[text]
Täna on

b_250_168_16777215_00_images_v6ilill_6973_RemoSavisaar.jpgNeljapäeval, 10. lehekuud on Maaema synnipäev, mis kannab rahvakalendris ka maahingause ja suure ristipäeva nime. Maahingausel maa puhkab ning jäetakse rahule. Enesest ning esivanemate pärandist lugu pidav inimene ei tee sel päeval mingeid mullatöid, ei niida rohtu, ei raiu ega murra puid ning ei tee maa peale tuld. Maaema ja vanajumal tahavad maahingausel rahu saada.

Vadja maarahva juures on säilinud päeva põline nimetus maaentšäyzspäivä, mis tähendab maa hingamise ehk maa puhkamise päeva. See on päev, mil kogu maa ja maast kasvav on pyha, maa puhkab. Sarnane tähendus on sel päeval ka ylejäänud Maavallas.
 
Maahingause pyhadust rõhutab kõnekäänd, et sel päeval ei kasva rohi ja lind ei tee pesa. Teatakse sedagi, et maahingausel pole mõtet leiba ega taari teha, see lihtsalt ei lähe hapuks. Koos maaga puhkab kõik elav ja peaks puhkama ka inimene.
 
Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi kynda, kaevata, kylvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lyya. Murul ei tohi isegi magada. Mitte yksnes maa, vaid ka kõik puud on maahingausel pyhad nagu hiies, seetõttu ei kõlba oksagi murda. Jõhvis on öeldud, et kes ristipäeval lille murrab, selle majale tuleb õnnetus. Simunas on kõneldud, et sel päeval murtud okste ja lillede haavast hakkab verd voolama.

Keelatud on tööd, mida tehakse noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja kudumisvarrastega. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja myrinat. Pikne, kõu, uku, äikene, vanajumal ehk taevaisa tahab, et inimesed sel päeval puhkaksid. Tööd ja asjad, mis on tehtud maahingausel, võib pikne hiljem hävitada.
 
On tähelepanuväärne, et maahingause pidamise eest vastutas terve kyla. On usutud, et kui kas või yks mees ei pea pyha, rikub see kogu kyla saagi.

 

Eesti Päevaleht 21.05.1936
Eesti Päevaleht 21.05.1936
Mitmelt poolt on teateid sel päeval tule tegemisest. Karja kihelkonnas on nimetatud ristipäeva tuld pühaks tuleks. Tarvastus on mehed sel päeval valinud vanema, kelle kätte viidi jumalatele mõeldud annid. Jõelähtme kihelkonna rahvas kogunes varem ristipäeval Jägala joale. Helme kihelkonna rahvas aga kogunes sel päeval Helme hiide. 1930.-1940. aastate ajalehtedest leiab värvikaid kirjeldusi rahvarohketest „paganlikest“ pidustustest Helme hiies. Pealkirjadki on kõnekad: "Helme rahvuspäev - 1000-aastane traditsioon. Ainsam koht Eestis, kus paganluse-aegne komme on säilinud", "Helmes ristineljapäev kohalik suurpüha", „Ristineljapäevasest Helme suurpühast. Rahvas viibis Hiiemäel murruna".

Tuhanded inimesed yle kogu kihelkonna kogunesid pidumeeleolus ordulinnuse varemete kõrval asuvale hiiemäele ja selle ymbrusesse. Varahommikul puistati hiie radadele valget liiva, et lepitada ehk maha pesta pühapaiga kunagist rüvetust. Käidi Helmede ja Arstle allikal, toimusid rahvalikud murumängud, tantsiti lõõtspilli saatel, söödi ja joodi ning peeti kõnesid.  1944. aastal hiiepüha jäi ilmselt viimaseks.

Maaema on maarahva ja samuti paljude teiste rahvaste tähtsaim jumal. Eluandja ja toitjana on ta kõigi olendite, sealhulgas ka inimeste ema. Maaemast on syndinud ja tema armust elavad kõik rahvad, elmad, keeled ja usud. Kõlbeline inimene austab ema ja ja hoiab elu. Seepärast tasub neljapäeval aeg maha võtta ja jätta mets ja maa rahule.

 

Pärimust

Kuva: Remo Savisaar