[text]
Täna on

Jaakapäevast läheb vikat varna
Jaakapäevast läheb vikat varna
Esmaspäeval, 25.07. on jaaka- ehk jaagupipäev, mis märgib heinatöö lõppu ja lõikusaja algust. Heinaaeg saab läbi, sest rohi on puitumas. Leedopäevast saati alanenud päevakaar ei kuivata ka enam hästi loogu. Jaakapäevast on raudnael heinas ja kylm kivi vees, teab rahvatarkus. Jaakapäeval minevat must mees põõsasse. Varjud on muutunud pikemaks ja varjuheitjad ise on õhtu tulles mustemad. Öine kaste võib vilus seista keskpäevani.

 

Mõnel pool on otsesõnu hoiatatud jaakapäeva järel heina teha, sest see viib talvel loomadelt tervise. Teisal jälle on öeldud, et jaakapäeva järel pole tarvis kuhjale vööd ymber panna. Vöö panemise all mõeldakse maausu yht tavalisemat taiga - piiramist. Heinale saab vöö, kui ymber kuhja käies vajutada kätega heinte vahele vöökoht sisse, vedada köit ymber kuhja või piiratakse seda kuidagi teisiti.

Vöötamine ehk piiramine hoiab kuhja kõige halva eest ja tagab, et sealt jagub heina kauemaks. Kuhja vöötamine kaitseb isegi pikse eest, kuid mitte jaakapäeval. Nagu esimesel ja teisel heinapyhal (02.07 ja 13.07), ei tohiks selgi päeval kuhja teha.

Kui heinatöö lõpeb jaakapäeval ilma suurema pidulikkuseta, siis uudserukki lõikamist, eriti aga uudseleiva või uudsepudru tegemist on peetud kangesti tähtsaks. Seda eriti maa lõunaosas, kus vili  kypseb varem. Põhja pool on jaakapäevaks uudseleiba tehtud vähem, ja kui, siis tavaliselt põua või nälja sunnil.

Tõenäoliselt juba mõned päevad enne jaakapäeva on põimitud esimesed rukkivihud ja pandud põllul hakki. Jaakapäeva laupäevaks peab olema vili mõnevõrra kuivanud, terad välja rabatud ja jahvatatud ning uudsejahust tainas sõtkutud. Jaakapäeva hommikul on pandud leivad ahju ja õhtul toodud esimest korda lauale.

Uudseleiba pole siiski tehtud igal pool. Näiteks Põlva kihelkonnas on valmistatud rukkist uudseputru. Terad on jahvatatud käsikivil tangudeks ja keedetud neist paks "suurmapuder". Jaakapäeva uudseleiba võib asendada ka odrakarask.

Valmimas on teisedki põllu- ja aedviljad. Päeva toiduks on samuti värske kartul. Mõnel pool on usutud, et jaakapäeval võetud kartul ja sellest toidu valmistamine parandab kartulisaaki.

Mõnes kihelkonnas on tapetud jaakapäeval sikke ja lambaid. Kõrve kihelkonnas (Pärnu-Jaagupis) on öeldud, et see annab parema lambaõnne.

Kalendripärimuse mõtestamise muudab keerukaks tõik, et 10131. aastal (1918) Eestis kehtima hakanud Gregoriuse kalender jättis vahele 12 päeva. Nõnda hakati pidama enam-vähem senise heinaleedo ajal karusepäeva, senise karusepäeva ajal jaakapäeva ja senise jaakapäeva ajal esimest rukkiemapäeva.

Esialgu arvestas maarahvas korraga nii vana kui uut kalendrit, näiteks vana ja uut jaakapäeva. Samas pyyti kalendripärimust muutunud oludes ymber mõtestada.

Huvitaval kombel võib aga näha, et enne 10131. a. käibinud kalendripärimus sobib kohati paremini uuele kui vanale kalendrile. Näiteks on pärimusekohane kuum kesksuvi tavaliselt pigem 13. kui 25.07. Samuti võib näha, et uue jaakapäeva paiku on tavaliselt valmis suurem jagu heina ja alustatakse uudsevilja lõikust.

12-päevane viga tekkis kalendrisse sajandite jooksul. Tähtpäevad ja nendega seotud pärimus triivisid õigest ajast eemale märkamatult. Võimalik, et osa ilmamärke teisenes pärimuses aja jooksul. Kalendrit kui tervikut ja tähtpäevade vahel kehtivaid seoseid hoidis aga pärimus ise. Kylvinädalaid ja tähtpäevade vahele jäävate nädalate arvu hoiti hoolega meeles.

Rõuges on veel 70 aasta eest öeldud:
"Kylvynädäli umma Haani ja Rõngu ymbruses jakapääväst loetu; praeguki veel loetakse vanast jakappääväst kylvynädälit ja tettäs kalendrehe numriarvu."

Kuid on veel asju, mis ei muutu. Uudseleiva, aga samuti kõige muu uudsetoidu saamist pyhitseb maarahvas andide viimisega talu pyhakohta või kyla hiide. Olgu see uudsevili, uudseleib, uus õlletegu, värske liha või midagi muud, hea tava kohaselt antakse esimene osa sellest loodusele: jumalatele, haldjatele, emadele ja isadele tagasi. Inimene ja tema tegemised on osake suurest loonast ja osake oma rahva pikas põlvkondade ahelas.

Jaakapäeva pärimust