13. heinakuud on karusepäev, rahvakalendris veel maretapäev ja kynnipäev. Karusepäev on kesksuve pyha. Päevad on läinud päevakäänakust saati kukesammu võrra lyhemaks ja käes peaks olema aasta kõige kuumem aeg. Kohati on kuuma kesksuve kutsutud ka karusekuuks. Iga suvi on oma nägu, kuid kyllap see tarkus keskeltläbi paika peab. Pärimus toetub ju lugematute ajastaegade jooksul kogunenud teadmistele.
Heinapyhana pole karusepäev rahvapärimuses kaugeltki mitte nii tähtis kui eelnenud heinaleedo (02.07.) ja järgnev jakapäev (25.07.). Piirkonniti ja mõnel pool isegi taluti on aga karusepäeval heinateost hoidutud kyll.
Heinatöödel tehakse karusepäeval vahe, muidu susi ja karu tulevad karja. Teisisõnu, mets ja heinamaa tuleb sel päeval rahule jätta. Suurem osa heina tehti muiste ju metsaheinamaadelt ja puisniitudelt.
Seevastu kesa kyndmine või äestamine on karusepäeval soovitav. Muhus on sobivaks kynniajaks loetud kolm päeva enne ja kolm pärast karusepäeva. Seal on päeva kutsutud ka kynnipäevaks.
"Karuse mägi. Tallinnamaal, Palvere vallas Vilama küla juures on üks suur kõrge mägi, mida "Karuse mäeks" saab kutsutud; mõned kutsuvad seda mäge ka veel nõnda: "Karuse tuule risti Jüri". Keset seda Karuse mäge kasvab suur igavene vana männa puu jurakas, mis kõik suguseid raud naelu, haagasid, konksa jne, täis on taotud. See on muidugi kunsti pärast sündinud. See mägi on ümber kaudsele rahvale väga tähtjas, sest siia tulevad õige kaugelt küladest talurahvas kokku, karusepäeva pidama. (Karuse päeva pidamine on Tallinnamaal mõnes kohas veel üsna moodis.) Sel päeval on siis see mägi mitme küla rahvaga täidetud, kes endid ümber männa koguvad ja selle sisse esiteks mitmesuguseid raud asju taovad. Siis tehakse mää pääle nii suur tuli maha, kui vähegi veel saab. Tule ümber tantsivad nooremad, vanad inimesed huikavad ja laulavad, põmmutakse püssi, aetakse sarve, ehk puust tehtud pasunat ja tehakse veel mitmed hullud ja nalja tükid ära. See karuse päeva pidamine toovat sellel aastal siis kari loomade õnne ja ei tegevat pikkne karjale kahju. Usutakse, et mida suuremat tuld, mida kaugemine ja rohkemine püssi lastakse, mida kõvemine pasunt ja sarve puhutakse ja kõiki naljasid tehakse, seda parem olevat see karjale ja toovat kõiki pidi loomade õnne. H I 9, 244/5 (115) < Viljandi, A. Suurkask < Kose khk (1897)
Lugu ja kuvad: Ahto Kaasik, MTÜ Põline Pere