Berk Vaher
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee/viewdoc/42730B8851BD29DEC2256C0D005CCC2C
neljapäev, 07.08.2002
Areen/Ühiskond
Mõtted usuvabadusest
Literaat Berk Vaher nõuab võrdseid võimalusi kõigile Eestis levinud usunditele.
Usuvabadusega on Eestis riukalised lood. Ühelt poolt ei ole justkui ühegi usuliikumise tagakiusamist märgata. Ka kirikud ja sektid ise ei pea omavahel lahinguid – vähemalt mitte tänavatel; madinat on küll meediasse kajanud õigeusu kirikust, aga kuuldavasti hoopiski mitte religioossetel põhjustel. Samas võib aga ikka aeg-ajalt kuulda, et satanistidel on probleeme endi riikliku “akrediteerimisega”; et mošee ehitamine Tallinna jääb aina kõiksugu ebamääraste ettekäänete taha; et mõni vald kavatseb maausuliste hiit maha raiuda, tajumata paiga pühadust. Ning ikka leidub ristiusku kodanikke, kes kurdavad ohtlike igandite ja võõrmõjude sissetungi “kristlikku eesti kultuuri”.
Enamik “uskmatuid” ei tee peaaegu ühelgi juhul teist nägu. Kui mõne usulahu hääl teistest väga valjult üle hakkab käima ja lausa ilmalikku ruumi tungib, siis tõmbab ilmik end kerra nagu siil ja turritab okkaid, et misjonitööd endast eemal hoida. See tõrje ei ole kedagi püsivalt diskrimineerima mõeldud: kristlased saavad sama mõõduga kui paganad – esimeste vastu ärkab ilmikus pagan, teiste vastu kristlane. Kui rahurikkuja on eemale peletatud, laseb peletaja okkad longu, usuline hoiak hägustub.
Ehk siis – usuvabadusega on meil nii nagu iga muu vabadusega. Enamasti on see ikka vabadus millestki, mitte vabadus millekski. Eestlase suhe religiooni kipub pahatihti olema sama mis suhe võimuorganitesse – kui silma ei hakka, elamist ei sega, las olla. Aga see ei ole vaba rahva ja inimese suhe. Tõeliselt vaba inimene ei peida pääd uneliiva alla, vaid osaleb ise elukeskkonna kujundamises. Mõjutades võimuorganite tööd – ning ka tagades mõtteviiside loovat paljusust sellega, et seisab tegeliku usuvabaduse eest.
Hiljuti anti usuühingute registreerimine siseministeeriumi pädevusest kohalike kohtute pädevusse. Oma elukeskkonna vaimsuse üle otsustamine tuli tavakodanikule lähemale. Kuid kas kodanik oskab seda kinki hinnata ja kasutada – või rahuldub ikka olukorraga, kus usuliikumiste tegevust justkui pole argielus tunda, kuid tegelikult väänavad dominantsed usuliikumised hiljukesi põhisäädust ja süvendavad usulist ebavõrdsust, häälestades inimesi järk-järgult umbusklikuks, teiste religioonide suhtes vaenulikuks?
Eesti meedia on kristluse poole lopakil. Aga kuna usuteemade osakaal on meedias üsna tühine, ei paista see kallak hõlpsasti silma. Miks ei võiks religioonil olla oma igapäevast püsilehekülge nagu majandusel, kultuuril ja spordil? Ah et liiga isiklik teema? Ent ka poliitika on koos religiooni ja seksiga kuulunud teemadekolmikusse, mida hääs seltskonnas ei peaks arutama, kuid on ometi endale püsikajastuse kindlustanud.
Praegu on oma rubriik (kuukülg) Postimehes ainult luterlastel – Eesti Luterlikul Tunnil on aga ka kirikuelusaated raadios ja televisioonis. Need meediaväljundid on enamasti ära kasutatud kõrgel vaimsel tasemel, kuid siiski mõneti kitsilt. Avatus teistsuguste mõtteviisidega suhestumiseks leiab küll manifesteerimist, kuid neid teisi mõtteviise tajutakse siiski (paratamatult?) läbi oma prisma ja sõnavara. Ning ikka näitab Eesti meedia maausulisi valdavalt anakronistlike veidrikena, krišnaiite eksootilise estraaditrupina, sataniste lausa eluohtlike hälvikutena – ja Eesti moslemid vaikib üldse maha. Väga raske on tuvastada kristlastes reaalset tahet oma pisukest monopoli õiglaselt teistega jagada.
Mõistagi tuleks vältida lahmivaid üldistusi. Kõik luterlased ei mõtle ühtmoodi, saati siis kõik kristlased. Tervistav oli lugeda roomakatoliiklase Sten A. Hankewitzi vastulauset Eesti Kristlikule Rahvaerakonnale Rakvere tarva sissepühitsemise asjus (EPL, 5. juuni; loodetavasti ärgitab see Eesti roomakatoliiklasi laiemalt ristiusu kirikute valupunkte käsitlema – tahaksin kindlasti näha avalikku hukkamõistukirja neile ringkondadele, kes taotlevad andestust Ameerika pedofiil-pappidele). Minu meelest on enesestmõistetav, et kui president või mõni muu kõrge riigiametnik jõuluajal kristlikus kirikus käib, siis on tal samavõrd voli suvel maausumaiku riitusel osaleda (ning korraldajad ei pruugiks rituaali pelgaks folk-show’ks vabandada). Kõrge riigiametnik peaks andma oma juuresolekuga hääkskiidu kõigile seda maad positiivselt mõjutavatele kõiksuskaemustele. Ja samas oma juuresoleku tagasihoidlikkusega fikseerima usulise riituse piirid. Eestis on ilmalik ja vaimulik võim lahus ning mõtteviiside loova paljususe huvides peab see nii jäämagi.
Ning seetõttu on absurdne, kui mõni poliitiline erakond kujundab oma ideoloogia mõnest usulahust lähtuvalt. Erakond peab ju võimule saades sääduse piires kaitsma kõigi kodanike huve ja maailmapilte! Siiski lööb eestlase immuunsus ideoloogiate suhtes välja ka reageeringuis usupõhistele erakondadele. Kristlik Rahvapartei on jäänud künnisealuseks – ning mil iganes Isamaaliit on rõhutanud, et on kristlik-demokraatlik erakond, peletab ta mitmeid potentsiaalseid liikmeid-hääletajaid eemale (vähemasti minu tutvusringkonnas, noorepoolsete haritlaste seas). Paraku tähendab see eemaletõmbumine ka üldist ühiskondliku aktiivsuse langust. Koos pesuveega visatakse välja ka laps, koos “kristlikuga” “demokraatlik”. Õppetund on ilmne: poliitilise erakonna suhtumine religiooni saab Eestis olla vaid pluralistlik, usuvabadust toetav.
Eesti kristlikel kirikutel (kui siiski usuasjus monopoli omaval ringkonnal) on aukohus sellele toetusele kaasa aidata. Loodetavasti pole ühelgi mõistlikul inimesel siis enam põhjust siunata kristlust “vere ja mõõgaga tulnuks”. On vägagi tõenäoline, et ka ilma ristisõdadeta oleks ristiusk siinmail kanda kinnitanud – ehkki vast suuremas harmoonias kohaliku pärimusega. See harmoonia tuleb nüüd ometi saavutada. Tasuks siiski meeles pidada, et institutsioonina on kristlikud kirikud Eestis külalised, samas kui maausulised on siin kodus. Ning külalisel, kui tahes omaksvõetul, ei ole voli peremehega ülbitseda. Tasuks meeles pidada, et usuvabadus tähendab iga usundi võrdset eluõigust iga uskuja inimlikkuse määral – sel määral, mil iga uskuja oma elukeskkonda hingeliselt rikastab. Teiste usundite alavääristamine on aga elukeskkonna hingeline vaesestamine.
Eesti kultuur ei ole ainult kristlik kultuur. Eesti kultuur on kõigi siinsete usundite kultuur. Eesti kultuur on usuvabaduse kultuur ning iga mõistlik ühiskonnategelane, olgu usklik või mitte, peaks seda usuvabadust kaitsma ja arendama – et kaitsta ja arendada Eesti kultuuri vabadust.