raamides. Kuigi ma ei arva, et pakutud religiooniõpetus meie rahvast rikuks või vastupidi – eetilisest kriisist päästaks. Oleks minu teha, tooksin koolidesse vabatahtliku usuõpetuse, mille eest hoolitseksid kirik ja teised usuorganisatsioonid (riigi toega), ja neile, kes sellist õpetust ei soovi, midagi Soome maailmavaateõpetuse taolist. See oleks sobiv kompromiss, näib aga, et meil on piisavalt neid, kes siin kompromissi ei soovi. Võib-olla sellepärast, et on harjunud ühe ideoloogia ainuvõimuga.

Mis tööd tegi Agu Sisask 1980. aastate algul, teab tema paremini. Mina õpetasin vaikselt Tartu ülikooli tõlkekabinetis Euroopa kultuurilugu, peatudes eriti religioonilool, millest noored suurt ei teadnud. Rääkisin tudengitele päris põhjalikult Piiblist, selle tekkimisest, kristlusest, kirikuisadest, kristoloogiast, kristlike dogmade arengust ja muust, mida läänemaise kirjanduse tõlkija peab teadma. Ootasin, millal tulevad süüdistused, et tahan ülikooli teoloogiat tagasi tuua. Aga enne tuli perestroika. Nii et võiksin end pidada endiseks religiooniõpetajaks. Võib-olla esimeseks pärast 1944. aastat. Vahest võiksin mõnele nooremale kolleegile kogemusigi jagada. Näiteks sellest, kuidas kristlane ja usklik olemata kristlusest ja teistest religioonidest korrektselt, piisava respekti ja sisseelamisega rääkida. Kuidas religioonist rääkida kultuuriloo raamides, mis on minu meelest praeguses olukorras kõige mõistlikum lahendus.

 

Eesti Päevaleht