Juba mõned päevad enne suvist pööripäeva jõuavad kätte aasta pikimad päevad ja lyhimad ööd. Aega pööripäevast (21.06.) kuni leedolaupäevani (23.06.) teab vanarahvas kui suvist päevapesa. Taevaharjal kõrgel pesas istuv päike täidab kõik elava erilise väega ja paneb inimesed rõõmsalt pyhi pidama. Suurte päevade kõrghetk on leedolaupäeva õhtul. Leedopäeva järel pöörab päike pesast välja. Päevad hakkavad taas lyhemaks jääma ning veerevad talvise päevapesa ehk jõulude poole.
Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Pannakse käima koduõlu ning piimast valmistatakse kohupiima, sõira ja võid. Ka lõke seatakse varem valmis. Leedolaupäeval tehakse pyhadetoitu. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja peenarde ymber ning nendega võib ka kiike ehtida. Maasse pistetud kaseokstest saab teha tule ymber mõnusa ja õnnistava sõõri.
Pyhadetoiduks on kõikvõimalikud piimast valmistatud road. Nii sobib tule äärde kõige paremini juust, sõir, korp, munavõi, kama, jogurt, kohukesed, jäätis jms.
Mida pikem maa on kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam on selle mõju. Kindlasti peab igayks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi yhe raokese. Esivanemad on tuld kui sellist pyhaks pidanud, keelanud selle ääres vanduda ja riielda, pole lubanud sinna sylitada ega sodi visata. Leedotulele antakse kahjaks ehk anniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Kes tahab teha seda pidulikumalt ja vägevamalt, võib kõndida enne toiduga kolm korda päripäeva ymber tule. Ja kui end siis tule ääres soojendada, rõõmustada, laulda ning mängida, siis tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.
Heal lapsel mitu nime. Jõhvi kihelkonnas on öeldud pyhadeaja kohta suured päevad. Leedutule nimetus on tuntud Muhumaal, kus säilinud muidki põliseid tavasid ja tõekspidamisi. Päevapesa, päevakäänak, pööriaeg jms on öeldud mitmel pool. Jaanipäeva nimetus on aga pärit kirikukalendrist ning pyhendatud juudi soost Johannesele (Johannes – Jaan) selleks, et põlisrahvaste kesksuvepyha kustutada. Eelolev suveharjapyha on oma ja põline, see pyhitseb meie looduse imet – päikesevalguse kõrgaega. Pyha põlised nimetused on nagu nõiasõnad, mis loovad selle väega tugevama sideme.
Et tule ääres oleks hää:
- Tulle pange ainult puid jm taimset kraami
- Varuge-valmistage pyhadetoidud, mille hulgas on aukohal piimast valmistatud road
- Koristage enne tulele minekut kodu ja peske põrandad.
- Tooge tuppa kased ja lilled. Kui peres on lapsi, siis kindlasti koos nendega.
- Käige saunas. Põimige saunavihta 9 liiki puid ja lilli.
- Pange selga pidurõivad, võimalusel rahvarõivad.
- Võtke söögid-joogid kaasa korvides ja kaunites nõudes, toitude alla valge lina ja istumise alla tekk.
- Minge tule juurde võimalikult pikk maa jalgsi, see on meie rahva palverännak.
- Võtke tule jaoks kaasa kasvõi raokese.
- Las tule syytab kõige vanem ja väärikam koos lastega.
- Jagage tulega raasuke kaasa võetud söögist-joogist.
- Käige kolm korda päripäeva ymber tule.
- Sööge, jooge, olge rõõmsad, hypake yle tule ja hõisake julgesti. Pidage aga meeles, et tuli ei salli purjus ega kurja inimest.
- Kõnelege vanu lugusid ja pärimusi, laulge, mängige murumänge, kiikuge, mängige pilli, tantsige.
- Nautige selle imelise öö hääli, värve ja lõhnu.
- Minge lähimale allikale silmi pesema.
- Jalutage tuliusse ja sõnajalaõisi otsima.
- Peske ennast enne koitu rohule langenud kastega
Suurtest päevadest ning selle rikkalikust pärimusest pikemalt
Ahto Kaasik