[text]
Täna on

89fdd55fe21cd36cac94bf695ba3c59e_w320.jpgEnamik meist rõõmustab alanud pikal nädalavahetusel vabade päevade ja perega veedetud aja yle. Varasemad kysitlused on näidanud, et suurema osa eestlaste jaoks on algavad pyhad muna- ja kevadpyha, mil värvitakse ja koksitakse iidse  tava kohaselt mune. Munapyhaga on seotud hulk teisigi tavasid, mis aitavad tuua tervist ja elurõõmu.

Munapyha, kiigepyha, suur pyha ehk enipäiv on maarahva vana kevadpyha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pyhade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.

On looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning yhtlasi märk sellest. Kevadpyha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna.  Munapyha on yks aastaringi väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapyha suvistepyhal.

Taiad. Munapyha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimise sõnu vaata urbepäeva jutu juurest.

Pestakse nägu puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. Pesemine teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene pysib kaua noor, tema silmad aga terved ja teravad. Pesuvett on pyytud tuua jõest, ojast või allikast. Pärnu kandis on vesi toodud juba laupäeva õhtul, et majavaimud ööl enne munapyha juua saaksid.

Kõneldakse, et munapyha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällytäb. Et seda näha, tõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sygavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päikese jõust. Liivlastel kaasneb sama kombega lindude äratamine ja mereemale kahjamine.

be5d75e15a2cc036b0f516c82191dcdc_w320.jpgLõuna- ja Lääne-Maavallas algab munapyhal kiigeaeg. Pyhade ajal kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haiged kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel sääskede ja kihulaste eest.

Kylmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapyhal tingimata saama. Päevgi kiigub munapyha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille viis sobib kiige aeglase käiguga. Lõuna-Maavalla kiigeaeg on lyhike, kohati kestab see vaid munapyha, teisal kuni suvisteni.

Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapyhal lauda hypatud. Selleks pannakse tugev laud yle paku, kummassegi otsa seisab yks inimene ja hakatakse siis teineteist vaheldumisi õhku hyppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.

Tööd. Kuigi munapyhal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral myristaks Uku suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pyhadega ei lubatud tuba pyhkida, et õnne (põrandal olev vägi või hinged) koos sodiga ära ei pyhitaks.

Toit. Peale munade on tavaliseks munapyha toiduks munavõi ja munapuder. Maavalla ida- ja lõunaservas on valmistatud lisaks tavapäraseid hingedele mõeldud toite - näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapyhadel jäetud söök ja õlu koos põleva kyynlaga lauale nagu jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapyhal esivanemate hingi tangupudruga.

d0e9e5481d3953af96b4cd8229e27546_w320.jpgMuna on korraga toit, väeallikas ning märk elujõust ja maailma loomisest. Elu loob end aina uuesti ja munapyha aitab seda meeles hoida. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja lindude munad on aidanud inimesel hinge sees hoida. Veel sadakonna aasta  eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.

Oluline on märkida, et esivanemad on käskinud väga hoolikalt jälgida, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei tohi hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat tabab pikne (Uku karistus) või muud õnnetused.

Munapyha hommikul tuuakse õuest linnulaaste. Selleks haaratakse puuriida juurest syletäis laaste või puid ning tuuakse jooksujalu tuppa. Kevadpyhade aegne linnulaastude toomine annab toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud. Linnulaastude toomine ja linnupesade leidmine annab ka yldise leiuõnne või lihtsalt õnne.

Muna värvimine, eriti punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.

Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.

684fbd1de736a1afe68d9e4f6a554603_w320.jpgMunamängud. Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.

Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tytarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tyli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, synnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.

 

 


898332b882d33325fb528663dc29887f_w320.jpgMunaveeretus ehk munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse mune. Mängu hakatuseks veeretatakse väljakule yks või mitu yhismuna. Edasi veeretavad mängijad kordamööda yhe muna korraga. Kui veerev muna puutub yht või mitut maas olevat muna, saab veeretaja need endale ning võtab yles ka enda veerema pandud muna. Seejärel tuleb veeretama järgmine mängija.  Kui veerev muna mänguväljal olevaid mune ei puuduta, jääb see maha ning veeretama tuleb järgmine mängija.

 

Munapyha ja kristlus. Kuigi munapyha ise on põline loodususuline pyha on ta ajaloos liikunud samale ajale kirikliku ylestõusmispyhaga. Yhelt poolt soovisid kirikuvõimud hõivata põlisrahvaste rõõmsat kevadpyha. Teisalt said meie esivanemad möödunud okupatsioonisajandeil oma pyhadekombeid järgida eeksätt siis, kui võõrvõimud puhkamiseks loa andsid. Nii arvestatakse igal kevadel Jeesuse ristilöömist ning ylestõusmist, aga ka munapyha aega yhtemoodi loodusjõudude liikumise järgi - see on esimesel täiskuulähedasel pyhapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. Munapyha on iidne kevadpyha, millele kirik lisas oma tähenduse. Kirikukalendris on munapyha paasa-, ylestõusmis- ehk lihavõttepyha ja sellega tähistatakse Jeesus Kristuse ristipuul hukkamist, surnuist ylestõusmist ja kehalikul kujul taevasse lendamist. Praegusele pööripäevast ja täiskuust sõltuvale liikuvale päevale otsustati tähtpäev määrata kirikukogu poliitilise otsusega.

 

Vadjas vaadati enipäivä varahommikul päikesetõusu. Munad värviti tavaliselt punaseks. Neid anti poisikestele, kes olid urbepäeval urbimas käinud ning tervitamisel vastutulijale. Kui veeretamismängus läks muna katki, söödi see yhiselt. Samuti kui mujal Maavallas, said kiige ehitajad Vadjas tydrukutelt tasuks mune.

Munapyhal hakati kiikuma. Kiigel lauldi erilisi laule, mis sarnanevad muu maarahva, isuri ja soome kiigelauludele. Kiikumas käidi suvistepyhani, kohati kauemgi. Yksteist kasteti veega, sest see puhastab ja toob tervist.

 

Liivis on tähelepanuväärseimaks munapyha tavaks varahommikune lindude äratamine. Võetakse kaasa häid sööke ja minnakse mere äärde kynkale, kus pystitatakse ja ehitakse nn lindude kuusk. Seal syyakse ja lauldakse loitsulaule, et peletada eeloleval ajal eemale kõik halb ning manada aina head.

Enne lindude tervitamist valati mereemale vette viina ja visati suhkrut ja saia. Seejuures sõnuti: “Võta nyyd, mereema, kui sulle antakse, ära võta siis, kui sulle ei anta!”.

“Lihavõtte hommikul minu vanaema võttis mind ja oma muud lapselapsed käekõrva yteldes: “Tulge nyyd, lapsed, tulge nyyd, läheme kevadele vastu!” Vanaema viis meid rannakynkale, kus oli ehitud kuusk maa sisse pistetud. Sääl vanaema ise laulis ja laskis meid lapsi kah laulda: “Tši-tšo, linnukesed, tši-tšo, linnukesed, nyyd teie aeg on yles tõusta! Suured lestad meie merre, väikesed lestad mujale merre! Hääd ilmad meie poole, tormid-rahed mujale poole!” Kui olime lõpetanud laulu, igayks sai pala saia ja suure kakutyki ja muid maiusasju. Me pidime ise sööma ja linnukeste toiduks (“lihaks”) panema kuuse okstele.” Loorits 2000, 241.

Varahommikul on toodud ka linnulaaste ja pestud allikaveega nägu, et saada valget jumet.

Kuuse- või kadaokstega (nn linnupõõsad) kaunistatatakse maju, põlde ja paate. Selleks päevaks tehakse kiik ja kiigutakse.

 

Soomes on ööl vastu munapyha tehtud mõnes piirkonnas viljapõllul lõkketuld, mille ymber hulgakesi mängiti ja lõbutseti. Seega õnnisttai karja ja viljakasvu.

Soomeski on tavaks minna vaatama, kuidas päike tõustes tantsib. Seejuures on vahel tehtud pikki matku, et pääseda võimalikult kõrgele. Tõusva päikese ilme järgi ennustatakse eelolevat suve ja saaki. Näiteks sombune hommik ennustab kylma, kirgas hommik taas head marjasaaki.

Et eeloleval kevadel leiaks linnupesi, on lapsed varahommikul toonud sylega tuppa laaste. Samal eesmärgil on katsutud pullide mune.

Varahommikul enne varese kraaksumist toodi ojast vett ja pesti sellega juukseid, et saada suveks terved juuksed ja valge jume. Pesuvett nimetati vareseveeks. Vee võtmisel on manatud: “varese vett varastan”. Kui vesi õnnestus tuua koju ilma varese kraaksumist kuulmata, arvati, et linnud õnnestus ära petta.

Et saada suveks haavamatud ja tugevad jalad, astuti tõustes raudesemele või pyhiti terariistaga jalapõhju.

Lõuna-Soomes valmistati munapyhaks haoaiad, kuhu ehitati kiik või pandi hyppelaud.

Munapyha esmaspäeval toimusid varem suured tantsupeod, kuhu noori kogunes mitmest kylast.

Ersa ja mokša keeles nimetatakse munapyha suureks päevaks nagu Marimaal suurt neljapäeva. Varem on toimunud sel päeval rikkaliku toiduvalikuga palvus. Kodusel palvusel pöörduti “suure päeva jumala” poole, ning pandi koldesse leiva- ja lihatykke. Palvusel kummardatakse põhja, kolde ja läve suunas. Mehed kogunevad hiljem kusagil talus meejoogi ehk mõdu-peole.

Kodud on hoolikalt puhastatud ja ehitud roo- või õlekroonidega.

Munapyhaks ehitatakse kiik. Suurem kiikumine algab 3. päeval peale munapyha. Kiige juures veeretatakse pyhademune. Mune värvitakse sibulakoortega.

Neiu, kes kehastab suurt pyha või taevajumala tytart, võtavad teised neiud kyla idaväraval vastu lauluga, talle pakutakse õlut ja saadetakse yhiselt kylla. Pyhade ärasaatmisel saadetakse taevajumala tytar kostitamise ja laulmise järel kylast lääne suunas. Selle toimingu juurde kuulus kohati kase ehtimine riideribade ja munakoortega.

Marimaal peetakse munapyha (suur päev) suurel neljapäeval. Vaata vaikse nädala juttu.

Kokkuvõtvalt, kui keegi tahab pidada munapyhi maarahva kombel, siis enne pyha tuleks koristada eluruumid, käia saunas ja värvida munad. Pyhadehommikul urbida oma peret, tervitada tõusvat päikest, olla heledas puhtas riides, puhata ja koksida mune. Lõuna ja lääne pool tasub pyhapäeval kiikuma minna, Virumaal ja Harjumaal võiks aga võimaluse korral proovida lauahyppamist.

Vaata lisaks munapyha pärimust


Ahto Kaasik