[text]
Täna on

Ahto Kaasik
Maavalla Koja Kirjutaja

Õpetajate Leht, nr 46, lk 6-7
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2002/13.12.02/dialoog/1.shtml

reede, 13.12.2002
Haridusdialoog


Usuvabadus Eesti moodi

Eesti Vabariigi ametlikuks ideoloogiaks näib yha enam muutuvat kristlus. Paraku on see vähemuse ideoloogia, sedastab Ahto Kaasik, enamuse hulka aga kuulub ka selle maa põlisrahvas. Kas ristisõda jätkub? 

Eesti rahvas elab teadmises, et meil kui demokraatlikus riigis ei saa olla ideoloogilist surutist. Samas leidub märke, mis näitavad, et kodanikuvabadustega pole kõik korras. Võtmata siinkohal sõna yhegi usundi poolt või vastu, tuleb teravalt kritiseerida riigi suutmatust tagada võrdset kohtlemist ja usuvabadust.

15. novembril kogunes Tallinnas Eesti mittekristlikke usundeid yhendav Usuliste Yhenduste Ymarlaud. Sinna kuuluvad taara- ja maausuliste, budistide, muhameedlaste, krišnaiidide ja bahá’ide organisatsioonide esindajad. Ymarlaua tõi kokku mure usu- ja kodanikuvabaduste halvenemise pärast. Riik kohtleb oma rahva ilmalikku ja mittekristlikku enamust nõnda, nagu oleks see vähemus; kristlikku vähemusse suhtutakse aga kui võidukasse enamusse.

Usuliste Yhenduste Ymarlaud tõi välja neli põhilist valdkonda, kus väljendub riigipoolne ebavõrdne kohtlemine – need on seadusandlus, riigieelarvelised eraldised, usuõpetuse ja kaplanaadi küsimused.

Seadusandlusest

Eesti seadused ahistavad mittekristlasi. Tänavu vastu võetud kirikute ja koguduste seadus lööb kristlased ja mittekristlased selgelt kahte lehte. Seaduse kohaselt on vaid kirikutel õigus asutada kloostreid ja kogudusi ning kogudusi jagada. Kogudused ja koguduste liidud, kuhu kuuluvad mittekristlased, seda teha ei saa.

Seadus kasutab vaid kristlikku, s.o yhe usuvoolu terminoloogiat – kirik, kogudus ja klooster. Ometigi saaks kasutada kõikidele vastuvõetavaid, erapooletuid ja ilmalikke termineid. Koguduse asemel usuline yhendus, kiriku ja koguduste liidu asemel usuliste yhenduste liit ning kloostri asemel yhiseluline usuline yhendus.

Käesoleva aasta augustini kehtinud kirikute ja koguduste seadus lubas usulistel yhendustel kasutada ametlikus nimetuses omanimesid, alates 1.08.2004 on see keelatud. Hoolimata mittekristlaste protestidest pandi seadusesse säte, mis kohustab nende usulisi yhendusi oma nimes kasutama sõnu „kogudus“ või „koguduste liit“. Näiteks Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Kojast peaks saama Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Kogudus ning Maavalla Kojast Maavalla Koguduste Liit. Paraku on tegemist kristliku terminiga, mida Maavalla Koda ja selle liikmeskojad usulistel põhjustel ei saa kasutada. Et sõna kogudus on kristlik termin, kinnitavad ka filoloogiadoktorid Kristiina Ross ja Tõnu Seilenthal. Kui seadusesse muudatusi ei tehta, peavad taara- ja maausulised 2004. aastal oma legaalse tegevuse lõpetama.

Perekonnaseadust täiendati nõnda, et vaimulikele anti õigus registreerida ametlikke abielusid. Seega loovutas riik kristlastele taas yhe oma kohustustest ja õigustest. Mittekristlastele pole vastav kord vastuvõetav, kuna näiteks maausulistel ja bahá’idel ei sõlmi abielu vaimulik. Niisiis pole Eesti põlisrahval võimalik maarahva tavaõiguse kohaselt sõlmitud abielusid legaalselt registreerida.

Eesti seadustik ei käsitle oma põlisrahva, s.o maarahva pyhapaikasid, hiisi, pyhade kohtadena. Omandireformi seaduse kohaselt on kirikute, palvemajade jms hoonete alune ja neid teenindav maa sakraalmaa, kuid hiite maa ei ole. Riigi yhemõtteline sõnum tundub olevat, et maausku pole vaja. Hakake kristlasteks, siis annab riik teile kenasti remonditud hooned, vabastab teid maamaksust ning kaitseb teie huve vanglas, sõjaväes ja kus iganes.

Riigieelarvest

Riik arendab maksumaksja raha eest kristlikke struktuure ja aitab kaasa misjonile, kusjuures Eesti elanikkonna mittekristlik enamus maksab enda usulise pööramise omast taskust kinni. Järgmisel aastal saavad kristlikud struktuurid riigieelarvest laias laastus 70 miljonit krooni, näiteks Eesti Apostlik Õigeusu Kirik 20 miljonit ja Kirikute Nõukogu 3,9 miljonit. Maksumaksja taskust võtavad raha ka kaplanid, usuõpetajad, kristlik sotsiaalhoolekanne jm. Samal ajal kerjavad riigihaiglad, näiteks Tallinna lastehaigla, hädavajalike seadmete ostmiseks raha (vt reklaami „Kingi neile elu!“). Haigekassal pole raha, et soetada vaegkuuljatest lastele kõrvaimplantaate - õigeaegse abi puudumisel nad ei saagi kuuljaks.

Kymneid miljoneid riigi raha libistatakse yhe usuvoolu kaukasse. Mittekristlikud usuyhingud pole saanud sentigi. Tõttöelda pole pidanud eetiliseks kysidagi.

Miljoneid kulub ka kirikuhoonete renoveerimiseks. Jah, kõigile on selge, et tegemist on ajaloo- ja arhitektuurimälestistega. Säilitame neid samasuguse enesestmõistetavusega, nagu säilitaksime islami mošeid ja keldi menhire, kui need siin asuksid. Paraku jääb mõistetamatuks, miks riik ei hooli hiitest. Õblukese muinsus- või looduskaitse alla on võetud vaid tyhine osa maarahva pyhadest kohtadest. Kes peaks neid uurima, kaitsma ja korrastama? Hiied hävivad uusehitiste ja maaparanduse all või lõigatakse puiduks. Kuna hiisi pole kompleksselt uuritud, kaotab senikogutud hiiepärimus tasapisi mõtte. Koos põlisasustuse kadumisega kaob võimalus paljusid pyhakohti maastikul fikseerida.

Kaplanaadist

Selleks, et tagada „usuvabadust“, on riik asutanud vanglatesse ja sõjaväkke kaplanaadi. Kaplan on kristlik vaimulik, kes töötab hingehoidjana, kuid mitte ainult - väljaõppe-, side-, teabeohvitserina annab ta ka rivilisi käsklusi. Kõik on näinud paraade, kus kaplan käsutab sõdureid „Mytsid peast!“ ja hakkab palvetama kristlaste jumala poole. Ja kuuletuma peavad kõik, ka sõdurite mittekristlik enamus. Kuuletuma sunnib sõjaväemäärustik ja hirm kartsa sattuda.

Sõjaväes saab praegu maksumaksja taskust palka 19 kaplanit, vanglates on vaimulike arvuks plaanitud 23. Taas dikteerib kristlik vähemus mängureeglid. Olukord on absurdne, sest sõdurid ja vangid vajaksid hingepyydjate asemel hoopis psyhholooge. Nende jaoks aga riigil raha pole!

Religiooniõpetusest

Paari aasta eest tegid nii kirikujuhid, peaminister Mart Laar kui ka siseminister Tarmo Loodus kohustuslikku usuõpetust pooldavaid avaldusi. Usuliste Yhenduste Ymarlaud sekkus asjasse ning toona jäi piiblitund kohustuslikuks tegemata. Fakultatiivne usuõpetus toimub aga yldhariduskoolides edasi. Seejuures on usuõpetuse ainekava valdavalt kristlik ning õpetajad on hariduse saanud protestantlikes kõrgkoolides. Haridusministeerium pole kuulda võtnud mittekristlaste ettepanekut teha religiooniõppe kysimustes koostööd. Koostööd tehakse vaid kristlastega.

Vastavalt kehtivale korrale saab religiooniõpetuse õpetajaks õppida Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja lisaerialana EELK Usuteaduste Instituudis, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris, Eesti Evangeelsete Kristlaste Baptistide Liidu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja Tartu Teoloogiaakadeemias. Viimased neli lähtuvad kuuluvuse tõttu kristlikust paradigmast. Kuid ka TÜ usuteaduskonna veebileht kuulutab, et seal õpitakse „kristlikku teoloogiat erilise rõhuasetusega evangeelsele teoloogiale. Eesti levinuimad protestantlikud konfessioonid on luterlus ja baptism. Seega õpitakse TÜ usuteaduskonnas eelkõige tundma Jumala olemuse evangeelset tõlgendust, vastavaid kiriku- ja dogmadeloolisi allikaid, kristluse ja inimühiskonna omavahelisi seoseid.” Seega pole kahtlust, et riik arendab maksumaksja raha eest yldhariduskoolides kristlikku misjonit. Tegemist on usuvabaduse rikkumisega.

Isegi kui haridusministeerium suudaks koostada tõeliselt erapoolikud, ylevaatlikud ja laste ealisi iseärasusi arvestavad religiooniloo õppekavad, jääksid õpetajateks ikkagi kristliku maailmavaate ja/või haridusega inimesed. Lisaks on ministeerium täiendkoolitanud luterlikke pastoreid religiooniõpetajateks. Maailmavaatelistel põhjustel pole need inimesed reeglina suutelised vahendama religioonilugu ilmalikult, s.t erapooletult. Riik ei saagi seda nõuda, sest nõnda rikuks ta usuvabadust. Vastavalt oma usulistele tõekspidamistele ei tohi kristlane tunnistada teiste jumalate olemasolu, samas on ta kohustatud kuulutama “uskmatutele” oma subjektiivset, s.o kristlikku tõde. Erapooletu ja ylevaatlik religiooniõpetus on praeguse õppesysteemi järgi täitumatu unistus.

Koolivägivallast ja usuõpetusest

Väide, et kristlik religioonilugu parandab laste ja yhiskonna moraalset ja eetilist taset, ei veena mittekristlast. Selles väites paneb kahtlema seegi, et neis Euroopa või Ameerika koolides, kus antakse religiooniõpetust, on koolivägivalda palju rohkem ja see on jõhkram kui Eestis. Jaapanis taas, kus religiooniõpetust yldhariduskoolides pole, esineb koolivägivalda tunduvalt vähem.

Eestistki võib tuua näiteid, kus vabatahtlik religiooniõpetus on põhjustanud vägivaldset käitumist. Aseri Keskkoolis oli vastav õppeaine veel paari aasta eest tunniplaanis. Kristlasest õpetaja käe all kasvas aasta-paariga laste kristlik eetika sedavõrd, et maausuliste last hakati erinevate veendumuste pärast pilkama ja kiusama. Kiusajateks olid ilmalike perede lapsed, kristlike perede lapsed säilitasid yldinimliku väärikuse ega langenud uskudevahelisse vaenu. Nyyd, kui Aseri koolis pole mõned aastad enam usuõpetust antud, pole enam märgata ka mingit usuvaenu. Järelikult on kristlik, budistlik, maausuline vms kasvatus head, kui seda jagatakse loomulikus keskkonnas, kodus. Tõstes religioonialase kasvatuse loomulikust kontekstist välja – kooli, saadakse hoopis vastupidiseid tulemusi, lisaks raisatakse maksumaksja raha.

Vaevalt keegi eitab, et religioonialased teadmised on vajalikud. Kysimus on selles, kuidas neid teadmisi jagada. Religiooniõpetaja ei saa tulla kristlikust, muhameedlikust, maausulisest vms usundi õppeasutusest, tarvis on täiesti teistsugust lähenemist. Usuliste Yhenduste Ymarlaud on juba teinud haridusministeeriumile ettepaneku, et laiendataks religiooniõpetuse osa yldhariduskooli ajaloo ning kodanikuõpetuse ainekavades. Mõistagi tuleks yhtlasi kaotada ära religiooniõpetus kui omaette õppeaine. Seejuures säilib ju igal usulisel yhendusel võimalus avada oma pyhapäeva- jm koole ning jagada seal omi arusaamasid religiooniloost, tõest ja moraalist. See toimuks aga juba koguduste oma kulul, heaks näiteks on Tartu katoliiklik kool.

Riik liigub kristliku apartheidi suunas

17. oktoobril, kohalike omavalitsuste valimiste eelõhtul, sõlmisid Eesti Vabariigi peaminister Siim Kallas ja Eesti Kirikute Nõukogu esimees Einar Soone yhishuvide protokolli. Valitsus kohustub tagama kaplanite ja usuõpetajate riikliku koolitustellimuse, kaplanaadi asutamise lennuväljadel, raudteejaamades ja politseis ning yleriigilise kristliku sotsiaalhoolekandevõrgu rajamise. Jätkub ja syveneb koostöö usuõpetuse andmisel ja kristlike saadete eetrisse laskmisel. Ja mis ehk kõige olulisem - protokoll kohustab ministeeriume EKNga kristluse arendamisel koostööd tegema.

Enam ei sõltu riigikristluse saatus sellest, kas siseminister või peaminister on parasjagu luterlased. Pärast yhishuvide protokolli sõlmimist on kristlike struktuuride arendamine ja kristliku ideoloogia levitamine terve valitsuse asi. Kristlike lobistide ja valitsuse koostöö võib viia usulise apartheidini.