[text]
Täna on
Ott Heinapuu

Postimees
http://www.postimees.ee/index.html?number=529&op=lugu&id=61472
reede, 14.06.2002
Arvamus 

Eestis on saabumas usuvabaduse lõpp 

Minu lemmikparagrahv põhiseaduses on 40, milles öeldakse, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ja et riigikirikut polevat. Ainult et selle peale kiputakse liiga tihti vilistama.

Vaadates usuvabaduse ajalugu Eestis, tundub, et umbes aastani 1200 kehtis siin usuvabadus, 1227-1918 oli ristiusk riigiusuks, 1920-1940 taastati usuvabadus, 1940-1991 kiusati uskusid taga, mõnda rohkem, mõnda vähem. 1992. aasta põhiseadusega kehtestati jälle usuvabadus, mis lõpeb 2002. aastal vastu võetud kirikute ja koguduste seadusega. Siitpeale algab ristiusu eelistatud kohtlemine.

Varasemates redaktsioonides oli selle seaduse nimi usuliste ühenduste seadus, sest selle menetlemisel küsiti ka muu-usuliste arvamust ning jõuti kõiki rahuldava kompromissini. Ootamatult muutus seadus aga kirikute ja koguduste seaduseks, milles nõutakse, et usuühingud peavad kandma kristlikke nimetusi «kirik» või «kogudus».

Kõik need usuühingud, mille nimetuses neid sõnu pole, kuuluvad 2004. aastal sundlõpetamisele. Lisaks annab seadus episkopaalse ülesehitusega kirikutele rohkem õigusi kui muudele.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda esitas seepeale õiguskantslerile avalduse, milles palus kontrollida seaduse vastavust põhiseadusele.

Riigikogu õiguskomisjoni liige Jüri Adams aga püüdis intervjuus raadiojaamale Vaba Euroopa seadusandjat õigustada. Eriti kummaline tundus tema argument, et ühe koguduse pärast ei hakata seadust ümber tegema.

Esiteks ei paista Adams tundvat põhiseadust: kui seadus ahistab kas või ühegi inimese põhiseaduslikke õigusi, tuleb seda muuta.

Teiseks on Usuliste Ühenduste Ümarlaua liikmed saatnud Eesti Vabariigi presidendile kirja, et seadust välja ei kuulutataks. Kirjale kirjutasid alla Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, budistlik usuühing, Eesti Islami Kogudus ja baha’ide kogudus, seega enamik Eesti Vabariigis tegutsevaid mittekristlikke usulisi ühendusi.

Koopia sellest saadeti ka Riigikogu õiguskomisjonile ning kellelegi peale Adamsi ei paista see saladus olevat.

Igati euroopalik oleks ka riigikirik (kui see põhiseaduses kirjas on). Soomes on neid koguni kaks tükki. Küsimus on selles, kas Eesti, mis ristiusustati muust Euroopast palju hiljem, peab ikka ilmtingimata euroopalikest tavadest kinni pidama rohkem kui oma põhiseadusest.

Tegelikult meenutab mõne usundi või konfessiooni süstemaatiline eelistamine teistele usuvabaduse sildi all pigem muid Ida-Euroopa postkommunistlikke rezhiime kui arenenud demokraatiaga Lääne-Euroopat.

Võrdluseks võiks tuua Venemaal kehtivat ususeadust, mille järgi on mõned ristiusu konfessioonid, budism ja islam «Venemaa usud», keda seaduse järgi muude uskkondadega võrreldes eelistatakse.

See tähendab muu hulgas ka seda, et nii traditsioonilisi kohalikke uske (näiteks mari usk, udmurdi usk) kui Venemaal alles hiljuti kanda kinnitanud uske (baptistid, mormoonid) on võimalik ühtemoodi taga kiusata ja nende institutsionaliseerumist bürokraatlikult takistada.

Samamoodi hiilib Serbia väikestviisi riigikiriku kehtestamise poole.

Tundub olevat sedamoodi, et ristiusu kirikud tahavad nii siin kui seal võtta komparteist jäänud ideoloogiamonopoli tühja kohta endale.